Skip to main content

San Francisco, ajakirjandus ja Haight Ashbury

Nüüd jagan infot. Kellele eesti meedia välispoliitikast väheks jääb ja neid võiks olla palju, vaadaku http://foreignpolicyblogs.com ja http://realclearpolitics.com/.
Mark Dillen Foreign Policy Associationi korrespondent ja muu hulgas Venemaal elanud eksdiplomaat teadis, et Ilves on tulemas Silicon Valleysse. Seletasin, et Eestil on Ameerika taustaga president (tahtsin head muljet jätta nagu alati ega hakanud lisama, et ta elab suuremas maailmas kui suur osa muust Eestist).
Polnud kuulnud terminit net newsers, inimeste kohta, kes telefoni abil internetis uudisvoogu jälgivad ja lehti ei loe. Just lansseritud uus iPhone andvat sellele tegevusele uue taseme. Ei tea, meie inglise keele officeri Toney iPhone paistab küll väga käepärane, aga ma eelistan vist Nokia analoogi, olles soome orientatsiooniga teadagi.
Traditioners ehk paberlehelugejad on siinkandis need, kel rohkem aega, töötud, koduperenaised, vanem põlvkond. Keegi ei tea siin ka, kuhu IT areng ajakirjanduse viib, kuid nagu näha, on netis võimalik ka tasemel sisu. Blogid müüvad reklaami.
Õhtul Haight Ashbury kant, mis ületas ootused: pehmed väärtused, hipinostalgia, öko ja new age, isad lastega, orgaanilise toidu poed, lemmikloomatarvikud ja psühhedeelsed lasteriided ja muu kraam. Lutt-kärss beebile, poleks selle peale tulnud! Mahe ja aeglane elu.
Amoeba legendaarsesr plaadipoest leidsin Serge Gainsbourgi kaverite plaadi (Michael Stipes, Franz Ferdinand, Marianne Faithful jt) ja Brigitte Bardot suurimad hitid. Caligula filmi soundtracki vinüüli (märksõna noor Helen Mirren ja Malcolm MacDowell) ei hakanud vaatamata kiusatusele ja erutusele ostma, tüütu tassida vinüüli, kui üle poole reisi veel ees.
Siinkandis küsitakse poes iga kord meeldivalt, kas kotti vaja läheb, nagu ka Tallinnas. NYCis pakiti kõik enamasti küsimata sisse või ei sattunud õigetesse kohatdesse. Inimesed on heas vormis, arvatavasti aasia köögi mõju ka valgetele pluss terviseharrastused.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …