Skip to main content

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine


Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Õhtul Golden Bridge, Alcatraz ja rikkurite villad. Minu kujutlus surfajate ja hipide Californiast täienes oluliselt.

Comments

  1. Õnnitlused, Barbi, superblogi! Huvitav, kaasa kiskuv!
    Kuid... Hm, mind üllatasid täna paar mõtet ja mitte just meeldivalt.
    Esiteks. Seksuaalne ahistamine ON tõsine teema. See, et Eestis ja Ida-Euroopas seda naeruvääristatakse ning vähetähtsaks peetakse ei räägi mitte niivõrd feminismi(de)st vaid nendes ühiskondades valitsevast mentaliteedist. Ja mitte just hästi.
    Teiseks. See, et "oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt" pole mingi uhkuseasi. See on lihtsalt järjekordne näide naistele juba niivõrd tavaliseks saanud "ellujäämine olemasolevates, pealesunnitud tingimustes"-eluviis. Küsimus pole ellujäämises, ellu oleme jäänud aga mis hinnaga, mis elukvaliteet meil on olnud? Küsimus on põhimõttes: mille k...di pärast pean naisena sellist asja üldse millegi "normaalse", millegi vältimatuna ja pealegi igapäevaselt taluma?

    Parimat!
    Anna-Maria

    ReplyDelete
  2. Ahistamine on tõsine siis, kui küsimuse all vägivald, vaimne või füüsiline. Millest siin asi lahti läks, oli üsna tühise flirdi alla liigituv vahejuhtum (umbes, keegi katsus kintsu möödaminnes. Ja ülekuulamine stiilis: kas teil pole millegi üle kaevata tekitas tunde, et oleme kloostris abtissi juures ülekuulamisel.

    ReplyDelete
  3. Ahistamine on tõsine igal juhul, see on inimese vabaduse, õiguse, väärikuse küsimus. Ka siis, kui keegi suvaline minu tahte vastaselt mu kintsu katsub. Miks ta arvab, et ta võib seda teha? Puhas seksuaalne ahistamine ja mitte sugugi vähem tõsisem kui vaimne või füüsiline.
    Ja fakt on ka see, et selliste ilmingute naeruvääristamine pärsib raskemate juhtumite tähtsust.
    Flirt on ikka kahepoolne ja kui üks pool sellega kaasa ei lähe või teda "lähenemiskatse" häirib, siis ei saa seda enam flirdiks pidada. Ja sellisel juhul on inimesel täielik õigus oma pahameelt väljendada. Või peaksime vaikselt välja kannatama, üle elama, ära unustama?

    Anna-Maria

    ReplyDelete
  4. Nojah, aga nii mõnigi suhe saab alguse ühe poole intensiivsest ja sageli teisele poolele vastuvõtmatustki huvist...
    Aga tõesti, füüsiline ja vaimne vägivald pole aktsepteeritavad.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Naiste kasutamine poliitikas

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades semi…