Monday, January 12, 2015

Kui poliitik pole sotsiaalmeedias, pole teda olemas. Ilmus Postimehe valimisblogis 6.01.2015

Usun, et seekordsete valimiste tulemus otsustakse suuresti sotsiaalmeedias. Kui poliitikut ei ole täna Facebookis, siis ei ole teda olemas. 2009, kui olin ajakirjanike koolitusel USAs, oli Obama just võitnud valimised. Analüütikute hinnangul otsustas just Twitteri osav kasutamine Obama paremuse. Medium is the message --kanal on sõnum--tuleb meenutada kommunikatsiooniteadlase McLuhani klassikalist lauset ja Twitter seostus tollal uuega, muutustega, mida Obama tulek esindas ja mida oodati. Mitte ainult see, mida ta ütles, vaid kuidas ja millises meediumis ta ütles. Kui USAs olles kuulsin, et Pentagon on Twitteris, mõtlesin – vau! -- ja tegin ka endale 2009 Twitteri ja pisut hiljem Facebooki konto. Täielik ajugümnastika on 140 märgiste mõttekate lausete koostamine! Arvan, et muutusin selles päris osavaks, selja taga Eesti Ekspressi lühivormide tootmise kool. Oma ideede levitamiseks on sotsiaalmeedia täna oluliselt parem koht kui kirjutav press ja jääb ehk alla vaid televisioonile, kui on vaja kogu rahva tähelepanu võita. TV meelelahutussaade on igal juhul endiselt otsetee kuulsuse ja inimeste poolehoiule. Seda kinnitavad teletähtede saavutused valimistel, tantsivate ja laulvate poliitikute edulood… Täna on eestlastest saanud Facebooki rahvas. East ja soost sõltumata. Isegi minu 75+ sugulastest on Facebookiga liitunud mitmed. Nüüd ei kuule ma enam kaebusi, et ma ei räägi neile oma tegevusest midagi, ei helista. Palun, kõik on siin, Facebookis. Mida ma teen, kellega olen ja kus. Pluss pildid. Twitter on eksklusiivsem, ta nõuab sõnastusoskust ja on jäänud arvamusliidrite klubiks. Eestis on see ajakirjanike ja üksikute poliitikute töömaa. Marko Mihkelson, Anvar Samost, ja muidugi president Toomas Hendrik Ilves. Miks on sotsiaalmeedia parem kanal inimestega suhtlemiseks kui tavaline meedia? Sotsiaalmeedia interaktiivsus on see, mis eristab teda tavalise meedia ühepoolsest suhtlusest auditooriumiga. Räägid inimesega ja ta räägib sulle vastu. Mitte ei kuuluta kuskil ajaleheveerul võimaluseta tagasisidet saada. Minu jaoks teeb sotsiaalmeedia põnevaks ootamatute juhuslike dialoogide või vestlusringide tekkimise võimalus. Kirjutad mingi lause ja äkki läheb lahti äge vestlus. Ja siis lõpeb. Arvamusartikkel paberlehes on institutsionaalselt küll kõrges hinnas, aga vean kihla, et poliitikute arvamusi eriti ei loeta rahva seas. Teistes parteikontorites kindlasti. Kõige suurem viga, mis poliitikud sotsiaalmeedias teevad, on see, kui saadavad välja oma plakati üleskutsega seda laikida. Tean ka inimesi, kes blokeerisid mu konto eelmiste valimiste ajal, kui hakkasin liiga palju parteimaterjale edastama. Siin on poliitikul vaja noateral kõndimise oskust. Kontorile tuleb olla lojaalne, samas räägid tühja, kui arvad, et plakat kõnetab kedagi. Plakat ja loosungid lihtsalt blokeeritakse, sest nad ei kutsu dialoogile. Poliitik peab olema vestlusringides seal, kus inimesed arutlevad neid huvitavate küsimuste üle ja seal kaasa rääkima. Ja kaasa rääkides on vaja tõesti kohal olla ja kaasa mõelda, siin ei aita mingite lendlausete pildumine. Endised ajakirjanikud on sotsiaalmeedias kõige paremad, mis seal salata. Eks ajakirjanik ja endisest ajakirjanikust poliitik tunnebki ennast kõige paremini klaviatuuri juures, ka mina.

No comments:

Post a Comment