Skip to main content

Eesti juhtivtöötajate hulgas on sooline palgalõhe keskeuroopa riikide väikseim. Ilmus Postimees online´is dets.2014 pealkirjaga "Eestis tasub naistel karjääri teha"

Naiste ja meeste positsioon Eesti ühiskonnas polegi ehk nii ebavõrdne, kui räägib meile EL suurim sooline palgalõhe, mille kohaselt on mehe tunnipalk naise omast Eestis keskmiselt 30% kõrgem. Üllataval kombel on tippametis naiste hulgas Eestis sooline palgalõhe keskeuroopa riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8 %. Nii selgub detsembri alguses konsultatsioonifirma Deloitte eestvõttel koostatud keskeuroopa riikide ärifookusega soolise võrdõiguslikkuse uuringust Deloitte XO Survey 2014 „Women In Business in Central Europe: Faster, higher, stronger“, mida esitleti Berliinis pidulikul kõrgetasemelisel koosviibimisel 9.detsembril. Euroopa Liidu Kesk-ja Ida-Euroopasse laienemise 10.aastapäeva puhul läbi viidud uuring tugineb suures osas Eurostati ja Maailmapanga andmetel. Uuritavateks riikideks olid Küpros, Tshehhi, Eesti, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia. Tippjuhtide palgalõhe näitaja (Managerial Gender Pay Gap) saamiseks võrreldi naiste ja meeste tunnipalku kõrgharidusega juhtivtöötajate hulgas üle 10 töötajaga ettevõtetetes. Võrdluseks on näiteks Saksamaal tippjuhtide seas sooline palgalõhe üle 16%. Samas on naisi tippjuhtide hulgas Eestis alla 10%, mis on silmapaistvalt madal näitaja (Lätis nt 31%, Saksamaal 22%). Võib järeldada, et naisi on Eestis juhtivatel positsioonidel vähe, aga kui nad seal peaks olema, siis saavad nad meestega võrreldavat palka. Soolise võrdõiguslikkuse mõõtmiseks maade ärielus koostati uuringu jaoks nn. naiste indeks. Selleks arvestati naiste osakaalu populatsioonist, iibekordajat, tööpuudust naiste hulgas, naiste vaesusriski, kõrgharidusega naiste osakaalu kõrgharidusega meestega võrreldes, üldist soolist palgalõhet, soolist palgalõhet tippjuhtide seas, kvootide kasutamist, naiste osakaalu parlamendis, naisministrite arvu, naisi suurfirmade nõukogudes ja naisfirmajuhtide osakaalu. Nn. naiste indeksi kohaselt on Eesti keskeuroopa maade hulgas üsna heal positsioonil ehk kolmandal kohal. Tõrvatilk meepotis on ehk vaid teadmine, et esikohal on Läti! Euroopa Liidus liikmeksoleku ajal on Eesti indeksi kohaselt edenenud ühe koha võrra, neljandalt kohalt kolmandale. Naiste tööhõive Eestis on selle aja sees tõusnud 4%. Naiste haridustase on meil endiselt kõrgem kui meestel, kui kümme aastat tagasi oli 100 kõrgharidusega mehe kohta naisi kaks ja pool korda rohkem ehk 252 naist, siis 2012 on meeste haridustase tõusnud ja 100 kõrgharidusega mehe kohta on naisi vaid ca kaks korda rohkem ehk 204. Kõrgele tööhõivele (2012 65% naistest ja 70% meestest töötas) vaatamata on meie iibekordaja 1,56 last naise kohta, mis on keskeuroopa kontekstis suhteliselt kõrge ja jääb uuritud maade hulgas alla vaid Sloveeniale (1,58%). Muide, uuring näitas, et kõrge tööhõive ja iive pole teineteisega vastuolus, nagu argitõde sageli kõlab. Uuring sedastab ka meile teadaoleva asjaolu, et erinevalt mõnest teisest maast pole Eestis kasutusel sookvoote üheski valdkonnas. Hiljuti võttis näiteks Saksamaa Angela Merkeli isiklikul juhtimisel kasutusele sookvoodid suurfirmade nõukogudes. Miinuseks loeb uuring asjaolu, et meil ei ole olnud naispeaministrit ega naispresidenti, erinevalt näiteks Lätist ja Leedust. Naiste osakaal Eesti parlamendis oli uuringu ajal 19%, mis on osalenud maade keskmisega võrreldav (praeguseks on Riigikogus naisi üle 20%). Naisi on meil suurfirmade nõukogudes vaid 7% ja suurettevõtete (public interest companies) juhtide hulgas andis mõõtmine Eesti tulemuseks 0%. Mida nendest numbritest järeldada? Eesti naiste positsioon pole keskeuroopa kontekstis üldsegi paha, pigem toodi uuringu esitlejate poolt esile meie häid näitajaid nagu hea haridus ja kõrge tööhõive. Mõnigi maa näeb naiste tööellu siirdumist veel suure väljakutsena, millega loodetakse juurde luua ühiskondlikku rikkust. Meie üldist suurt soolist palgalõhet saab seletada struktuurse ebavõrdsusega ehk naiste kõrge tööhõivega madalapalgalistel tööaladel nagu haridus ja sotsiaalvaldkond. Võib spekuleerida, et Eestis on ka palju töötavaid naispensionäre, samas kui mehed on pensionieaks sageli meie hulgast kahjuks lahkunud. On arvatud, et väikese soolise palgalõhega maades on naiste tööhõive madal ja juhul kui naine töötab , on ta karjäärile orienteeritud ja hästi makstud. Kindlasti on palgalõhe ja palgavaesus Eestis probleem ja tõusma peavad haridus ning sotsiaalvaldkonna palgad, kuid samas annab tippjuhtide palgatasemete võrdlus kindlust, et väga kõrge kvalifikatsiooniga töö eest makstakse hästi vaatamata töötaja soolisele kuuluvusele. Seega naistel tasub Eestis karjääri teha.

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…