Skip to main content

Ühised 1000 kilomeetrit

Viisin Priuse esmaspäeval ära.
Mida siis arvata pärast 1000 ühist kilomeetrit? Besniinikulu ca 5, 3 keskmiselt
, pole paha suure auto kohta.
Kui ma elaks päikeselises kuivas Californias, kus kiired sileda kattega teed, võiks kaaluda hübriidi eeliseid. Eesti oludes on ta ikkagi suveauto.
Eestis oleks edu ehk väikesel hübriidil, linnaautol, kus sees vaid elementaarne tehnika, et ei oleks nii palju voolutarbijaid. siis oleks selline ökoauto ehk mõttekkas.
Prius on auto nais-tehnofriigile, kes säästab fossiilseid kütuseid, kuid ei vaata seda, mis koormust loodusele tähendavad kõik elektroonilised vidinad, mis toodetud ilmselt kuskil Hiinas jõhkralt reostades ehk pandakarude heaolu jms hinnaga.
Tehnikaajakirjanik Glen Pilvre proovis ära ka iseparkimise süsteemi, töötas laitmatult. Istud autos nagu bussis ja rool liigub, pead ainult pidurit hoidma, sest auto on üsna vilgas parkides.

Comments

  1. Päevalehes oli Sul täna väga hea artikkel. Seda tahtsingi öelda.

    ReplyDelete
  2. hübriidi loodussäästlikkus tundub jah pseudo olevat - ühele autole on vaja ju panna sisuliselt 2 mootorit koos oma tootmisega kaasneva saastega. ja elekter ju saastab ka, mitte seal, kus tarbitakse, aga seal, kus toodetakse :)

    ReplyDelete
  3. Kuivõrd olukord ja elukaaslane sunnivad, siis üritan leida hetkel kõige ökomat autot - oksüümoron eks - , mis võimalik. Ühistransporti minu elukohast linna ei lähe.

    Parim valik mu meelest on siiski Smart ja talvel seon rehvidele teravikega ahelad külge, et lumme kinni ei jää.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…