Skip to main content

Maalehest, Memokraat 12.august

Tellisin mõni aeg tagasi Maalehte, kui olin hankinud maamaja. See tundus trendikas ühelt poolt, aga seal oli palju asjalikku infot majavammi, taimekahjurite, aianduse, metsanduse, jahi ja muu tegelikus maaelus toimuva ja mulle uue kohta jne Ja pikad head intekad inimestega lugemiseks. Tõsised, erinevad kolumnistid, enamasti vana kooli mehed, mujal lehtedes moest läinud.
Empaatia ka tavalise inimese suhtes on täiesti usutav. Ökovärk täiesti olemas, tänu Peeter Ernitsale vist.
Kiirete muutuste kõrval, mida teised lehed pidevalt püüavad läbi viia, teeb ML vana koolis õpetatavat ajakirjandust, valgustuslikku ja ebaseksi.
Minu arust elavad inimesed maal hoopis moodsamat elu vrdl Maalehe antud pildiga maaelust tegelikult, ei künna ega muretse saagi pärast. Aga need moodsad inimesed pole ehk ML lugejad enam, see on vanemate inimeste leht ja neid on palju. Teised lehed jahivad noori, kes paberlehte enam ei loe nagunii ja kaotavad vanad lugejad.
Maal peab paberleht kauem vastu, sest auditoorium ei istu twitterris ja facebookis. Maal ei kliki eriti võrgus lehti, selleks pole kiiret netti või aega, ehk vaid tööl istuvad vallaametnikud tegelevad sellega, pikalt ja põhjalikult võetakse pärast rasket tööd ette just paberleht, sest tempo on teine. Ja lehti on vaja tulehakatuseks ka maal.

Kujundus on ML puhul täiesti ükskõik, vabandust, tean hästi kelle tehtud see on ja millal. Ei sega ega pole kunagi seganud. Loetav, ja see on põhiline.
Kuid! Kommertstendentsid on juba ära söömas siirast ja vanaaegset ML Targu talitat, mis oli mõni aeg tagasi lausa camp oma heegeldatud toppides tavalistest inimestest modellidega.
Arvan, et Viidik oskab hinnata head vanaaegset aeglast ja vähepandavat ajakirjandust ega hakka uuendama raginal. Sel juhul kaalun uuesti tellimist, maakodu aadressil.

Comments

  1. Enda tähelepanekute põhjal võib öelda, et maal on rokkivateks lehtedeks Maaleht ja Õhtuleht.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Naiste kasutamine poliitikas

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades semi…