Skip to main content

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine


Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Õhtul Golden Bridge, Alcatraz ja rikkurite villad. Minu kujutlus surfajate ja hipide Californiast täienes oluliselt.

Comments

  1. Õnnitlused, Barbi, superblogi! Huvitav, kaasa kiskuv!
    Kuid... Hm, mind üllatasid täna paar mõtet ja mitte just meeldivalt.
    Esiteks. Seksuaalne ahistamine ON tõsine teema. See, et Eestis ja Ida-Euroopas seda naeruvääristatakse ning vähetähtsaks peetakse ei räägi mitte niivõrd feminismi(de)st vaid nendes ühiskondades valitsevast mentaliteedist. Ja mitte just hästi.
    Teiseks. See, et "oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt" pole mingi uhkuseasi. See on lihtsalt järjekordne näide naistele juba niivõrd tavaliseks saanud "ellujäämine olemasolevates, pealesunnitud tingimustes"-eluviis. Küsimus pole ellujäämises, ellu oleme jäänud aga mis hinnaga, mis elukvaliteet meil on olnud? Küsimus on põhimõttes: mille k...di pärast pean naisena sellist asja üldse millegi "normaalse", millegi vältimatuna ja pealegi igapäevaselt taluma?

    Parimat!
    Anna-Maria

    ReplyDelete
  2. Ahistamine on tõsine siis, kui küsimuse all vägivald, vaimne või füüsiline. Millest siin asi lahti läks, oli üsna tühise flirdi alla liigituv vahejuhtum (umbes, keegi katsus kintsu möödaminnes. Ja ülekuulamine stiilis: kas teil pole millegi üle kaevata tekitas tunde, et oleme kloostris abtissi juures ülekuulamisel.

    ReplyDelete
  3. Ahistamine on tõsine igal juhul, see on inimese vabaduse, õiguse, väärikuse küsimus. Ka siis, kui keegi suvaline minu tahte vastaselt mu kintsu katsub. Miks ta arvab, et ta võib seda teha? Puhas seksuaalne ahistamine ja mitte sugugi vähem tõsisem kui vaimne või füüsiline.
    Ja fakt on ka see, et selliste ilmingute naeruvääristamine pärsib raskemate juhtumite tähtsust.
    Flirt on ikka kahepoolne ja kui üks pool sellega kaasa ei lähe või teda "lähenemiskatse" häirib, siis ei saa seda enam flirdiks pidada. Ja sellisel juhul on inimesel täielik õigus oma pahameelt väljendada. Või peaksime vaikselt välja kannatama, üle elama, ära unustama?

    Anna-Maria

    ReplyDelete
  4. Nojah, aga nii mõnigi suhe saab alguse ühe poole intensiivsest ja sageli teisele poolele vastuvõtmatustki huvist...
    Aga tõesti, füüsiline ja vaimne vägivald pole aktsepteeritavad.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…