Skip to main content

Meedia piiramine kui „parem valik”: Ungari ja Eesti, ilmus Äripäevas 10.01

Aasta lõpus jõustunud Ungari range meediaseadus koos loodud meedia kontrolli ametiga on kaasa toonud Euroopa poliitiliste jõudude ja ajakirjandusringkondade kriitika. Ka Eesti ajakirjanduses on seadus saanud tauniva hinnagu, netikommentaarides on tõmmatud paralleele Eesti allikakaitseseadusega.
On muidugi ahvatlev spekuleerida, et mõlemad on kantud paremtsentristliku maailmavaate ettevaatlikkusest sõnavabaduse suhtes ja soovist meediat ohjeldada. Ungari meediaseadust Eesti allikakaitseseadusega võrrelda oleks ilmne liialdus, ent kindlasti on mõlema seaduse loomise taustaks kesk- ja idaeruoopa ühiskondades viimasel kümnendil levinud konservatiivsed, kui mitte autoritaarsed arengud. Need on paraku leidnud väljundi inimeste poliitilistest valikutes, nii et võime öelda: meedia ohjeldamine on paraku rahva enamiku tahe, mida poliitiline võim vaid ellu viib.

Ungari meediaseadus

Mais 2010 Ungaris pärast sotsialiste võimule tulnud Viktor Orbani (47) paremtsentristlik partei Fidesz sai parlamendis 2/3 ülekaalu ning tema juhitavaid muutusi riigis on nimetatud konservatiivseks revolutsiooniks, mis tugineb „rahva tahtele”. Detsembri lõpus võttis parlament vastu mahuka, 228 paragrahvist koosneva üksikasjaliku meediaseaduse, mille eesmärgiks on kontrollida meedia sisu „poliitilist tasakaalustatust” ja vastavust „üldkehtivatele moraalinormidele”. Meedia monitoorimiseks ja kontrolliks on loodud ka suurte volitustega riiklik meedia ja kommunikatsiooni amet (NMHH), mille esimees valiti 9 aastaks ja mille liikmed määrab valitsus. Ametil on volitused määrata trahve tasakaalustamata või solvava meediakajastuse eest ja nende võimalik suurus ulatub 750 000 euroni. „Riikliku julgeoleku” huvides on võimalik kohustada ajakirjanikke avaldama oma allikaid.
Orban on nüüdseks, vastusena Euroopa poliitilistest ringkondadest tulnud kriitikale möönnud, et Ungari võib seaduses teha muudatusi, kui EL seda tungivalt nõuab. Ungari on 1. jaanuarist EL eesistujamaa ning seetõttu on riigi arengud erilise tähelepanu fookuses.
Kindlasti jälgitakse ka Eestis huviga, kus suunas liigub sõnavabadus Ungaris. Ungari meediast on suur osa rahvusvaheliste kontsernide nagu RTL, Pro7, Springer, WAZ omandis. SpiegelOnline International (6.01.2011) ilmunud analüüsi hinnagul pole need meediakontsernid suurt muret väljendanud, kriitika on tulnud pigem ungari poliitilise opositsiooni mõju all olevatest ajakirjandusringkondadest, kes on tõsiselt mures sõnavabaduse pärast.

Majandusliberalism ei tähenda poliitilist liberalismi

Miks on kesk- ja ida-euroopas levimas ajakirjandusvabaduse ohjeldamise tendentsid? Kas on võimalik teha mingeid üldistusi postsotsialistlikes maades leviva vaimulaadi kohta?
Kesk- ja Ida-Euroopas võimutseva majandusliberalismi kõrval pole poliitiline liberalism, mis hõlmab inimõiguste ja iskuvabaduste tähtsustamise, üldse enesestmõistetav (vt. nt Jacques Rupniku artiklit Vikerkaares nr. 12 2010 „Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma”) Ka Eestis on toetus majandusvabadusele poliitiline pealiin, ent sama ei saa öelda liberaalse mõtte toetuse kohta. Pigem kaldub Eesti avalik arvamus ja valdav poliitiline meeleolu konservatiivsuse, suletuse, kivistunud seiskohtade ja tõdede pooldamise poole. Ei saa jätta märkimata, et poliitiline tahe peegeldab siin kindlasti rahva enamuse vaimulaadi. Inimesi huvitab praegu majandusliku heaolu säilitamine või taastamine ning stabiilsus ning kiirete muutuste tuultes otsitakse turvatunnet vanades, heades väärtustes ja kindlates tõdedes. Eriti üksmeelne on tõetahe, mis puudutab ajalugu või rahvusküsimust, aga ka näiteks multikultuursuse või erinevuste sallimise teemat.
Ei julge toetust meedia rangemale kontrollile ühiskonna vaimsest hangumisest otseselt tuletada, ent inimesed, kes pooldavad kindlaid seisukohti näiteks rahvuspoliitilistes küsimustes, eelistavad kindlasti ka meediat, kus kirjutatu oleks ühemõtteliselt „õige” ning eriervamused kindla sildiga „vale”.
Meediavabadust piiravate sammude taga kesk- ja idaeuroopa maades saab aga kindlasti ka näha meediainstitutsiooni enda süüd, ohjeldamatut kommertsialiseerumist ja meediapildi lamenemist, mida kriitiline publik ammu heaks ei kiida. „Rahva volitust” meedia suhtes midagi ette võtta mõjutab pigem nähtav labasuse vohamine kui meedia poliitiline teravus ja paljastavus, mida lai publik sageli märgatagi ei oska. Poliitiline võim saab oma huvides kergesti kasutada argumenti: inimestel on meedia kõikelubavusest kõrini. Paraku visatakse meediat moraali ja „tõe” huvides piirates pesuveega välja ka laps, ehk uinutatakse meedia valvekoer.

Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…