Skip to main content

10 küsimust. Vastab Riigikogu liige Barbi Pilvre

1. Barbi, miks sa oled Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas? Olen maailmavaatelt sotsiaalliberaal. Kõige võõram on mulle rahvuskonservatiivsus, sellepärast on teised erakonnad välistatud. SDE ajab kõige järjekindlamalt ühiskonna vähemuste asja: näiteks Eesti venelaste teemat. Minu arvates on Eesti ühiskond vene inimeste suhtes liiga tõrjuv, ei kaasa venelasi ja püüab vene inimesi nt hariduspoliitiliste sammudega pigem assimileerida, kui võrdselt kohelda. See ei ole pikas perspektiivis Eesti riigile kasulik. Samuti oli SDE kooseluseaduse vedaja. Pean seda euroopalikuks seaduseks, mis viib Eesti samasse positsiooni lääneriikidega ja eristab Valgevenest, Moldovast ja Venemaast. Ka on SDE soolise võrdõiguslikkuse teema juhtiv edendaja. Justiitsminister Andres Anvelti juhtimisel on edukalt tegeldud perevägivalla karistamise teemaga ning ette võetud elatisraha fondi loomine , et mahajäetud lapsed saaksid elamiseks oma hoolimatult vanemalt raha. Need on üliolulised asjad. 2. Kas on midagi, mis sulle SDE juures ei meeldi? Ma ei ole nõus astmelise tulumaksuga. Aga SDE sallib eriarvamusi. Minu arust võiks karmimalt maksustada alkoholi ja tubakat, ka luksusautosid, kui kuskilt on raha juurde vaja. Alkoholi hind on naeruväärselt madal, võrreldes näiteks igapäevatoiduainete hindadega. Ja joomine on suur probleem. Minu arvates on SDE ka asjatult loovutanud positsiooni Tallinnas ega võitle erakonna tasandil Tallinna valijate eest. Olulisemad on maapiirkonnad. 3. Miks sa Riigikogus väliskomisjonis oled? Mulle pakuti seda huvitavat võimalust ja olen väga rahul. Olen varasemas elus Avatud Eesti fondi nõukogu liikmena ja ka akadeemilises elus pidevalt välissuhtlusega tegelnud, seega pole rahvusvahelised teemad mulle kunagi võõrad olnud. Pool aastat väliskomisjonis on olnud avardav ja õpetlik. Olen lisaks ka Euroopa Liidu Asjade Komisjonis. 4. Mida peaks SDE sinu arvates ära tegema järgmise 4 aastaga? Vähemuste teemal on veel palju ära teha. Integreerida vene inimesed. Tagada koosoluseaduse rakendusseadused. Luua elatisraha süsteem mahajäetud laste toetamiseks. Seista nende eest, kelle töö on alaväärtustatud ja alamakstud: õpetajate, õppejõudude ja lasteaiakasvatajate eest. Seista sotsiaalteadlaste ja humanitaaride eest, kellest Eesti teadussüsteem kipub üle sõitma. SDE võiks konkreetselt rohkem toetada ka väikeettevõtluse arengut näiteks loovaladel, aidates niimoodi võidelda palgavaesusega. Minu arvates on aeg tegelda ka loomade õigustega, näiteks kriitiliselt üle vaadata, mis toimub Eesti farmides. Arvan, et SDE on just see erakond, kes sellise paljudele inimestele olulise teemaga nagu loomakaitse peaks tegelema. 5. Kuhu tahad poliitikas jõuda? Riigikogus tahaksin kindlasti jätkata. Ma arvan, et võiksin olla kunagi kultuuriminister, aga miks mitte ka mõne teise valdkonna minister. Olen selline tegija tüüp, protsessile eelistan tulemuste tegemist. Ilmselt pikaajalise erasektori kogemuse tõttu ajakirjandusmaailmas. 6. Mis sa arvad naiste võimalustest poliitikas? Arvan, et kõik teed on lahti, aga praktiliselt võib takistada töö ja pereelu ühitamine, kui on lapsi. Poliitika nõuab päris palju aega ka õhtutundidel ja nädalavahetustel, sest pead palju mitteformaalselt suhtlema, et olla kaasatud. Eks minugi 10-aastane laps kannatab, kui taas koosolekule või üritusele suundun. Aga võtan ta ka sageli lihtsalt kaasa. Poliitika on meeste liiga, kui rääkida sporditerminitega. Kas oled nii tugev või mitte, et meeste reeglite järgi mängida. 7. Millised on sinu kõige suuremad väljakutsed hetkel? Loomulikult tahan saada uut mandaati, et tulla valituks Riigikokku. Ja tahan tennisemängus edasi areneda. 8. Mida vihkad? Tühje sõnu ja pateetikat. Pidulikke ebamugavaid riideid. 9. Sinu kõige suurem puudus? Lohakus: imetlen inimesi, kes suudavad korras hoida oma sahtlid, raamaturiiulid ja kapid. 10. Sinu parim iseloomujoon? Mulle tundub, et mind võib usaldada, võtan asju tõsiselt ega oska valetada. Huvitav on see, et peaaegu igal reisil täiesti võõras kohas küsivad inimesed minult teed. See on olnud nii Pekingis ja väikses Fredrikstadis Norras, hiljuti New Yorgis. Ma mõjun vist alati kuidagi kindlalt või ka kohalikuna, vist äratan usaldust.

Comments

  1. Tulevane kultuuriminister peaks teadma, et tõsteti TOETUSI, mitte TOETUSEID. Pärast Lauristini siirdumist Brüsselisse on erakond muutunud kirjaoskamatuks.

    ReplyDelete
  2. Minu tekstis pole sõna toetuseid???? Muidugi on see vale vorm.

    ReplyDelete
  3. Mõlemad vormid on õiged, vt ÕS 2013. Mul on küsimus laste elatisraha kohta. Lahkunute lapsed saavad toitjakaotuspensioni. Selge ja arvestatav. Mahajäetud lapsed (vanemate lahkuminek) hakkavad vajadusel loodetavasti saama riigilt elatistuge. Samuti selge ja hoian pöialt, et elatisabi fondist saaks tegelikkus. Miks on aga täiesti tähelepanuta jäänud vallaslapsed? Nende kogu eritoetus on siiani 19 eurot, juba kümme aastat! Soomes saavad isata lapsed miinimumelatise riigilt. Miks elatisabi fondi ja mahajäetud laste (tunnustan Teie huvitavat sõnakasutust) kontekstis ei räägita 6000-9000 vallaslapsest? Me ei tohiks poliitikat tehes (soov enam toetada traditsioonilist peretüüpi ja lasterohkeid peresid) jätta õlga alla panemata nende laste kasvamisele, kes pole ise oma saatust valinud ja elavad isade toeta vallaslastena üksikvanemaperes.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku