Skip to main content

Kui poliitik pole sotsiaalmeedias, pole teda olemas. Ilmus Postimehe valimisblogis 6.01.2015

Usun, et seekordsete valimiste tulemus otsustakse suuresti sotsiaalmeedias. Kui poliitikut ei ole täna Facebookis, siis ei ole teda olemas. 2009, kui olin ajakirjanike koolitusel USAs, oli Obama just võitnud valimised. Analüütikute hinnangul otsustas just Twitteri osav kasutamine Obama paremuse. Medium is the message --kanal on sõnum--tuleb meenutada kommunikatsiooniteadlase McLuhani klassikalist lauset ja Twitter seostus tollal uuega, muutustega, mida Obama tulek esindas ja mida oodati. Mitte ainult see, mida ta ütles, vaid kuidas ja millises meediumis ta ütles. Kui USAs olles kuulsin, et Pentagon on Twitteris, mõtlesin – vau! -- ja tegin ka endale 2009 Twitteri ja pisut hiljem Facebooki konto. Täielik ajugümnastika on 140 märgiste mõttekate lausete koostamine! Arvan, et muutusin selles päris osavaks, selja taga Eesti Ekspressi lühivormide tootmise kool. Oma ideede levitamiseks on sotsiaalmeedia täna oluliselt parem koht kui kirjutav press ja jääb ehk alla vaid televisioonile, kui on vaja kogu rahva tähelepanu võita. TV meelelahutussaade on igal juhul endiselt otsetee kuulsuse ja inimeste poolehoiule. Seda kinnitavad teletähtede saavutused valimistel, tantsivate ja laulvate poliitikute edulood… Täna on eestlastest saanud Facebooki rahvas. East ja soost sõltumata. Isegi minu 75+ sugulastest on Facebookiga liitunud mitmed. Nüüd ei kuule ma enam kaebusi, et ma ei räägi neile oma tegevusest midagi, ei helista. Palun, kõik on siin, Facebookis. Mida ma teen, kellega olen ja kus. Pluss pildid. Twitter on eksklusiivsem, ta nõuab sõnastusoskust ja on jäänud arvamusliidrite klubiks. Eestis on see ajakirjanike ja üksikute poliitikute töömaa. Marko Mihkelson, Anvar Samost, ja muidugi president Toomas Hendrik Ilves. Miks on sotsiaalmeedia parem kanal inimestega suhtlemiseks kui tavaline meedia? Sotsiaalmeedia interaktiivsus on see, mis eristab teda tavalise meedia ühepoolsest suhtlusest auditooriumiga. Räägid inimesega ja ta räägib sulle vastu. Mitte ei kuuluta kuskil ajaleheveerul võimaluseta tagasisidet saada. Minu jaoks teeb sotsiaalmeedia põnevaks ootamatute juhuslike dialoogide või vestlusringide tekkimise võimalus. Kirjutad mingi lause ja äkki läheb lahti äge vestlus. Ja siis lõpeb. Arvamusartikkel paberlehes on institutsionaalselt küll kõrges hinnas, aga vean kihla, et poliitikute arvamusi eriti ei loeta rahva seas. Teistes parteikontorites kindlasti. Kõige suurem viga, mis poliitikud sotsiaalmeedias teevad, on see, kui saadavad välja oma plakati üleskutsega seda laikida. Tean ka inimesi, kes blokeerisid mu konto eelmiste valimiste ajal, kui hakkasin liiga palju parteimaterjale edastama. Siin on poliitikul vaja noateral kõndimise oskust. Kontorile tuleb olla lojaalne, samas räägid tühja, kui arvad, et plakat kõnetab kedagi. Plakat ja loosungid lihtsalt blokeeritakse, sest nad ei kutsu dialoogile. Poliitik peab olema vestlusringides seal, kus inimesed arutlevad neid huvitavate küsimuste üle ja seal kaasa rääkima. Ja kaasa rääkides on vaja tõesti kohal olla ja kaasa mõelda, siin ei aita mingite lendlausete pildumine. Endised ajakirjanikud on sotsiaalmeedias kõige paremad, mis seal salata. Eks ajakirjanik ja endisest ajakirjanikust poliitik tunnebki ennast kõige paremini klaviatuuri juures, ka mina.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…