Arvamusfestival ja laulupidu. Ilmus Delfis august 2014

Teades, et ees ootab esinemine arvamusfestivalil, üldiseks teemaks avalik diskussioon, alustasin mõned päevad tagasi Facebookis mõttevahetust festivali teemal. Mind huvitab, mis formaadiga on tegemist ja milline on kommunikatsioonistrateegia festivali taustal, lihtsamalt öeldes, -- kui festival oleks jõgi, siis milline on see säng, kus ta korraldajate arvates voolama peaks ja miks just nii. Lisaks huvitab mind, miks arvamusfestival on saanud erinevatelt võimutasanditelt nii palju heakskiitu, selle asemel, et olla keelatud? Või vähemalt taunitud ja segadusttekitav, nagu ajakirjandus või mõni alternatiivkultuuri üritus. Moodsa sõnaga tegin oma FB sõprade hulgas crowdsourcing´ut, milleks sotsiaalmeedia on ideaalne keskkond: küsisin, miks inimesed arvamusfestivalile lähevad, mida ootavad ja mida see üritus nende arvates endast kujutab. Arvamusi oli seinast seina, oli kriitilisi ja ei saa salata, küünilisi. Ei läinud kaua aega, kui FB vestlusse sekkusid ürituse korraldajad. Imestasin, et kuidagi närviliselt. Lubasid saata materjali festivali koduleheküljelt (!), kus paljud osalejad oma osalemist juba on põhjendanud. Tänasin viisakalt. Üha selgemaks sai FB vestluse käigus aga see, et meie avalikus diskussioonis pole kanalit, mida ei jälgiks asjaga seotud kommunikatsiooniproffide valvas silm. Meie avalikkus on täis tuhandeid siledaid arvamusi, mis on pakitud kommunikatsiooniproffide juhendite kohaselt. „Metsik“ diskussioon pole võimalik enam isegi sotsiaalmeedias?!? Nii ei imestanudki, kui sain telefonikõne festivali peakorraldajalt Kristi Liivalt, kes soovis ka kohtuda. Nojah, just nii peabki kommunikatsiooniproff menetlema anomaaliaid. Kohtusime ja lasin ennast menetleda. Kõik oli nagu õpikus. Minu sisemine mässaja ja kunagine Eesti Ekspressi ajakirjanik minu teadvuse süvakihtides aga küsib nüüd, kas arvamusfestival on kuidagi püha, et selle kohta ei sobi küsimusi esitada? Facebookis?!? Kas see on nagu laulupeo ründamine ja selle kohta küsimuste esitamine (õnneks on seda Eestis tehtud ja midagi hullu polegi juhtunud)? Kas see on vabariigi alustala õõnestamine, kui küsida midagi kriitiliselt arvamusfestivali kohta? Mida festivali korraldajad kardavad? Arvamusfestivali kohta peaks saama ju ometi vabalt arvamust avaldada ja kellegi ei peaks olema sellest sooja ega külma, karavan liikugu edasi. Nimetatud FB vestluses tekkis festivali korraldajate ja tuliste pooldajate poolt ka kiiresti särgirebimine stiilis: ära tule siis sinna, kui ei meeldi, suveõhtud võib ka mujal veeta, ära tule meie pidu segama. Imestasin ja imestasin. Kas tegijatel on endal nii tugevad kõhklused oma ürituse suhtes, et väike teisitimõtlemise virvendus lööb kohe rivist? Arvamusfestivali igas jututoas peaks lausa kohustuslik olema teisitimõtleja, kes tõuseb püsti, kui liiga sumedaks kisub ja küsib mõne kainestava küsimuse. Viimastel aastatel kommunikatsioonikoolitajana ja arvamusformaadi õpetajana olen kohanud üht hiilivat fenomeni: meie eksperdid ei tohi sageli oma arvamust üldse avaldada. Arvamuse õigus on PR spetsialistide range kontrolli all ja valikuline. Tulemuseks on see, et kümned, sajad eksperdid on Eestis tegelikult kriitilisest avalikust diskussioonist väljas. Et oma arvamusega, mis võib olla vastupidine ametlikule diskursusele omas valdkonnas, välja tulla ei saa, on inimesed vait. Ei soovita jama, lihtsam on mitte midagi öelda. Ja nii meie avalikkus ongi täis valve-„arvajaid“ (jube termin, mis tekkis kuskil 2000ndatel): inimesi, kel on julgust ükskõik, mis teemal alati seisukoht võtta. Kas arvamusfestival pakub siis kohta, kus kõik need eksperdid, kes oma igapäevases elus on vait, lahtiste kaartidega mängivad? Kindlasti mitte. Ma arvan, et arvamusfestivali raamistik annab meile hea pildi nn. domineerivast diskursusest, sotsioloogile hea ülevaade, mis üldse on praegu Eestis üldarusaadavad, üldaktsepteeritavad jutupunktid ja mida nende all räägitakse. Teemapüstitused on üldrahvalikud ja tuttavad (iive, lõimumine, maa ja linn, ebavõrdsus). Esinejaid tundes on enam-vähem selge, millest jutt ja ka kuhu jõutakse. Anomaaliad on festivali „hea tavaga“ välistatud, kriitika on stigmatiseeritud „vingumiseks“ . Ma arvan, et festivali meeleolu on hea ja turvaline nagu rock-kontserdil, kus kõlavad vanad head lood, võimalik, et ka mõni uus, trummi ja bassiga töötlus. Mida siis võiks teha, et festivali formaat tunduks huvitav ka vanadele kommunikatsioonidinosaurustele, kelle seas on skeptikuid palju? Teisitimõtlejate nurk, oma Hyde Park Corner, radikaalid ja mittekonstruktiivne, mitte lahendustele suunatud jutt (ei pea silmas segase-peksmist, vaid argumenteeritud seisukohti, mis lahknevad peavoolust). Jah, see läheks esialgu käest ära. Aga võikski minna, sest tulemus puhastab. Nagu Kalevipoja uusversioon, punklaulupidu või mõni muu äraspidinähtus; et oleks kohal uued kivisildnikud, langid, miks mitte kenderid ja juku-kalled, kel ikka varuks pisut dünamiiti. Eesti igapäevases avalikus diskussioonis on kriitilist arutelu liiga vähe. On „Olukorrast riigis“ ja „Keskpäevatund“, ehk mõni foorum veel. On Memokraat ja mõni teine nishikanal. Palju rohkem on erinevate huvide positsioonilt kõlavaid arvamusi, professionaalselt ülekäidud libedat juttu, mis ajab külma kõhuga kellegi asja, jättes mulje üldisest hüvangust. Võib-olla see ongi paratamatu tänapäev, kus ühtegi avalikkuses toimuvat mõttevahetust ei saa jätta juhuse hooleks, sest mängus on liiga palju: rahad ja jätkurahastus, maine, reitingud, positsioonid, ametikohad. Sellesse konteksti sobib arvamusfestival hästi.