Skip to main content

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine


Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Õhtul Golden Bridge, Alcatraz ja rikkurite villad. Minu kujutlus surfajate ja hipide Californiast täienes oluliselt.

Comments

  1. Õnnitlused, Barbi, superblogi! Huvitav, kaasa kiskuv!
    Kuid... Hm, mind üllatasid täna paar mõtet ja mitte just meeldivalt.
    Esiteks. Seksuaalne ahistamine ON tõsine teema. See, et Eestis ja Ida-Euroopas seda naeruvääristatakse ning vähetähtsaks peetakse ei räägi mitte niivõrd feminismi(de)st vaid nendes ühiskondades valitsevast mentaliteedist. Ja mitte just hästi.
    Teiseks. See, et "oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt" pole mingi uhkuseasi. See on lihtsalt järjekordne näide naistele juba niivõrd tavaliseks saanud "ellujäämine olemasolevates, pealesunnitud tingimustes"-eluviis. Küsimus pole ellujäämises, ellu oleme jäänud aga mis hinnaga, mis elukvaliteet meil on olnud? Küsimus on põhimõttes: mille k...di pärast pean naisena sellist asja üldse millegi "normaalse", millegi vältimatuna ja pealegi igapäevaselt taluma?

    Parimat!
    Anna-Maria

    ReplyDelete
  2. Ahistamine on tõsine siis, kui küsimuse all vägivald, vaimne või füüsiline. Millest siin asi lahti läks, oli üsna tühise flirdi alla liigituv vahejuhtum (umbes, keegi katsus kintsu möödaminnes. Ja ülekuulamine stiilis: kas teil pole millegi üle kaevata tekitas tunde, et oleme kloostris abtissi juures ülekuulamisel.

    ReplyDelete
  3. Ahistamine on tõsine igal juhul, see on inimese vabaduse, õiguse, väärikuse küsimus. Ka siis, kui keegi suvaline minu tahte vastaselt mu kintsu katsub. Miks ta arvab, et ta võib seda teha? Puhas seksuaalne ahistamine ja mitte sugugi vähem tõsisem kui vaimne või füüsiline.
    Ja fakt on ka see, et selliste ilmingute naeruvääristamine pärsib raskemate juhtumite tähtsust.
    Flirt on ikka kahepoolne ja kui üks pool sellega kaasa ei lähe või teda "lähenemiskatse" häirib, siis ei saa seda enam flirdiks pidada. Ja sellisel juhul on inimesel täielik õigus oma pahameelt väljendada. Või peaksime vaikselt välja kannatama, üle elama, ära unustama?

    Anna-Maria

    ReplyDelete
  4. Nojah, aga nii mõnigi suhe saab alguse ühe poole intensiivsest ja sageli teisele poolele vastuvõtmatustki huvist...
    Aga tõesti, füüsiline ja vaimne vägivald pole aktsepteeritavad.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku