Skip to main content

Poliitika kui sport. Ilmus Postimehe valimisblogis 8.01.2015

Spordiüritused on ikka poliitkampaaniatena kasutusel olnud. Mäletan, kuidas Andres Anveltiga neli aastat tagasi kampaaniat tehes Jeti jäähallis uisutasime, punased õhupallid lehvimas. Kepikõnd on Tallinnas üks poliittöö vorme, Jüri Ratas korraldab regulaarseid rattaüritusi. Vesine talv pole just parim spordi ja poliitika sidumiseks, aga minagi nuputan, kas väike liuväljaüritus korraldada või saab ka ilma hakkama. Poliitikud võtavad spordiüritustest agaralt osa, sest see võimaldab ennast näidata ja valijaga ühiseid tundeid jagada. Kõige lähem eluvaldkond poliitikale ongi sport, mõlemad on olemuselt mängud, kus oluline teistest selgelt parem olla ja vastasele ära teha. Tulemuste mõõtmine on mõlemas valdkonnas keskne: edetabelid, valijate arv, reitingunumbrid, mida pidevalt esitletakse ja võrreldakse. Võit ja kaotus on nii spordis kui poliitikas selged. Sa kas oled esikolmikus sees või ootab jälle tubli neljas tulemus! Nii sport kui poliitika on tänapäeval läbi põimunud meelelahutustööstusega ja turundusega. Mitte ainult tegelikud saavutused vaid ka see, kuidas ennast avalikkusele esitletakse ja kaubastatakse, on mõlemas üha olulisem. Staaride tootmine ja müük toimuvad nii spordis kui poliitikas, hea välimus on sportlasele kasuks koostöös sponsoritega, kindlasti ei tule esinduslikkus kahjuks poliitilise kapitali kogumisel. Beckham polegi ju teistest tippudest oluliselt parem, aga ta on kõige kuulsam, sest on ilus, nagu ka Maria Sharapova naistennisistide hulgas. Ka seekord kandideerib Riigikogusse palju sportlasi: uutest tulijatest iluuisutaja Jelena Glebova ja vehkleja Nikolai Novosjolov. Praeguses Riigikogu ja ka Tallinna volikogu koosseisus on mitmeid tippsportlasi ja tipp-harrastajaid: Jüri Jaanson, treener Tatjana Jaanson, Erki Nool, Toomas Tõniste, Rainer Vakra; Tallinna volikogus Jaak Uudmäe, Kaido Kaaberma. Paljud tipp-poliitikud on sportlikud ja keskealistenagi heas vormis. Jürgen Ligi on varasemate aastate valimismaterjalides oma lihaselist keha valijale lausa liibuvas jooksudressis demonstreerinud. Muljetavaldav! Andrus Ansipi sportlike saavutuste jada jätkab peaminister Taavi Rõivas. Kiire jooks, jalgrattasõit ja suusatamine on reformierakonnas praegu vist lausa enesestmõistetav. Kaitseminister Sven Mikser on üle keskmise kergejõustiklane, Riigikogu esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor keeglimängija, endine esimees Ene Ergma tennisist, väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson golfar; korv- ja jalgpall on vist pea kõikide Riigikogu meespoliitikute harrastus. Kui poliitikute juttu kuulata, märkab ilmselt iga tähelepanelik kuulaja, kui palju kasutatakse spordikeelt: mänguväljak, areen, vastasseis, ülekaal, vastane, võit, kaotus (paljud ühised mõisted on kasutusel ka militaarvallas). Sport ja poliitika on väga emotsioonide ja hormoonirikkad valdkonnad. Poliit- ja sportmängude adrenaliinilaks, parteilise kukepoksi testosteroon. Eriti lähedased on valimiskampaania-aegne poliitika ja suurte spordisündmuste emotsioon. Riigikogu valimised on nagu poliitikute olümpiamängud, mille eel ennast aetakse ennast nii vaimsesse kui füüsilisse tippvormi. Valimiskampaania ajaks grupeeruvad poliitilised jõud selgelt vastasleeridesse ja kujundavad oponentidest vaenlase kuju. Erinevused, mis argipoliitikas marginaalsed, mõeldakse suureks, et läbi viia võitlus valimisvõidu nimel. Mängu ajal toimub „tapmine“, enne seda ollakse enamasti head tuttavad ja pärast surutakse kätt. Nagu tippspordis on esimeste vahed väikesed, on ka Eesti poliitmaastikul edetabelis esinelikus pidev liikumine, mis näitab, kui suur osa on nii spordis kui poliitikas õnnel.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…