Skip to main content

CBS vastuvõtt

CBS Süüria korrespondent kutsus mind ja Malaisia kolleegi Jaswinderi oma tööandja vastuvõtule, seltskonna mõttes (umbes nagu haaremi, viskasime nalja). Hotell Marriott, tasuta joogid ja muu, ei saa kurta. Ei jaksanud paraku eriti sotsialiseeruda. Eilse seltskondliku jõupingutuse tulemus mingis pubis 10x 8 (kus mängis Blues Bash) kuulsa vabakutselise David Cay Johnstoniga oli see, et ta ei tundnud mind täna ära, nagu võiski arvata. Tõesti, huvi äratamine on raske, eriti kui oled Eestist, kus midagi globaalse mastaabiga ei toimu! Venelaste ahistamine või mitteahistamine on niivõrd tühine teema kõige sellega, mis maailmas kuum. Majanduslangus on igal pool, ka see pole eriti teema. Globaalset huvi pakkuivaid keskkonnasigadusi ka vist pole, ehk see, et riik äritseb CO2 kvootidega ja kõik on rõõmsad.
Ja kui endal pole ka tõsist motivatsiooni, et kelleski huvi äratada, see ka ei õnnestu, nagu teada. Umbes kuuekümnene David Cay Johnston kirjutab võrdlevat raamatut Euroopa ja USA teemadel, fookuseks maksusüsteem, mis on Johnstoni leivanumber. Raamatut tasub silmas pidada, igatahes.
Veel sain teada, et taanlane Brigitte Alfter organiseerib Euroopa uuriva ajakirjanduse fondi, et rahastada olulisi, ent ebaseksikaid teemasid. Fondi nõukogus on ka Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter, üks väheseid uurivaid ajakirjanikke meil teatavasti üldse.
Alfsted ise on läbi viinud rahvusvahelise projekti ravimite kontrolli standardite teemal Euroopa Liidus. Selgub, et tänu ravimifirmade lobile pole asi igal pool üldse nii roosiline, kui arvaks sellest turvakodust.
Tagasi CBSi vastuvõtu juurde: kuna telekontaktidega pole mul midagi teha, süvenesin Süüria ajakirjaniku elu üksikasjadesse. CBS maksab pelgalt selle eest, et Süürias on olemas korrespondent, 10 000 dollarit. Süüriat loetakse terrorismi pesaks, mistõttu seal toimuv on USA-le oluline ja sealne "oma mees" kulda väärt. Riigis endas on vaid riigi omanduses olev meedia. Uurivat ajakirjandust pole.
Labels:

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…
Post a Comment
Read more

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…
Post a Comment
Read more

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …
Post a Comment
Read more