Skip to main content

Ühised 1000 kilomeetrit

Viisin Priuse esmaspäeval ära.
Mida siis arvata pärast 1000 ühist kilomeetrit? Besniinikulu ca 5, 3 keskmiselt
, pole paha suure auto kohta.
Kui ma elaks päikeselises kuivas Californias, kus kiired sileda kattega teed, võiks kaaluda hübriidi eeliseid. Eesti oludes on ta ikkagi suveauto.
Eestis oleks edu ehk väikesel hübriidil, linnaautol, kus sees vaid elementaarne tehnika, et ei oleks nii palju voolutarbijaid. siis oleks selline ökoauto ehk mõttekkas.
Prius on auto nais-tehnofriigile, kes säästab fossiilseid kütuseid, kuid ei vaata seda, mis koormust loodusele tähendavad kõik elektroonilised vidinad, mis toodetud ilmselt kuskil Hiinas jõhkralt reostades ehk pandakarude heaolu jms hinnaga.
Tehnikaajakirjanik Glen Pilvre proovis ära ka iseparkimise süsteemi, töötas laitmatult. Istud autos nagu bussis ja rool liigub, pead ainult pidurit hoidma, sest auto on üsna vilgas parkides.

Comments

  1. Päevalehes oli Sul täna väga hea artikkel. Seda tahtsingi öelda.

    ReplyDelete
  2. hübriidi loodussäästlikkus tundub jah pseudo olevat - ühele autole on vaja ju panna sisuliselt 2 mootorit koos oma tootmisega kaasneva saastega. ja elekter ju saastab ka, mitte seal, kus tarbitakse, aga seal, kus toodetakse :)

    ReplyDelete
  3. Kuivõrd olukord ja elukaaslane sunnivad, siis üritan leida hetkel kõige ökomat autot - oksüümoron eks - , mis võimalik. Ühistransporti minu elukohast linna ei lähe.

    Parim valik mu meelest on siiski Smart ja talvel seon rehvidele teravikega ahelad külge, et lumme kinni ei jää.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…