Skip to main content

Kui poliitik pole sotsiaalmeedias, pole teda olemas. Ilmus Postimehe valimisblogis 6.01.2015

Usun, et seekordsete valimiste tulemus otsustakse suuresti sotsiaalmeedias. Kui poliitikut ei ole täna Facebookis, siis ei ole teda olemas. 2009, kui olin ajakirjanike koolitusel USAs, oli Obama just võitnud valimised. Analüütikute hinnangul otsustas just Twitteri osav kasutamine Obama paremuse. Medium is the message --kanal on sõnum--tuleb meenutada kommunikatsiooniteadlase McLuhani klassikalist lauset ja Twitter seostus tollal uuega, muutustega, mida Obama tulek esindas ja mida oodati. Mitte ainult see, mida ta ütles, vaid kuidas ja millises meediumis ta ütles. Kui USAs olles kuulsin, et Pentagon on Twitteris, mõtlesin – vau! -- ja tegin ka endale 2009 Twitteri ja pisut hiljem Facebooki konto. Täielik ajugümnastika on 140 märgiste mõttekate lausete koostamine! Arvan, et muutusin selles päris osavaks, selja taga Eesti Ekspressi lühivormide tootmise kool. Oma ideede levitamiseks on sotsiaalmeedia täna oluliselt parem koht kui kirjutav press ja jääb ehk alla vaid televisioonile, kui on vaja kogu rahva tähelepanu võita. TV meelelahutussaade on igal juhul endiselt otsetee kuulsuse ja inimeste poolehoiule. Seda kinnitavad teletähtede saavutused valimistel, tantsivate ja laulvate poliitikute edulood… Täna on eestlastest saanud Facebooki rahvas. East ja soost sõltumata. Isegi minu 75+ sugulastest on Facebookiga liitunud mitmed. Nüüd ei kuule ma enam kaebusi, et ma ei räägi neile oma tegevusest midagi, ei helista. Palun, kõik on siin, Facebookis. Mida ma teen, kellega olen ja kus. Pluss pildid. Twitter on eksklusiivsem, ta nõuab sõnastusoskust ja on jäänud arvamusliidrite klubiks. Eestis on see ajakirjanike ja üksikute poliitikute töömaa. Marko Mihkelson, Anvar Samost, ja muidugi president Toomas Hendrik Ilves. Miks on sotsiaalmeedia parem kanal inimestega suhtlemiseks kui tavaline meedia? Sotsiaalmeedia interaktiivsus on see, mis eristab teda tavalise meedia ühepoolsest suhtlusest auditooriumiga. Räägid inimesega ja ta räägib sulle vastu. Mitte ei kuuluta kuskil ajaleheveerul võimaluseta tagasisidet saada. Minu jaoks teeb sotsiaalmeedia põnevaks ootamatute juhuslike dialoogide või vestlusringide tekkimise võimalus. Kirjutad mingi lause ja äkki läheb lahti äge vestlus. Ja siis lõpeb. Arvamusartikkel paberlehes on institutsionaalselt küll kõrges hinnas, aga vean kihla, et poliitikute arvamusi eriti ei loeta rahva seas. Teistes parteikontorites kindlasti. Kõige suurem viga, mis poliitikud sotsiaalmeedias teevad, on see, kui saadavad välja oma plakati üleskutsega seda laikida. Tean ka inimesi, kes blokeerisid mu konto eelmiste valimiste ajal, kui hakkasin liiga palju parteimaterjale edastama. Siin on poliitikul vaja noateral kõndimise oskust. Kontorile tuleb olla lojaalne, samas räägid tühja, kui arvad, et plakat kõnetab kedagi. Plakat ja loosungid lihtsalt blokeeritakse, sest nad ei kutsu dialoogile. Poliitik peab olema vestlusringides seal, kus inimesed arutlevad neid huvitavate küsimuste üle ja seal kaasa rääkima. Ja kaasa rääkides on vaja tõesti kohal olla ja kaasa mõelda, siin ei aita mingite lendlausete pildumine. Endised ajakirjanikud on sotsiaalmeedias kõige paremad, mis seal salata. Eks ajakirjanik ja endisest ajakirjanikust poliitik tunnebki ennast kõige paremini klaviatuuri juures, ka mina.

Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…