Skip to main content

Ühised 1000 kilomeetrit

Viisin Priuse esmaspäeval ära.
Mida siis arvata pärast 1000 ühist kilomeetrit? Besniinikulu ca 5, 3 keskmiselt
, pole paha suure auto kohta.
Kui ma elaks päikeselises kuivas Californias, kus kiired sileda kattega teed, võiks kaaluda hübriidi eeliseid. Eesti oludes on ta ikkagi suveauto.
Eestis oleks edu ehk väikesel hübriidil, linnaautol, kus sees vaid elementaarne tehnika, et ei oleks nii palju voolutarbijaid. siis oleks selline ökoauto ehk mõttekkas.
Prius on auto nais-tehnofriigile, kes säästab fossiilseid kütuseid, kuid ei vaata seda, mis koormust loodusele tähendavad kõik elektroonilised vidinad, mis toodetud ilmselt kuskil Hiinas jõhkralt reostades ehk pandakarude heaolu jms hinnaga.
Tehnikaajakirjanik Glen Pilvre proovis ära ka iseparkimise süsteemi, töötas laitmatult. Istud autos nagu bussis ja rool liigub, pead ainult pidurit hoidma, sest auto on üsna vilgas parkides.
Labels:

Comments

  1. KRDecember 28, 2009 at 8:32 AM

    Päevalehes oli Sul täna väga hea artikkel. Seda tahtsingi öelda.

    ReplyDelete
  2. AinDecember 31, 2009 at 12:42 PM

    hübriidi loodussäästlikkus tundub jah pseudo olevat - ühele autole on vaja ju panna sisuliselt 2 mootorit koos oma tootmisega kaasneva saastega. ja elekter ju saastab ka, mitte seal, kus tarbitakse, aga seal, kus toodetakse :)

    ReplyDelete
  3. E.January 6, 2010 at 1:45 AM

    Kuivõrd olukord ja elukaaslane sunnivad, siis üritan leida hetkel kõige ökomat autot - oksüümoron eks - , mis võimalik. Ühistransporti minu elukohast linna ei lähe.

    Parim valik mu meelest on siiski Smart ja talvel seon rehvidele teravikega ahelad külge, et lumme kinni ei jää.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p
Post a Comment
Read more

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu
Post a Comment
Read more

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY
Post a Comment
Read more