Skip to main content

Eesti juhtivtöötajate hulgas on sooline palgalõhe keskeuroopa riikide väikseim. Ilmus Postimees online´is dets.2014 pealkirjaga "Eestis tasub naistel karjääri teha"

Naiste ja meeste positsioon Eesti ühiskonnas polegi ehk nii ebavõrdne, kui räägib meile EL suurim sooline palgalõhe, mille kohaselt on mehe tunnipalk naise omast Eestis keskmiselt 30% kõrgem. Üllataval kombel on tippametis naiste hulgas Eestis sooline palgalõhe keskeuroopa riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8 %. Nii selgub detsembri alguses konsultatsioonifirma Deloitte eestvõttel koostatud keskeuroopa riikide ärifookusega soolise võrdõiguslikkuse uuringust Deloitte XO Survey 2014 „Women In Business in Central Europe: Faster, higher, stronger“, mida esitleti Berliinis pidulikul kõrgetasemelisel koosviibimisel 9.detsembril. Euroopa Liidu Kesk-ja Ida-Euroopasse laienemise 10.aastapäeva puhul läbi viidud uuring tugineb suures osas Eurostati ja Maailmapanga andmetel. Uuritavateks riikideks olid Küpros, Tshehhi, Eesti, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia. Tippjuhtide palgalõhe näitaja (Managerial Gender Pay Gap) saamiseks võrreldi naiste ja meeste tunnipalku kõrgharidusega juhtivtöötajate hulgas üle 10 töötajaga ettevõtetetes. Võrdluseks on näiteks Saksamaal tippjuhtide seas sooline palgalõhe üle 16%. Samas on naisi tippjuhtide hulgas Eestis alla 10%, mis on silmapaistvalt madal näitaja (Lätis nt 31%, Saksamaal 22%). Võib järeldada, et naisi on Eestis juhtivatel positsioonidel vähe, aga kui nad seal peaks olema, siis saavad nad meestega võrreldavat palka. Soolise võrdõiguslikkuse mõõtmiseks maade ärielus koostati uuringu jaoks nn. naiste indeks. Selleks arvestati naiste osakaalu populatsioonist, iibekordajat, tööpuudust naiste hulgas, naiste vaesusriski, kõrgharidusega naiste osakaalu kõrgharidusega meestega võrreldes, üldist soolist palgalõhet, soolist palgalõhet tippjuhtide seas, kvootide kasutamist, naiste osakaalu parlamendis, naisministrite arvu, naisi suurfirmade nõukogudes ja naisfirmajuhtide osakaalu. Nn. naiste indeksi kohaselt on Eesti keskeuroopa maade hulgas üsna heal positsioonil ehk kolmandal kohal. Tõrvatilk meepotis on ehk vaid teadmine, et esikohal on Läti! Euroopa Liidus liikmeksoleku ajal on Eesti indeksi kohaselt edenenud ühe koha võrra, neljandalt kohalt kolmandale. Naiste tööhõive Eestis on selle aja sees tõusnud 4%. Naiste haridustase on meil endiselt kõrgem kui meestel, kui kümme aastat tagasi oli 100 kõrgharidusega mehe kohta naisi kaks ja pool korda rohkem ehk 252 naist, siis 2012 on meeste haridustase tõusnud ja 100 kõrgharidusega mehe kohta on naisi vaid ca kaks korda rohkem ehk 204. Kõrgele tööhõivele (2012 65% naistest ja 70% meestest töötas) vaatamata on meie iibekordaja 1,56 last naise kohta, mis on keskeuroopa kontekstis suhteliselt kõrge ja jääb uuritud maade hulgas alla vaid Sloveeniale (1,58%). Muide, uuring näitas, et kõrge tööhõive ja iive pole teineteisega vastuolus, nagu argitõde sageli kõlab. Uuring sedastab ka meile teadaoleva asjaolu, et erinevalt mõnest teisest maast pole Eestis kasutusel sookvoote üheski valdkonnas. Hiljuti võttis näiteks Saksamaa Angela Merkeli isiklikul juhtimisel kasutusele sookvoodid suurfirmade nõukogudes. Miinuseks loeb uuring asjaolu, et meil ei ole olnud naispeaministrit ega naispresidenti, erinevalt näiteks Lätist ja Leedust. Naiste osakaal Eesti parlamendis oli uuringu ajal 19%, mis on osalenud maade keskmisega võrreldav (praeguseks on Riigikogus naisi üle 20%). Naisi on meil suurfirmade nõukogudes vaid 7% ja suurettevõtete (public interest companies) juhtide hulgas andis mõõtmine Eesti tulemuseks 0%. Mida nendest numbritest järeldada? Eesti naiste positsioon pole keskeuroopa kontekstis üldsegi paha, pigem toodi uuringu esitlejate poolt esile meie häid näitajaid nagu hea haridus ja kõrge tööhõive. Mõnigi maa näeb naiste tööellu siirdumist veel suure väljakutsena, millega loodetakse juurde luua ühiskondlikku rikkust. Meie üldist suurt soolist palgalõhet saab seletada struktuurse ebavõrdsusega ehk naiste kõrge tööhõivega madalapalgalistel tööaladel nagu haridus ja sotsiaalvaldkond. Võib spekuleerida, et Eestis on ka palju töötavaid naispensionäre, samas kui mehed on pensionieaks sageli meie hulgast kahjuks lahkunud. On arvatud, et väikese soolise palgalõhega maades on naiste tööhõive madal ja juhul kui naine töötab , on ta karjäärile orienteeritud ja hästi makstud. Kindlasti on palgalõhe ja palgavaesus Eestis probleem ja tõusma peavad haridus ning sotsiaalvaldkonna palgad, kuid samas annab tippjuhtide palgatasemete võrdlus kindlust, et väga kõrge kvalifikatsiooniga töö eest makstakse hästi vaatamata töötaja soolisele kuuluvusele. Seega naistel tasub Eestis karjääri teha.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku