Skip to main content

Vahekokkuvõte: kas USA on see, mis ma arvasin?


Pool minu elu esimesest USA reisist on niisiis läbi.

Kas ma olen muutunud?Järsku positiivsemaks? Kas minu USA kuvand on muutunud - mis on ju selle reisi korraldajatepoolne eesmärk.

Alustaks viimasest.

Märksõnad, millega USA seostus enne reisi: militaarsus, maailmapolitsei, Iraagi sõda, autoteed, bensiinijaamad, ilulõikused, poliitiline korrektsus, rämpstoit, keep smiling, pealiskaudsus, religioossus, kas taustana või aktiivse praktikana.

Kuna olen siin kohtunud vaid intellektuaalidega, teadvustan üha enam, et USA on intensiivse vaimuelu ja parimate ülikoolide maa. Muidugi teadsin seda fakti ka enne, aga pilt USAst tuleb meedia vahendusel ja peavoolumeedia pommitab meid teadagi millega. Paraku mul isiklikke kokkupuuteid USA ülikoolidega pole olnud, pole neid tõesti ka otsinud, sest Euroopa võimalused on pakkunud enam huvi. Muidugi, olen kohanud kümneid Euroopa konverentsidel visiteerivaid akadeemikuid, näiteks viimati Berliinis New Yorgi queer-guru Lee Edelmanni. Aga tean, et need on erandid. Ja minu eelarvamusi pole tegelikult kõigutanud ka see, et minu lemmikute seas muusika ja filmi alal on palju USA tegelasi (Lou Reed, David Lynch, David Byrne, REM, Moby), kes tõsi küll, esindavad mitmesuguseid marginaaliaid.

USA meedia mitmekesisus ja võimsus on muidugi saanud kinnitust, kuid samas - kuidas ikkagi see võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega -- osutus Iraagi sõja ajal nii manipuleeritavaks... Valge maja suhtlemine pressiga oli kuuldavasti olnud lihtsalt nii jõhker ja oskuslik, kogu teisitimõtlemine elimineeriti koheselt, sõja "valesti" kajastajaid ei lastud lihtsalt enam info juurde.

Mis on klišeedest saanud kinnitust: et siin domineerib rämpstoit, mida inimesed tõesti ka palju söövad ja on kohutav hulk pakendeid ja muud rämpsu nagu ühekordselt kasutatavad nõud ja muud koheseks äraviskamiseks mõeldud saastajad. Et siin on ebamäärane kui mitte lõtv etikett riietuse ja lauakommete osas. Ja see sõbralikkus, mis võimaldab su unustada järgmisel hetkel on tõesti tegelik. Näiteks see, kui levinud on sõna friend, sõber, mis võib tähendada vaid tuttavat.

Comments

  1. "Friend" ei pruugi isegi tutvust tähendada. Seda öeldakse suvalisele inimesele, kellega tõenäoliselt kunagi hiljem ei kohtu. Isegi "brother" või vastavalt "sister" kuulub sama kategooria alla.

    ReplyDelete
  2. "Võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega" - eks ilmselt asi ongi selles, et USA valitsuse käsutuses on veel võimsamad ja veel tehnoloogiliselt kõrgemal tasemel vahendid, et seda meediat mõjutada.

    Ma ise olen ka käinud ühe korra USAs, kui olin MKMis PRi peal, USA saatkonna organiseeritud programmiga. Ja pean tunnistama, et sain kõvasti positiivsema mulje kui varasemad stereotüübid. Just johtuvalt sellest, kellega kohtusime ja suhtlesime (riigiasutuste meediainimesed peamiselt pluss ajakirjanikke, üks õppejõust opositsiooniline poliitiline mõtleja jne). Ja masinavärgi suurus jättis tõsise mulje.

    Samas jättis mulje ka see, kui palju tegelikult eksisteerib USAs mitmekesisust ja noh, ka sõnavabadust (hoolimata sellest, et teisest küljest on olemas selged kontrollituse ilmingud just nagu Iraagi sõja teemadel).

    Ehh, tegelikult tahan USAsse tagasi:)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…