Tuesday, January 11, 2011

Meedia piiramine kui „parem valik”: Ungari ja Eesti, ilmus Äripäevas 10.01

Aasta lõpus jõustunud Ungari range meediaseadus koos loodud meedia kontrolli ametiga on kaasa toonud Euroopa poliitiliste jõudude ja ajakirjandusringkondade kriitika. Ka Eesti ajakirjanduses on seadus saanud tauniva hinnagu, netikommentaarides on tõmmatud paralleele Eesti allikakaitseseadusega.
On muidugi ahvatlev spekuleerida, et mõlemad on kantud paremtsentristliku maailmavaate ettevaatlikkusest sõnavabaduse suhtes ja soovist meediat ohjeldada. Ungari meediaseadust Eesti allikakaitseseadusega võrrelda oleks ilmne liialdus, ent kindlasti on mõlema seaduse loomise taustaks kesk- ja idaeruoopa ühiskondades viimasel kümnendil levinud konservatiivsed, kui mitte autoritaarsed arengud. Need on paraku leidnud väljundi inimeste poliitilistest valikutes, nii et võime öelda: meedia ohjeldamine on paraku rahva enamiku tahe, mida poliitiline võim vaid ellu viib.

Ungari meediaseadus

Mais 2010 Ungaris pärast sotsialiste võimule tulnud Viktor Orbani (47) paremtsentristlik partei Fidesz sai parlamendis 2/3 ülekaalu ning tema juhitavaid muutusi riigis on nimetatud konservatiivseks revolutsiooniks, mis tugineb „rahva tahtele”. Detsembri lõpus võttis parlament vastu mahuka, 228 paragrahvist koosneva üksikasjaliku meediaseaduse, mille eesmärgiks on kontrollida meedia sisu „poliitilist tasakaalustatust” ja vastavust „üldkehtivatele moraalinormidele”. Meedia monitoorimiseks ja kontrolliks on loodud ka suurte volitustega riiklik meedia ja kommunikatsiooni amet (NMHH), mille esimees valiti 9 aastaks ja mille liikmed määrab valitsus. Ametil on volitused määrata trahve tasakaalustamata või solvava meediakajastuse eest ja nende võimalik suurus ulatub 750 000 euroni. „Riikliku julgeoleku” huvides on võimalik kohustada ajakirjanikke avaldama oma allikaid.
Orban on nüüdseks, vastusena Euroopa poliitilistest ringkondadest tulnud kriitikale möönnud, et Ungari võib seaduses teha muudatusi, kui EL seda tungivalt nõuab. Ungari on 1. jaanuarist EL eesistujamaa ning seetõttu on riigi arengud erilise tähelepanu fookuses.
Kindlasti jälgitakse ka Eestis huviga, kus suunas liigub sõnavabadus Ungaris. Ungari meediast on suur osa rahvusvaheliste kontsernide nagu RTL, Pro7, Springer, WAZ omandis. SpiegelOnline International (6.01.2011) ilmunud analüüsi hinnagul pole need meediakontsernid suurt muret väljendanud, kriitika on tulnud pigem ungari poliitilise opositsiooni mõju all olevatest ajakirjandusringkondadest, kes on tõsiselt mures sõnavabaduse pärast.

Majandusliberalism ei tähenda poliitilist liberalismi

Miks on kesk- ja ida-euroopas levimas ajakirjandusvabaduse ohjeldamise tendentsid? Kas on võimalik teha mingeid üldistusi postsotsialistlikes maades leviva vaimulaadi kohta?
Kesk- ja Ida-Euroopas võimutseva majandusliberalismi kõrval pole poliitiline liberalism, mis hõlmab inimõiguste ja iskuvabaduste tähtsustamise, üldse enesestmõistetav (vt. nt Jacques Rupniku artiklit Vikerkaares nr. 12 2010 „Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma”) Ka Eestis on toetus majandusvabadusele poliitiline pealiin, ent sama ei saa öelda liberaalse mõtte toetuse kohta. Pigem kaldub Eesti avalik arvamus ja valdav poliitiline meeleolu konservatiivsuse, suletuse, kivistunud seiskohtade ja tõdede pooldamise poole. Ei saa jätta märkimata, et poliitiline tahe peegeldab siin kindlasti rahva enamuse vaimulaadi. Inimesi huvitab praegu majandusliku heaolu säilitamine või taastamine ning stabiilsus ning kiirete muutuste tuultes otsitakse turvatunnet vanades, heades väärtustes ja kindlates tõdedes. Eriti üksmeelne on tõetahe, mis puudutab ajalugu või rahvusküsimust, aga ka näiteks multikultuursuse või erinevuste sallimise teemat.
Ei julge toetust meedia rangemale kontrollile ühiskonna vaimsest hangumisest otseselt tuletada, ent inimesed, kes pooldavad kindlaid seisukohti näiteks rahvuspoliitilistes küsimustes, eelistavad kindlasti ka meediat, kus kirjutatu oleks ühemõtteliselt „õige” ning eriervamused kindla sildiga „vale”.
Meediavabadust piiravate sammude taga kesk- ja idaeuroopa maades saab aga kindlasti ka näha meediainstitutsiooni enda süüd, ohjeldamatut kommertsialiseerumist ja meediapildi lamenemist, mida kriitiline publik ammu heaks ei kiida. „Rahva volitust” meedia suhtes midagi ette võtta mõjutab pigem nähtav labasuse vohamine kui meedia poliitiline teravus ja paljastavus, mida lai publik sageli märgatagi ei oska. Poliitiline võim saab oma huvides kergesti kasutada argumenti: inimestel on meedia kõikelubavusest kõrini. Paraku visatakse meediat moraali ja „tõe” huvides piirates pesuveega välja ka laps, ehk uinutatakse meedia valvekoer.

No comments:

Post a Comment