Skip to main content

Vahekokkuvõte: kas USA on see, mis ma arvasin?


Pool minu elu esimesest USA reisist on niisiis läbi.

Kas ma olen muutunud?Järsku positiivsemaks? Kas minu USA kuvand on muutunud - mis on ju selle reisi korraldajatepoolne eesmärk.

Alustaks viimasest.

Märksõnad, millega USA seostus enne reisi: militaarsus, maailmapolitsei, Iraagi sõda, autoteed, bensiinijaamad, ilulõikused, poliitiline korrektsus, rämpstoit, keep smiling, pealiskaudsus, religioossus, kas taustana või aktiivse praktikana.

Kuna olen siin kohtunud vaid intellektuaalidega, teadvustan üha enam, et USA on intensiivse vaimuelu ja parimate ülikoolide maa. Muidugi teadsin seda fakti ka enne, aga pilt USAst tuleb meedia vahendusel ja peavoolumeedia pommitab meid teadagi millega. Paraku mul isiklikke kokkupuuteid USA ülikoolidega pole olnud, pole neid tõesti ka otsinud, sest Euroopa võimalused on pakkunud enam huvi. Muidugi, olen kohanud kümneid Euroopa konverentsidel visiteerivaid akadeemikuid, näiteks viimati Berliinis New Yorgi queer-guru Lee Edelmanni. Aga tean, et need on erandid. Ja minu eelarvamusi pole tegelikult kõigutanud ka see, et minu lemmikute seas muusika ja filmi alal on palju USA tegelasi (Lou Reed, David Lynch, David Byrne, REM, Moby), kes tõsi küll, esindavad mitmesuguseid marginaaliaid.

USA meedia mitmekesisus ja võimsus on muidugi saanud kinnitust, kuid samas - kuidas ikkagi see võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega -- osutus Iraagi sõja ajal nii manipuleeritavaks... Valge maja suhtlemine pressiga oli kuuldavasti olnud lihtsalt nii jõhker ja oskuslik, kogu teisitimõtlemine elimineeriti koheselt, sõja "valesti" kajastajaid ei lastud lihtsalt enam info juurde.

Mis on klišeedest saanud kinnitust: et siin domineerib rämpstoit, mida inimesed tõesti ka palju söövad ja on kohutav hulk pakendeid ja muud rämpsu nagu ühekordselt kasutatavad nõud ja muud koheseks äraviskamiseks mõeldud saastajad. Et siin on ebamäärane kui mitte lõtv etikett riietuse ja lauakommete osas. Ja see sõbralikkus, mis võimaldab su unustada järgmisel hetkel on tõesti tegelik. Näiteks see, kui levinud on sõna friend, sõber, mis võib tähendada vaid tuttavat.

Comments

  1. "Friend" ei pruugi isegi tutvust tähendada. Seda öeldakse suvalisele inimesele, kellega tõenäoliselt kunagi hiljem ei kohtu. Isegi "brother" või vastavalt "sister" kuulub sama kategooria alla.

    ReplyDelete
  2. "Võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega" - eks ilmselt asi ongi selles, et USA valitsuse käsutuses on veel võimsamad ja veel tehnoloogiliselt kõrgemal tasemel vahendid, et seda meediat mõjutada.

    Ma ise olen ka käinud ühe korra USAs, kui olin MKMis PRi peal, USA saatkonna organiseeritud programmiga. Ja pean tunnistama, et sain kõvasti positiivsema mulje kui varasemad stereotüübid. Just johtuvalt sellest, kellega kohtusime ja suhtlesime (riigiasutuste meediainimesed peamiselt pluss ajakirjanikke, üks õppejõust opositsiooniline poliitiline mõtleja jne). Ja masinavärgi suurus jättis tõsise mulje.

    Samas jättis mulje ka see, kui palju tegelikult eksisteerib USAs mitmekesisust ja noh, ka sõnavabadust (hoolimata sellest, et teisest küljest on olemas selged kontrollituse ilmingud just nagu Iraagi sõja teemadel).

    Ehh, tegelikult tahan USAsse tagasi:)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …