Skip to main content

Minu kiri Savisaarele aastast 2008

Selle kirja saatsin 2008 Linnaplaneerimise Ametile ja koopia Edgar Savisaarele.

NB! Tegemist on valimisagitatsiooniga! Alljärgnevalt tõestan oma tegevust aktiivse, Pirita huvide eest seisva kodanikuna. Püüan sellega mõjutada elektroonilist hääletajat.


Pirital on taas päevakorras purjespordikeskuse ümbruse arendamine. 2008. aastal saatsin kodanikuna naabruskonna nimel sellise kirja.

Vastuväited ja ettepanekud Pirita linnaosa üldplaneeringule (eriti TOP-i osas)
Tallinna Linnaplaneerimise Ametile

Murega jälgin arenguid Pirita linnaosas, mis puudutab TOPi piirkonna kinnisvaraarendust.
Sellega seoses on tekkinud palju küsimusi.
Esiteks: mida võidab linnaosa, kui 14000 inimese asemel elab Pirital 18 000 inimest? Linnaametnike sõnul lisab see "piirkonna ühtsustunnet", loeme EPL 1. veebruari lehest. Mis mõttes "ühtsustunnet"?
TOP on kultuurimälestis. Teist korda vaevalt Tallinnas olümpiaregatti tuleb. Kas mitte poleks viimane aeg ka sellele mõelda, kuidas säilitada mälestus 1980. aastast tulevastele põlvedele.
Pirita on Tallinna puhketsoon. Mida võidab piritalane, aga ka iga tallinlane, kui randa rajatakse korrusmajade rajoon? Kuhu kaovad rulluisutamise ja jalgrattaga sõidu võimalused?
Kuidas sobib TOPi kinnisvaraarendus korrusmajade näol Rohelise pealinna ideega, mida eelmine linnapea Jüri Ratas ajas? Ootaks keskerakonnalt rohkem järjekindlust oma ideedes.
Viimsist kesklinna pidi rajama promenaad. Kuidas see sobib kokku TOP-i piirkonna "arendamisega"?
Pirita tee on TOPi piirkonnas pea ületamatu. Oleks vaja jalakäijate sildu või vähemalt foore Saare tee ja Rummu tee ristmikule. Tuleks esimesena lahendada praegused liiklusprobleemid, enne kui kavandada uut elurajooni. Pirita tee ummikud on kõigile teada. Kas sinna on vaja autosid juurde? Enne uute asukate juurdemeelitamist tuleks rajada kiirtrammitee või pakkuda välja mõni muu radikaalne lahendus liiklusprobleemidele.
Kuidas mõjub 4000 elaniku juurdekolimine Piritale loodusele, näiteks Lillepi pargile, kus on linnas ainulaadne säilinud linnustik ja veel looduslik miljöö?
Piirkonnas on puudus lasteaiakohtadest. Kose tee lasteaia laiendus pidi valmima 2007. Nüüd plaanis sel aastal. Kui pole praegustelegi lastele kohti, siis kuhu pannakse uued ja tulevased sajad Pirita lapsed?
Praegustel lastel pole Pirital õieti kuskil olla. Ehk tasuks enne ära teha mänguväljakud Pähkli tänaval (mis on pooleli) ja Lillepi pargis, kui lapsi juurde meelitada. Võib-olla ehitada TOPi piirkonda suur lastepark, näiteks nagu Ventspilsis või Riias Lido, mille sarnast Tallinnas pole, aga oleks väga vaja?
Millal saab Pirita juurde kooli, et lapsi ei peaks linna kooli transportima, mis tekitab probleeme liikluses. Pirita majandusgümnaasiumi maine on kehv, ehk tuleks sellega tegelda?
Piritat tuleks arendada, säilitades rohelise linnaosa ainulaadse miljöö, arendada säästlikult ja mõistlikult, respekteerides ka kohalike elanike arvamust. Põhirõhk peaks olema sotsiaalobjektidel, nagu lasteaiad, koolid ja vaba aja veetmise ning sportimise kohad, mitte korrusmajad.

Lugupidamisega,
Barbi Pilvre
Maarjamäe elanik Sarapuu tänavalt
Eesti Ekspressi arvamustoimetaja

P.S Vastuväited ja ettepanekud on läbi räägitud Maarjamäel naabruskonna inimestega.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…