Skip to main content

Neljas päev New Yorgis

Olen enda jaoks uudses rahvusvahelises, peamiselt meestest koosnevas seltskonnas: kolleegid Keeniast, Elevandiluurannikult, Ghanast, Zambiast, Lõuna-Aafrika vabariigist, Brasiiliast, Uruguaist jne. Maailm avardub! Külaskäik CBSi, pärast kohtmine Village Voice´i, ABC tegelastega. Igal pool lükatakse toimetusi kokku, eriti väliskorrespondente. Televaataja keskmine vanus üle viiekümne, kuulsa "60 minuti" vaataja keskmine vanus üle 60! Ja peetakse väga prestiizhseks saateks.
Pärast kolasin läbi Chelsea, Soho ja Greenwich Village´i: tegelikult mulle meeldib New Yorgis see, mis meenutab Londonit... Küla ja samal ajal kahe sammu kaugusel anonüümsus, kui tahad. Christopheri tänava ringi õhtul siiski tegema ei hakanud, kuigi Lonely Planeti soovituste kohaselt oleks see mulle sobinud.
Üheksa paiku hüppasin bussi. Paberrahas maksta ei saa - valeraha oht teadagi! Õnneks oli münte. Peatusi ütleb juht niisama, mingeid mikrofone ja tabloosid pole. Ühes peatuses astus välja - 6. avenüül!-- ja käis vett ostmas pirukaputkas. Teises peatuses tahtis peale ratastoolimees. Bussijuht läks välja! ja aitas venna peale, bussis pani tooli konks-turvavööga kinni. Pärast aitas välja. Jälle külasuhtlemine, mis mulle meeldib. Ei saa võrdlemata jätta: miks Tallinn on küla, aga käib suurlinna näoga ringi, eriti, mis puutub liiklust, samas kui suurlinnas suheldakse ja liigeldakse nagu külas?
Nüüd jalutan Harlemi suunas, vaatan üle Columbia Ülikooli majad, kool ise juba suvevaheajal. Päeval New York Times.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…