Skip to main content

Arvamusfestival ja laulupidu. Ilmus Delfis august 2014

Teades, et ees ootab esinemine arvamusfestivalil, üldiseks teemaks avalik diskussioon, alustasin mõned päevad tagasi Facebookis mõttevahetust festivali teemal. Mind huvitab, mis formaadiga on tegemist ja milline on kommunikatsioonistrateegia festivali taustal, lihtsamalt öeldes, -- kui festival oleks jõgi, siis milline on see säng, kus ta korraldajate arvates voolama peaks ja miks just nii. Lisaks huvitab mind, miks arvamusfestival on saanud erinevatelt võimutasanditelt nii palju heakskiitu, selle asemel, et olla keelatud? Või vähemalt taunitud ja segadusttekitav, nagu ajakirjandus või mõni alternatiivkultuuri üritus. Moodsa sõnaga tegin oma FB sõprade hulgas crowdsourcing´ut, milleks sotsiaalmeedia on ideaalne keskkond: küsisin, miks inimesed arvamusfestivalile lähevad, mida ootavad ja mida see üritus nende arvates endast kujutab. Arvamusi oli seinast seina, oli kriitilisi ja ei saa salata, küünilisi. Ei läinud kaua aega, kui FB vestlusse sekkusid ürituse korraldajad. Imestasin, et kuidagi närviliselt. Lubasid saata materjali festivali koduleheküljelt (!), kus paljud osalejad oma osalemist juba on põhjendanud. Tänasin viisakalt. Üha selgemaks sai FB vestluse käigus aga see, et meie avalikus diskussioonis pole kanalit, mida ei jälgiks asjaga seotud kommunikatsiooniproffide valvas silm. Meie avalikkus on täis tuhandeid siledaid arvamusi, mis on pakitud kommunikatsiooniproffide juhendite kohaselt. „Metsik“ diskussioon pole võimalik enam isegi sotsiaalmeedias?!? Nii ei imestanudki, kui sain telefonikõne festivali peakorraldajalt Kristi Liivalt, kes soovis ka kohtuda. Nojah, just nii peabki kommunikatsiooniproff menetlema anomaaliaid. Kohtusime ja lasin ennast menetleda. Kõik oli nagu õpikus. Minu sisemine mässaja ja kunagine Eesti Ekspressi ajakirjanik minu teadvuse süvakihtides aga küsib nüüd, kas arvamusfestival on kuidagi püha, et selle kohta ei sobi küsimusi esitada? Facebookis?!? Kas see on nagu laulupeo ründamine ja selle kohta küsimuste esitamine (õnneks on seda Eestis tehtud ja midagi hullu polegi juhtunud)? Kas see on vabariigi alustala õõnestamine, kui küsida midagi kriitiliselt arvamusfestivali kohta? Mida festivali korraldajad kardavad? Arvamusfestivali kohta peaks saama ju ometi vabalt arvamust avaldada ja kellegi ei peaks olema sellest sooja ega külma, karavan liikugu edasi. Nimetatud FB vestluses tekkis festivali korraldajate ja tuliste pooldajate poolt ka kiiresti särgirebimine stiilis: ära tule siis sinna, kui ei meeldi, suveõhtud võib ka mujal veeta, ära tule meie pidu segama. Imestasin ja imestasin. Kas tegijatel on endal nii tugevad kõhklused oma ürituse suhtes, et väike teisitimõtlemise virvendus lööb kohe rivist? Arvamusfestivali igas jututoas peaks lausa kohustuslik olema teisitimõtleja, kes tõuseb püsti, kui liiga sumedaks kisub ja küsib mõne kainestava küsimuse. Viimastel aastatel kommunikatsioonikoolitajana ja arvamusformaadi õpetajana olen kohanud üht hiilivat fenomeni: meie eksperdid ei tohi sageli oma arvamust üldse avaldada. Arvamuse õigus on PR spetsialistide range kontrolli all ja valikuline. Tulemuseks on see, et kümned, sajad eksperdid on Eestis tegelikult kriitilisest avalikust diskussioonist väljas. Et oma arvamusega, mis võib olla vastupidine ametlikule diskursusele omas valdkonnas, välja tulla ei saa, on inimesed vait. Ei soovita jama, lihtsam on mitte midagi öelda. Ja nii meie avalikkus ongi täis valve-„arvajaid“ (jube termin, mis tekkis kuskil 2000ndatel): inimesi, kel on julgust ükskõik, mis teemal alati seisukoht võtta. Kas arvamusfestival pakub siis kohta, kus kõik need eksperdid, kes oma igapäevases elus on vait, lahtiste kaartidega mängivad? Kindlasti mitte. Ma arvan, et arvamusfestivali raamistik annab meile hea pildi nn. domineerivast diskursusest, sotsioloogile hea ülevaade, mis üldse on praegu Eestis üldarusaadavad, üldaktsepteeritavad jutupunktid ja mida nende all räägitakse. Teemapüstitused on üldrahvalikud ja tuttavad (iive, lõimumine, maa ja linn, ebavõrdsus). Esinejaid tundes on enam-vähem selge, millest jutt ja ka kuhu jõutakse. Anomaaliad on festivali „hea tavaga“ välistatud, kriitika on stigmatiseeritud „vingumiseks“ . Ma arvan, et festivali meeleolu on hea ja turvaline nagu rock-kontserdil, kus kõlavad vanad head lood, võimalik, et ka mõni uus, trummi ja bassiga töötlus. Mida siis võiks teha, et festivali formaat tunduks huvitav ka vanadele kommunikatsioonidinosaurustele, kelle seas on skeptikuid palju? Teisitimõtlejate nurk, oma Hyde Park Corner, radikaalid ja mittekonstruktiivne, mitte lahendustele suunatud jutt (ei pea silmas segase-peksmist, vaid argumenteeritud seisukohti, mis lahknevad peavoolust). Jah, see läheks esialgu käest ära. Aga võikski minna, sest tulemus puhastab. Nagu Kalevipoja uusversioon, punklaulupidu või mõni muu äraspidinähtus; et oleks kohal uued kivisildnikud, langid, miks mitte kenderid ja juku-kalled, kel ikka varuks pisut dünamiiti. Eesti igapäevases avalikus diskussioonis on kriitilist arutelu liiga vähe. On „Olukorrast riigis“ ja „Keskpäevatund“, ehk mõni foorum veel. On Memokraat ja mõni teine nishikanal. Palju rohkem on erinevate huvide positsioonilt kõlavaid arvamusi, professionaalselt ülekäidud libedat juttu, mis ajab külma kõhuga kellegi asja, jättes mulje üldisest hüvangust. Võib-olla see ongi paratamatu tänapäev, kus ühtegi avalikkuses toimuvat mõttevahetust ei saa jätta juhuse hooleks, sest mängus on liiga palju: rahad ja jätkurahastus, maine, reitingud, positsioonid, ametikohad. Sellesse konteksti sobib arvamusfestival hästi.

Comments

Popular posts from this blog

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu