Skip to main content

Sõnavabadusest. Ilmus Postimehe valimisblogis 9.01.2015

Charlie Hebdo veresaunaga seoses mõeldakse neil päevil ka Eestis palju sõnavabadusest, nii ajakirjanikud kui ka poliitikud. Seda teemat ei ole otseselt erakondade valimisteemade hulgas, sest õnneks on Eesti meedia vaba ja sõnavabadus ka laiemas mõttes kehtib. Siseminister Pevkuri (Ref) mõtlematust väljaütlemisest on üles kerinud diskussioon, kas meedia ise pole mitte vastutav Pariisi tapatalgute eest, sest nemad ju alustasid islami torkimist, ning talle on jõuliselt vastu astunud justiitsminister Andres Anvelt (SDE). Olen täiesti nõus Andres Anveltiga, et sõnavabadus mistahes teemade käsitlemisel, ka religiooni puudutavates küsimustes on niivõrd põhimõtteline küsimus ja demokraatliku riigi eksistentsi alustala, nii et meedia vastutusest rääkimine praeguse juhtumi puhul on välistatud. Tapatööd ei õigusta miski. Meedia ja end meedia võimust puudutatuna tundvate isikute vaheliseks arveteõiendamiseks on olemas tsiviliseeritud viisid. Sõnavabaduse teema on täna mulle ootamatult isiklik. Hommikul sain SDE PR-nõunikult äreva kõne, et Sirbis on Valle-Sten Maiste mulle nö vee peale tõmmanud, süüdistades mind mitmetes asjades nagu kvaasiparteilus, libasotslus, eliitkooliga eputamine ja paneelmajarajoonide halvustamine 15 aastat tagasi. Kogu artikkel kandis pealkirja „Poliitika barbistumine“ ja selle põhisõnum oli, et poliitikasse siirdunud endine ajakirjanik, keda Valle-Sten isegi kunagi imetles (tänud!), kaitseb nüüd poliitika muutumist meelelahutuseks, ülistab sotsiaalmeedias virvendamist tõsise poliitikateemalise mõttevahetuse üle, ning isegi teletupse ehk tisside ja pepu näitamist televisioonis valimisedu saavutamiseks. Helistasin Sirbi peatoimetajale Ott Karulinile ja palusin saata loo faili, sest lehte polnud veel jõudnud osta (olen Sirbi ostja ja lugeja) ja ka võrgus tänast lehte veel polnud. Karulin saatiski kohe, ent ta ei arvanud, et tegu oleks millegi erakordsega. Lugesin teksti läbi, jah, polnudki erakordne. Mul on paks nahk, aastate jooksul olen anonüümsete kommentaatorite poolt sadu kordi kuulutatud ei tea kelleks ja saanud vähemalt ühe sellise tapmisähvarduse, mille puhul tegin politseile avalduse. Keegi nimelt lubas mu Vändra Aveli kuvandi analüüsi eest Ekspressis pimedal maanteel koos lapsega, kes oli tollal vist 2, alla ajada. Politsei arvas, et pole põhjust muretsemiseks ja et pole tõenäoline, et ähvardaja oma plaani teostaks. Oleme esialgu elus, ilmselt oli politseil õigus! Moraalset kahju tol ajal ei peetud teemaks ja politsei ei selgitanud välja ähvarduse saatjat. Suhtlesin täna ka Valle-Sten Maistega, kes vabandas, et tal puudub emotsionaalne intelligents. Jah, tõepoolest, poliitikateemaline analüüs, kus keskmeks SDE, oleks võinud olla vähem minu isikule keskendunud, olen sama meelt. Ma ei tea, kas ma peaksin nõudma Sirbilt vabandamist, et toimetus ei ohjeldanud Maiste sõnavahtu ega teinud talle ettepanekut tekst kaks korda läbi lugeda enne trükkiminekut? Mulle ei meeldi suured žestid ja ma ei nõua lehelt midagi. Olen Valle-Steniga nõus, et ajangi praegu taga odavat populaarsust. Mida ma siis veel peaksin tegema, kui on kampaania?!? Kuid ma kindlasti austan sõnavabadust ega kavatse Valle-Steni kaevata Pressinõukogusse ega mujale, veel vähem toimetusse märatsema minna või toimetajat kuskil hämaras nurga taga varitseda. Poliitika kui zhanr ei võimalda täna erilist intellektuaalset tulevärki, asi puudutab valimisi, kus on vaja saada võimalikult palju hääli ja mitte ainult intellektuaalide hääli. Ma arvan, et valimiste ajal on piinlik nii intellektuaalidel (ajakirjanikel, kirjanikel, kunstnikel), kes selles tingel-tangelis kaasa löövad, kui ka neil, kes pealt vaatavad. Aga kallid kolleegid vaimuringkondadest, kui SDE saaks kasvõi kõikide teie hääled, ei kaalu see üles ühe meelelahutusliku telereporteri häältesaaki, mille ta saab pelgalt selle eest, et ilmub inimeste kodudes regulaarselt ekraanile. Sõnavabaduse eest aga seisan edaspidigi. Andke minna, kommentaatorid, nüüd on teie kord.

Comments

Popular posts from this blog

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu