Skip to main content

Eesti juhtivtöötajate hulgas on sooline palgalõhe keskeuroopa riikide väikseim. Ilmus Postimees online´is dets.2014 pealkirjaga "Eestis tasub naistel karjääri teha"

Naiste ja meeste positsioon Eesti ühiskonnas polegi ehk nii ebavõrdne, kui räägib meile EL suurim sooline palgalõhe, mille kohaselt on mehe tunnipalk naise omast Eestis keskmiselt 30% kõrgem. Üllataval kombel on tippametis naiste hulgas Eestis sooline palgalõhe keskeuroopa riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8 %. Nii selgub detsembri alguses konsultatsioonifirma Deloitte eestvõttel koostatud keskeuroopa riikide ärifookusega soolise võrdõiguslikkuse uuringust Deloitte XO Survey 2014 „Women In Business in Central Europe: Faster, higher, stronger“, mida esitleti Berliinis pidulikul kõrgetasemelisel koosviibimisel 9.detsembril. Euroopa Liidu Kesk-ja Ida-Euroopasse laienemise 10.aastapäeva puhul läbi viidud uuring tugineb suures osas Eurostati ja Maailmapanga andmetel. Uuritavateks riikideks olid Küpros, Tshehhi, Eesti, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia. Tippjuhtide palgalõhe näitaja (Managerial Gender Pay Gap) saamiseks võrreldi naiste ja meeste tunnipalku kõrgharidusega juhtivtöötajate hulgas üle 10 töötajaga ettevõtetetes. Võrdluseks on näiteks Saksamaal tippjuhtide seas sooline palgalõhe üle 16%. Samas on naisi tippjuhtide hulgas Eestis alla 10%, mis on silmapaistvalt madal näitaja (Lätis nt 31%, Saksamaal 22%). Võib järeldada, et naisi on Eestis juhtivatel positsioonidel vähe, aga kui nad seal peaks olema, siis saavad nad meestega võrreldavat palka. Soolise võrdõiguslikkuse mõõtmiseks maade ärielus koostati uuringu jaoks nn. naiste indeks. Selleks arvestati naiste osakaalu populatsioonist, iibekordajat, tööpuudust naiste hulgas, naiste vaesusriski, kõrgharidusega naiste osakaalu kõrgharidusega meestega võrreldes, üldist soolist palgalõhet, soolist palgalõhet tippjuhtide seas, kvootide kasutamist, naiste osakaalu parlamendis, naisministrite arvu, naisi suurfirmade nõukogudes ja naisfirmajuhtide osakaalu. Nn. naiste indeksi kohaselt on Eesti keskeuroopa maade hulgas üsna heal positsioonil ehk kolmandal kohal. Tõrvatilk meepotis on ehk vaid teadmine, et esikohal on Läti! Euroopa Liidus liikmeksoleku ajal on Eesti indeksi kohaselt edenenud ühe koha võrra, neljandalt kohalt kolmandale. Naiste tööhõive Eestis on selle aja sees tõusnud 4%. Naiste haridustase on meil endiselt kõrgem kui meestel, kui kümme aastat tagasi oli 100 kõrgharidusega mehe kohta naisi kaks ja pool korda rohkem ehk 252 naist, siis 2012 on meeste haridustase tõusnud ja 100 kõrgharidusega mehe kohta on naisi vaid ca kaks korda rohkem ehk 204. Kõrgele tööhõivele (2012 65% naistest ja 70% meestest töötas) vaatamata on meie iibekordaja 1,56 last naise kohta, mis on keskeuroopa kontekstis suhteliselt kõrge ja jääb uuritud maade hulgas alla vaid Sloveeniale (1,58%). Muide, uuring näitas, et kõrge tööhõive ja iive pole teineteisega vastuolus, nagu argitõde sageli kõlab. Uuring sedastab ka meile teadaoleva asjaolu, et erinevalt mõnest teisest maast pole Eestis kasutusel sookvoote üheski valdkonnas. Hiljuti võttis näiteks Saksamaa Angela Merkeli isiklikul juhtimisel kasutusele sookvoodid suurfirmade nõukogudes. Miinuseks loeb uuring asjaolu, et meil ei ole olnud naispeaministrit ega naispresidenti, erinevalt näiteks Lätist ja Leedust. Naiste osakaal Eesti parlamendis oli uuringu ajal 19%, mis on osalenud maade keskmisega võrreldav (praeguseks on Riigikogus naisi üle 20%). Naisi on meil suurfirmade nõukogudes vaid 7% ja suurettevõtete (public interest companies) juhtide hulgas andis mõõtmine Eesti tulemuseks 0%. Mida nendest numbritest järeldada? Eesti naiste positsioon pole keskeuroopa kontekstis üldsegi paha, pigem toodi uuringu esitlejate poolt esile meie häid näitajaid nagu hea haridus ja kõrge tööhõive. Mõnigi maa näeb naiste tööellu siirdumist veel suure väljakutsena, millega loodetakse juurde luua ühiskondlikku rikkust. Meie üldist suurt soolist palgalõhet saab seletada struktuurse ebavõrdsusega ehk naiste kõrge tööhõivega madalapalgalistel tööaladel nagu haridus ja sotsiaalvaldkond. Võib spekuleerida, et Eestis on ka palju töötavaid naispensionäre, samas kui mehed on pensionieaks sageli meie hulgast kahjuks lahkunud. On arvatud, et väikese soolise palgalõhega maades on naiste tööhõive madal ja juhul kui naine töötab , on ta karjäärile orienteeritud ja hästi makstud. Kindlasti on palgalõhe ja palgavaesus Eestis probleem ja tõusma peavad haridus ning sotsiaalvaldkonna palgad, kuid samas annab tippjuhtide palgatasemete võrdlus kindlust, et väga kõrge kvalifikatsiooniga töö eest makstakse hästi vaatamata töötaja soolisele kuuluvusele. Seega naistel tasub Eestis karjääri teha.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Naiste kasutamine poliitikas

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades semi…