Skip to main content

Vahekokkuvõte: kas USA on see, mis ma arvasin?


Pool minu elu esimesest USA reisist on niisiis läbi.

Kas ma olen muutunud?Järsku positiivsemaks? Kas minu USA kuvand on muutunud - mis on ju selle reisi korraldajatepoolne eesmärk.

Alustaks viimasest.

Märksõnad, millega USA seostus enne reisi: militaarsus, maailmapolitsei, Iraagi sõda, autoteed, bensiinijaamad, ilulõikused, poliitiline korrektsus, rämpstoit, keep smiling, pealiskaudsus, religioossus, kas taustana või aktiivse praktikana.

Kuna olen siin kohtunud vaid intellektuaalidega, teadvustan üha enam, et USA on intensiivse vaimuelu ja parimate ülikoolide maa. Muidugi teadsin seda fakti ka enne, aga pilt USAst tuleb meedia vahendusel ja peavoolumeedia pommitab meid teadagi millega. Paraku mul isiklikke kokkupuuteid USA ülikoolidega pole olnud, pole neid tõesti ka otsinud, sest Euroopa võimalused on pakkunud enam huvi. Muidugi, olen kohanud kümneid Euroopa konverentsidel visiteerivaid akadeemikuid, näiteks viimati Berliinis New Yorgi queer-guru Lee Edelmanni. Aga tean, et need on erandid. Ja minu eelarvamusi pole tegelikult kõigutanud ka see, et minu lemmikute seas muusika ja filmi alal on palju USA tegelasi (Lou Reed, David Lynch, David Byrne, REM, Moby), kes tõsi küll, esindavad mitmesuguseid marginaaliaid.

USA meedia mitmekesisus ja võimsus on muidugi saanud kinnitust, kuid samas - kuidas ikkagi see võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega -- osutus Iraagi sõja ajal nii manipuleeritavaks... Valge maja suhtlemine pressiga oli kuuldavasti olnud lihtsalt nii jõhker ja oskuslik, kogu teisitimõtlemine elimineeriti koheselt, sõja "valesti" kajastajaid ei lastud lihtsalt enam info juurde.

Mis on klišeedest saanud kinnitust: et siin domineerib rämpstoit, mida inimesed tõesti ka palju söövad ja on kohutav hulk pakendeid ja muud rämpsu nagu ühekordselt kasutatavad nõud ja muud koheseks äraviskamiseks mõeldud saastajad. Et siin on ebamäärane kui mitte lõtv etikett riietuse ja lauakommete osas. Ja see sõbralikkus, mis võimaldab su unustada järgmisel hetkel on tõesti tegelik. Näiteks see, kui levinud on sõna friend, sõber, mis võib tähendada vaid tuttavat.

Comments

  1. "Friend" ei pruugi isegi tutvust tähendada. Seda öeldakse suvalisele inimesele, kellega tõenäoliselt kunagi hiljem ei kohtu. Isegi "brother" või vastavalt "sister" kuulub sama kategooria alla.

    ReplyDelete
  2. "Võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega" - eks ilmselt asi ongi selles, et USA valitsuse käsutuses on veel võimsamad ja veel tehnoloogiliselt kõrgemal tasemel vahendid, et seda meediat mõjutada.

    Ma ise olen ka käinud ühe korra USAs, kui olin MKMis PRi peal, USA saatkonna organiseeritud programmiga. Ja pean tunnistama, et sain kõvasti positiivsema mulje kui varasemad stereotüübid. Just johtuvalt sellest, kellega kohtusime ja suhtlesime (riigiasutuste meediainimesed peamiselt pluss ajakirjanikke, üks õppejõust opositsiooniline poliitiline mõtleja jne). Ja masinavärgi suurus jättis tõsise mulje.

    Samas jättis mulje ka see, kui palju tegelikult eksisteerib USAs mitmekesisust ja noh, ka sõnavabadust (hoolimata sellest, et teisest küljest on olemas selged kontrollituse ilmingud just nagu Iraagi sõja teemadel).

    Ehh, tegelikult tahan USAsse tagasi:)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku