Skip to main content

New Orleans, äike

Taipan üha enam, et Obama ruulib täiega: oli viimane aeg valida selle maa presidendiks must mees! Siinne välispoliitikast üldiselt mittehooliv meedia jälgib praegu Obama iga sammu Lähis-Idas. Maailma kulg on ühemõtteline: valgete massade aeg lihtsalt on läbi, praktikas pole valgete ülemvõim jätkusuutlik.Värvilisi inimesi tuleb juurde igas maailma otsas, võrdlen Eesti kaduvat 1,5 miljonit kolleegide kodumaal toimuva juurdekasvuga (Malaisia, Ghana, Süüria, Sierra Leone)...
Loid, lärmakas ja tiirane New Orleans, eile õhtul väike linnatiir. Ootasin rohkem autentsust, aga kuidas saakski siinne kant tõrjuda kaubastumist. Kõiki erutas linna ainus kasiino, süüria kolleeg sukelduski sinna ööks, silmade särades. USAs kasiinod teatavasti keelatud, v.a teadagi Las Vegas, kus võib ennast surnuks mängida. Tere tulemast Eestisse, kus vist väiksemad keldri- ja korterikasiinod peavad uksed sulgema, aga hasartmänguvõimalused on endiselt "muljetavaldavad". Üldse tundub Eesti mulle üha enam ülivaba maa, st. saan aru, mis see praktikas tähendab: s.o. peaaegu karistamatu tegutsemine mistahes alal, mis annab aktiivsematele ja agressiivsematele kõik võimalused, aga muudab inimesed ka kaitsetuks, kui viltu veab.
Lennu ajal sain selgust USA ja Inglismaa erinevuste juurtest: USA valge rahvastiku hollandi (saksa) juured seletavad paljutki, nt. ameeriklaste eesmärgipärasust, töökust, kalduvust introspektsiooniks, mis olevat hollandi (saksa) kultuuri mõju ja mis inglise kultuuris puudub.
Täna külaskäik kohalikku ülikooli, mis on järjekordne jesuiitide rajatud asutus. Pidi olema siiani tunda selle usulahu mõju hariduselus, jesuiidi koole loetakse parimateks. Segregatsioonipoliitika tõttu on New Orleansis säilinud ka mustade jesuiidi traditsioonidega ülikool - Xavier´ülikool.
Õhtul home hospitality, lähen kellelegi külla kui huvitav välismaalane!

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…