Skip to main content

New Orleans, äike

Taipan üha enam, et Obama ruulib täiega: oli viimane aeg valida selle maa presidendiks must mees! Siinne välispoliitikast üldiselt mittehooliv meedia jälgib praegu Obama iga sammu Lähis-Idas. Maailma kulg on ühemõtteline: valgete massade aeg lihtsalt on läbi, praktikas pole valgete ülemvõim jätkusuutlik.Värvilisi inimesi tuleb juurde igas maailma otsas, võrdlen Eesti kaduvat 1,5 miljonit kolleegide kodumaal toimuva juurdekasvuga (Malaisia, Ghana, Süüria, Sierra Leone)...
Loid, lärmakas ja tiirane New Orleans, eile õhtul väike linnatiir. Ootasin rohkem autentsust, aga kuidas saakski siinne kant tõrjuda kaubastumist. Kõiki erutas linna ainus kasiino, süüria kolleeg sukelduski sinna ööks, silmade särades. USAs kasiinod teatavasti keelatud, v.a teadagi Las Vegas, kus võib ennast surnuks mängida. Tere tulemast Eestisse, kus vist väiksemad keldri- ja korterikasiinod peavad uksed sulgema, aga hasartmänguvõimalused on endiselt "muljetavaldavad". Üldse tundub Eesti mulle üha enam ülivaba maa, st. saan aru, mis see praktikas tähendab: s.o. peaaegu karistamatu tegutsemine mistahes alal, mis annab aktiivsematele ja agressiivsematele kõik võimalused, aga muudab inimesed ka kaitsetuks, kui viltu veab.
Lennu ajal sain selgust USA ja Inglismaa erinevuste juurtest: USA valge rahvastiku hollandi (saksa) juured seletavad paljutki, nt. ameeriklaste eesmärgipärasust, töökust, kalduvust introspektsiooniks, mis olevat hollandi (saksa) kultuuri mõju ja mis inglise kultuuris puudub.
Täna külaskäik kohalikku ülikooli, mis on järjekordne jesuiitide rajatud asutus. Pidi olema siiani tunda selle usulahu mõju hariduselus, jesuiidi koole loetakse parimateks. Segregatsioonipoliitika tõttu on New Orleansis säilinud ka mustade jesuiidi traditsioonidega ülikool - Xavier´ülikool.
Õhtul home hospitality, lähen kellelegi külla kui huvitav välismaalane!

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …