Skip to main content

Arvamusfestival ja laulupidu. Ilmus Delfis august 2014

Teades, et ees ootab esinemine arvamusfestivalil, üldiseks teemaks avalik diskussioon, alustasin mõned päevad tagasi Facebookis mõttevahetust festivali teemal. Mind huvitab, mis formaadiga on tegemist ja milline on kommunikatsioonistrateegia festivali taustal, lihtsamalt öeldes, -- kui festival oleks jõgi, siis milline on see säng, kus ta korraldajate arvates voolama peaks ja miks just nii. Lisaks huvitab mind, miks arvamusfestival on saanud erinevatelt võimutasanditelt nii palju heakskiitu, selle asemel, et olla keelatud? Või vähemalt taunitud ja segadusttekitav, nagu ajakirjandus või mõni alternatiivkultuuri üritus. Moodsa sõnaga tegin oma FB sõprade hulgas crowdsourcing´ut, milleks sotsiaalmeedia on ideaalne keskkond: küsisin, miks inimesed arvamusfestivalile lähevad, mida ootavad ja mida see üritus nende arvates endast kujutab. Arvamusi oli seinast seina, oli kriitilisi ja ei saa salata, küünilisi. Ei läinud kaua aega, kui FB vestlusse sekkusid ürituse korraldajad. Imestasin, et kuidagi närviliselt. Lubasid saata materjali festivali koduleheküljelt (!), kus paljud osalejad oma osalemist juba on põhjendanud. Tänasin viisakalt. Üha selgemaks sai FB vestluse käigus aga see, et meie avalikus diskussioonis pole kanalit, mida ei jälgiks asjaga seotud kommunikatsiooniproffide valvas silm. Meie avalikkus on täis tuhandeid siledaid arvamusi, mis on pakitud kommunikatsiooniproffide juhendite kohaselt. „Metsik“ diskussioon pole võimalik enam isegi sotsiaalmeedias?!? Nii ei imestanudki, kui sain telefonikõne festivali peakorraldajalt Kristi Liivalt, kes soovis ka kohtuda. Nojah, just nii peabki kommunikatsiooniproff menetlema anomaaliaid. Kohtusime ja lasin ennast menetleda. Kõik oli nagu õpikus. Minu sisemine mässaja ja kunagine Eesti Ekspressi ajakirjanik minu teadvuse süvakihtides aga küsib nüüd, kas arvamusfestival on kuidagi püha, et selle kohta ei sobi küsimusi esitada? Facebookis?!? Kas see on nagu laulupeo ründamine ja selle kohta küsimuste esitamine (õnneks on seda Eestis tehtud ja midagi hullu polegi juhtunud)? Kas see on vabariigi alustala õõnestamine, kui küsida midagi kriitiliselt arvamusfestivali kohta? Mida festivali korraldajad kardavad? Arvamusfestivali kohta peaks saama ju ometi vabalt arvamust avaldada ja kellegi ei peaks olema sellest sooja ega külma, karavan liikugu edasi. Nimetatud FB vestluses tekkis festivali korraldajate ja tuliste pooldajate poolt ka kiiresti särgirebimine stiilis: ära tule siis sinna, kui ei meeldi, suveõhtud võib ka mujal veeta, ära tule meie pidu segama. Imestasin ja imestasin. Kas tegijatel on endal nii tugevad kõhklused oma ürituse suhtes, et väike teisitimõtlemise virvendus lööb kohe rivist? Arvamusfestivali igas jututoas peaks lausa kohustuslik olema teisitimõtleja, kes tõuseb püsti, kui liiga sumedaks kisub ja küsib mõne kainestava küsimuse. Viimastel aastatel kommunikatsioonikoolitajana ja arvamusformaadi õpetajana olen kohanud üht hiilivat fenomeni: meie eksperdid ei tohi sageli oma arvamust üldse avaldada. Arvamuse õigus on PR spetsialistide range kontrolli all ja valikuline. Tulemuseks on see, et kümned, sajad eksperdid on Eestis tegelikult kriitilisest avalikust diskussioonist väljas. Et oma arvamusega, mis võib olla vastupidine ametlikule diskursusele omas valdkonnas, välja tulla ei saa, on inimesed vait. Ei soovita jama, lihtsam on mitte midagi öelda. Ja nii meie avalikkus ongi täis valve-„arvajaid“ (jube termin, mis tekkis kuskil 2000ndatel): inimesi, kel on julgust ükskõik, mis teemal alati seisukoht võtta. Kas arvamusfestival pakub siis kohta, kus kõik need eksperdid, kes oma igapäevases elus on vait, lahtiste kaartidega mängivad? Kindlasti mitte. Ma arvan, et arvamusfestivali raamistik annab meile hea pildi nn. domineerivast diskursusest, sotsioloogile hea ülevaade, mis üldse on praegu Eestis üldarusaadavad, üldaktsepteeritavad jutupunktid ja mida nende all räägitakse. Teemapüstitused on üldrahvalikud ja tuttavad (iive, lõimumine, maa ja linn, ebavõrdsus). Esinejaid tundes on enam-vähem selge, millest jutt ja ka kuhu jõutakse. Anomaaliad on festivali „hea tavaga“ välistatud, kriitika on stigmatiseeritud „vingumiseks“ . Ma arvan, et festivali meeleolu on hea ja turvaline nagu rock-kontserdil, kus kõlavad vanad head lood, võimalik, et ka mõni uus, trummi ja bassiga töötlus. Mida siis võiks teha, et festivali formaat tunduks huvitav ka vanadele kommunikatsioonidinosaurustele, kelle seas on skeptikuid palju? Teisitimõtlejate nurk, oma Hyde Park Corner, radikaalid ja mittekonstruktiivne, mitte lahendustele suunatud jutt (ei pea silmas segase-peksmist, vaid argumenteeritud seisukohti, mis lahknevad peavoolust). Jah, see läheks esialgu käest ära. Aga võikski minna, sest tulemus puhastab. Nagu Kalevipoja uusversioon, punklaulupidu või mõni muu äraspidinähtus; et oleks kohal uued kivisildnikud, langid, miks mitte kenderid ja juku-kalled, kel ikka varuks pisut dünamiiti. Eesti igapäevases avalikus diskussioonis on kriitilist arutelu liiga vähe. On „Olukorrast riigis“ ja „Keskpäevatund“, ehk mõni foorum veel. On Memokraat ja mõni teine nishikanal. Palju rohkem on erinevate huvide positsioonilt kõlavaid arvamusi, professionaalselt ülekäidud libedat juttu, mis ajab külma kõhuga kellegi asja, jättes mulje üldisest hüvangust. Võib-olla see ongi paratamatu tänapäev, kus ühtegi avalikkuses toimuvat mõttevahetust ei saa jätta juhuse hooleks, sest mängus on liiga palju: rahad ja jätkurahastus, maine, reitingud, positsioonid, ametikohad. Sellesse konteksti sobib arvamusfestival hästi.

Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…