Skip to main content

10 küsimust. Vastab Riigikogu liige Barbi Pilvre

1. Barbi, miks sa oled Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas? Olen maailmavaatelt sotsiaalliberaal. Kõige võõram on mulle rahvuskonservatiivsus, sellepärast on teised erakonnad välistatud. SDE ajab kõige järjekindlamalt ühiskonna vähemuste asja: näiteks Eesti venelaste teemat. Minu arvates on Eesti ühiskond vene inimeste suhtes liiga tõrjuv, ei kaasa venelasi ja püüab vene inimesi nt hariduspoliitiliste sammudega pigem assimileerida, kui võrdselt kohelda. See ei ole pikas perspektiivis Eesti riigile kasulik. Samuti oli SDE kooseluseaduse vedaja. Pean seda euroopalikuks seaduseks, mis viib Eesti samasse positsiooni lääneriikidega ja eristab Valgevenest, Moldovast ja Venemaast. Ka on SDE soolise võrdõiguslikkuse teema juhtiv edendaja. Justiitsminister Andres Anvelti juhtimisel on edukalt tegeldud perevägivalla karistamise teemaga ning ette võetud elatisraha fondi loomine , et mahajäetud lapsed saaksid elamiseks oma hoolimatult vanemalt raha. Need on üliolulised asjad. 2. Kas on midagi, mis sulle SDE juures ei meeldi? Ma ei ole nõus astmelise tulumaksuga. Aga SDE sallib eriarvamusi. Minu arust võiks karmimalt maksustada alkoholi ja tubakat, ka luksusautosid, kui kuskilt on raha juurde vaja. Alkoholi hind on naeruväärselt madal, võrreldes näiteks igapäevatoiduainete hindadega. Ja joomine on suur probleem. Minu arvates on SDE ka asjatult loovutanud positsiooni Tallinnas ega võitle erakonna tasandil Tallinna valijate eest. Olulisemad on maapiirkonnad. 3. Miks sa Riigikogus väliskomisjonis oled? Mulle pakuti seda huvitavat võimalust ja olen väga rahul. Olen varasemas elus Avatud Eesti fondi nõukogu liikmena ja ka akadeemilises elus pidevalt välissuhtlusega tegelnud, seega pole rahvusvahelised teemad mulle kunagi võõrad olnud. Pool aastat väliskomisjonis on olnud avardav ja õpetlik. Olen lisaks ka Euroopa Liidu Asjade Komisjonis. 4. Mida peaks SDE sinu arvates ära tegema järgmise 4 aastaga? Vähemuste teemal on veel palju ära teha. Integreerida vene inimesed. Tagada koosoluseaduse rakendusseadused. Luua elatisraha süsteem mahajäetud laste toetamiseks. Seista nende eest, kelle töö on alaväärtustatud ja alamakstud: õpetajate, õppejõudude ja lasteaiakasvatajate eest. Seista sotsiaalteadlaste ja humanitaaride eest, kellest Eesti teadussüsteem kipub üle sõitma. SDE võiks konkreetselt rohkem toetada ka väikeettevõtluse arengut näiteks loovaladel, aidates niimoodi võidelda palgavaesusega. Minu arvates on aeg tegelda ka loomade õigustega, näiteks kriitiliselt üle vaadata, mis toimub Eesti farmides. Arvan, et SDE on just see erakond, kes sellise paljudele inimestele olulise teemaga nagu loomakaitse peaks tegelema. 5. Kuhu tahad poliitikas jõuda? Riigikogus tahaksin kindlasti jätkata. Ma arvan, et võiksin olla kunagi kultuuriminister, aga miks mitte ka mõne teise valdkonna minister. Olen selline tegija tüüp, protsessile eelistan tulemuste tegemist. Ilmselt pikaajalise erasektori kogemuse tõttu ajakirjandusmaailmas. 6. Mis sa arvad naiste võimalustest poliitikas? Arvan, et kõik teed on lahti, aga praktiliselt võib takistada töö ja pereelu ühitamine, kui on lapsi. Poliitika nõuab päris palju aega ka õhtutundidel ja nädalavahetustel, sest pead palju mitteformaalselt suhtlema, et olla kaasatud. Eks minugi 10-aastane laps kannatab, kui taas koosolekule või üritusele suundun. Aga võtan ta ka sageli lihtsalt kaasa. Poliitika on meeste liiga, kui rääkida sporditerminitega. Kas oled nii tugev või mitte, et meeste reeglite järgi mängida. 7. Millised on sinu kõige suuremad väljakutsed hetkel? Loomulikult tahan saada uut mandaati, et tulla valituks Riigikokku. Ja tahan tennisemängus edasi areneda. 8. Mida vihkad? Tühje sõnu ja pateetikat. Pidulikke ebamugavaid riideid. 9. Sinu kõige suurem puudus? Lohakus: imetlen inimesi, kes suudavad korras hoida oma sahtlid, raamaturiiulid ja kapid. 10. Sinu parim iseloomujoon? Mulle tundub, et mind võib usaldada, võtan asju tõsiselt ega oska valetada. Huvitav on see, et peaaegu igal reisil täiesti võõras kohas küsivad inimesed minult teed. See on olnud nii Pekingis ja väikses Fredrikstadis Norras, hiljuti New Yorgis. Ma mõjun vist alati kuidagi kindlalt või ka kohalikuna, vist äratan usaldust.

Comments

  1. Tulevane kultuuriminister peaks teadma, et tõsteti TOETUSI, mitte TOETUSEID. Pärast Lauristini siirdumist Brüsselisse on erakond muutunud kirjaoskamatuks.

    ReplyDelete
  2. Minu tekstis pole sõna toetuseid???? Muidugi on see vale vorm.

    ReplyDelete
  3. Mõlemad vormid on õiged, vt ÕS 2013. Mul on küsimus laste elatisraha kohta. Lahkunute lapsed saavad toitjakaotuspensioni. Selge ja arvestatav. Mahajäetud lapsed (vanemate lahkuminek) hakkavad vajadusel loodetavasti saama riigilt elatistuge. Samuti selge ja hoian pöialt, et elatisabi fondist saaks tegelikkus. Miks on aga täiesti tähelepanuta jäänud vallaslapsed? Nende kogu eritoetus on siiani 19 eurot, juba kümme aastat! Soomes saavad isata lapsed miinimumelatise riigilt. Miks elatisabi fondi ja mahajäetud laste (tunnustan Teie huvitavat sõnakasutust) kontekstis ei räägita 6000-9000 vallaslapsest? Me ei tohiks poliitikat tehes (soov enam toetada traditsioonilist peretüüpi ja lasterohkeid peresid) jätta õlga alla panemata nende laste kasvamisele, kes pole ise oma saatust valinud ja elavad isade toeta vallaslastena üksikvanemaperes.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…