Skip to main content

Sõnavabadusest. Ilmus Postimehe valimisblogis 9.01.2015

Charlie Hebdo veresaunaga seoses mõeldakse neil päevil ka Eestis palju sõnavabadusest, nii ajakirjanikud kui ka poliitikud. Seda teemat ei ole otseselt erakondade valimisteemade hulgas, sest õnneks on Eesti meedia vaba ja sõnavabadus ka laiemas mõttes kehtib. Siseminister Pevkuri (Ref) mõtlematust väljaütlemisest on üles kerinud diskussioon, kas meedia ise pole mitte vastutav Pariisi tapatalgute eest, sest nemad ju alustasid islami torkimist, ning talle on jõuliselt vastu astunud justiitsminister Andres Anvelt (SDE). Olen täiesti nõus Andres Anveltiga, et sõnavabadus mistahes teemade käsitlemisel, ka religiooni puudutavates küsimustes on niivõrd põhimõtteline küsimus ja demokraatliku riigi eksistentsi alustala, nii et meedia vastutusest rääkimine praeguse juhtumi puhul on välistatud. Tapatööd ei õigusta miski. Meedia ja end meedia võimust puudutatuna tundvate isikute vaheliseks arveteõiendamiseks on olemas tsiviliseeritud viisid. Sõnavabaduse teema on täna mulle ootamatult isiklik. Hommikul sain SDE PR-nõunikult äreva kõne, et Sirbis on Valle-Sten Maiste mulle nö vee peale tõmmanud, süüdistades mind mitmetes asjades nagu kvaasiparteilus, libasotslus, eliitkooliga eputamine ja paneelmajarajoonide halvustamine 15 aastat tagasi. Kogu artikkel kandis pealkirja „Poliitika barbistumine“ ja selle põhisõnum oli, et poliitikasse siirdunud endine ajakirjanik, keda Valle-Sten isegi kunagi imetles (tänud!), kaitseb nüüd poliitika muutumist meelelahutuseks, ülistab sotsiaalmeedias virvendamist tõsise poliitikateemalise mõttevahetuse üle, ning isegi teletupse ehk tisside ja pepu näitamist televisioonis valimisedu saavutamiseks. Helistasin Sirbi peatoimetajale Ott Karulinile ja palusin saata loo faili, sest lehte polnud veel jõudnud osta (olen Sirbi ostja ja lugeja) ja ka võrgus tänast lehte veel polnud. Karulin saatiski kohe, ent ta ei arvanud, et tegu oleks millegi erakordsega. Lugesin teksti läbi, jah, polnudki erakordne. Mul on paks nahk, aastate jooksul olen anonüümsete kommentaatorite poolt sadu kordi kuulutatud ei tea kelleks ja saanud vähemalt ühe sellise tapmisähvarduse, mille puhul tegin politseile avalduse. Keegi nimelt lubas mu Vändra Aveli kuvandi analüüsi eest Ekspressis pimedal maanteel koos lapsega, kes oli tollal vist 2, alla ajada. Politsei arvas, et pole põhjust muretsemiseks ja et pole tõenäoline, et ähvardaja oma plaani teostaks. Oleme esialgu elus, ilmselt oli politseil õigus! Moraalset kahju tol ajal ei peetud teemaks ja politsei ei selgitanud välja ähvarduse saatjat. Suhtlesin täna ka Valle-Sten Maistega, kes vabandas, et tal puudub emotsionaalne intelligents. Jah, tõepoolest, poliitikateemaline analüüs, kus keskmeks SDE, oleks võinud olla vähem minu isikule keskendunud, olen sama meelt. Ma ei tea, kas ma peaksin nõudma Sirbilt vabandamist, et toimetus ei ohjeldanud Maiste sõnavahtu ega teinud talle ettepanekut tekst kaks korda läbi lugeda enne trükkiminekut? Mulle ei meeldi suured žestid ja ma ei nõua lehelt midagi. Olen Valle-Steniga nõus, et ajangi praegu taga odavat populaarsust. Mida ma siis veel peaksin tegema, kui on kampaania?!? Kuid ma kindlasti austan sõnavabadust ega kavatse Valle-Steni kaevata Pressinõukogusse ega mujale, veel vähem toimetusse märatsema minna või toimetajat kuskil hämaras nurga taga varitseda. Poliitika kui zhanr ei võimalda täna erilist intellektuaalset tulevärki, asi puudutab valimisi, kus on vaja saada võimalikult palju hääli ja mitte ainult intellektuaalide hääli. Ma arvan, et valimiste ajal on piinlik nii intellektuaalidel (ajakirjanikel, kirjanikel, kunstnikel), kes selles tingel-tangelis kaasa löövad, kui ka neil, kes pealt vaatavad. Aga kallid kolleegid vaimuringkondadest, kui SDE saaks kasvõi kõikide teie hääled, ei kaalu see üles ühe meelelahutusliku telereporteri häältesaaki, mille ta saab pelgalt selle eest, et ilmub inimeste kodudes regulaarselt ekraanile. Sõnavabaduse eest aga seisan edaspidigi. Andke minna, kommentaatorid, nüüd on teie kord.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…