Skip to main content

Valvefeminist Pilvre projektis "Daily Life"

Reedel õnnestus valvefeminist Pilvrel jälle, lausa terve päev kaamera ees eputada. Saksa ajakirjanikud filmivad Euroopa Parlamendi uue Visitors Centeri jaoks Brüsselis lühifilme kõikidest EL maadest: tehakse portreed inimestest, kes on seotud mingi teemaga. Eesti üks teemadest oli sooline võrdõiguslikkus ja teadagi kuskilt failidest filtreerus välja feminist Barbi Pilvre. Edevus ei võimaldanud mul/või tal? ettepanekust filmis esineda midugi keelduda.
Nuputasin pärast mitmepäevast pusimist ka välja, kuidas on Euroopa Liit aidanud naisi (filmi tegijate aksioom on, et EL on aidanud paremaks muuta naiste elu ja ma pidin aktiivselt selle tõestuseks olema).
Mõtlesin välja järgneva, mis ei ole ilmselt sugugi ekslik mõttekäik. Nimelt sai Eesti EL pürgides palju investeeringuid, majandus kasvas ja elavnes laenude saamine. Ka naised said Eestis, mis pürgis ELi laenu ja suutsid uuendada oma elamispindu ja liisida autosid!!! Naised iseseisvusid! Ka mina hakkasin aastast 1997 saama laenu ja 2000 liisisin uue auto, enne seda ostin kasutatud romusid.
Niisiis olen "naisena" saanud osa majanduskasvust vaatamata sellele, et mu palk on olnud reeglina väiksem kui meeskolleegidel. Paraku, eriline allakäik palga osas toimus minu jaoks pärast Eesti saamist Euroopa Liitu, kui ajakirjanike palgatõus üldiselt seisma jäi. Seda tõika ma siiski ei rõhutaks. Minu puhul kindlasti mängis rolli ka majandusbuumi ajal välismaal veedetud aeg 2004 ja lapsepuhkus kuni 2006, mis muutis mu tööjõuna tublisti odavamaks. Lapsepuhkused on ka üsna tüüpiline naiste madalama palgataseme põhjus, lihtsalt ei püsi rongil n.ö.
Võimalik, et Londoni Ülikool 2004 ja lapsega metsas elamine vähendasid ka mu taset ajakirjanikuna, kadus krapsakus jm hinnatud omadused. See on ju loomulik, kui ei saa paar aastat korralikult magada, kaovad keskendumisvõime ja muud vaimseks tööks vajalikud omadused, kaob ka palk. Ironiseerides võib öelda, et, tõesti, naistele kehvema palga maksmist saab õigustada eesti naiste kui tööjõu kehvema kvaliteediga vrdl eesti meestega,kes ei käi lastega kodus olles vm. argiaskeldustes alla. Eestis on naiste palga protsent mingi 60%-70% meeste palgast, mis on EL üks väiksemaid protsente. Vist on ka nii, et naiste madalam kvaliteet tõõjõuna takistab Eestis ka võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist. Sest iga tööandja esindaja teab ju, kuidas tagasihoidlikele (loe: madalaks kasvatatud enesehinnanguga) naistele selgeks teha, et nad saavad lihtsalt niipalju raha, kui on väärt.
Seda kõike ma filmis siiski ei räägi, kartes heatahtlikku tiimi kurvastada, ja püüan näidata EL mõju positiivseid külgi. Aga et võrdõiguslikkuse seadus alles ootab praktikas rakendamist: keegi naine peab olema nii julge ja enesekindel, et vaidlustab oma madalama palga, viib oma vaidlused võrdõiguslikkuse volinikuni jne.. Mina nagu näha see küll ei ole.
Filmida oli igatahes lõbus. Kuna pidin näitama ka oma "tavalist elu", siis sõitsime Helmutiga (4,5) jalgrattastega Mähel ringi, kaameramees ees sõitva jalgratta pakiraamil.

Comments

  1. Palga asjus. Aga kaitseminnis oli ju yks naisterahvas, kes kaebas alles hiljuti soolise v6 volinikule?

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…