Skip to main content

Eesti haritud ja alamakstud, "hääletud naised", Õpetajate Leht 4.03.2011

Viimasel ajal on palju kõneks olnud naiste ja meeste erinevat positsiooni avalikus sfääris kinnitav sooline palga­lõhe. Näiteks 2005. a oli täistöö­ajaga naiste brutotunnipalk 74,6% meeste omast. Eurostati andmetel oli 2007. aastal Eestis palgalõhe koguni Euroo-pa Liidu suurim – pea 31 protsenti!
2010. a valmis poliitikauuringute keskuses Praxis selle põhjuseid lahkav uuring, mis sedastas, et eri tegevusaladele koondumine ehk horisontaalne segregatsioon seletab soolist palgalõhet üsna vähe ja probleemi tuleb edasi uurida.
Üldlevinud arusaama kohaselt on Eesti naised emantsipeerunud. Nende elustiil on töökeskne ja nad on avalikus sfääris meestega peaaegu võrdselt aktiivsed. Eesti naiste tööga hõivatus on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem (2008. a 66,3%, vrdl EL 59,1%) ja tööhõive määra lõhe meeste ja naiste vahel Euroopa keskmisest väiksem (EL 13,7%, Eesti 7,3%).
Viimaste aastate soolise võrdõigus­likkuse monitooringud kinnitavad siis­ki, et hoolimata sellest, et mõlemad sood on tööturul kõrgelt hõivatud, naiste ja meeste positsioon erinevad. Eesti tööturg on jätkuvalt sooliselt segregeeritud nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt: naised on endiselt hõivatud rohkem nn pehmetel tegevusaladel (tervis, haridus, teadus, kultuur, sotsiaaltöö), samas kui „mehelikud” alad on ehitus, transport jms.
Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori andmetel on naiste osatähtsus kõrgeim tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande alal (91,3%) ja madalaim ehituses (9%). Naiste ülekaal on ka kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses (56,1%). Ametialases hierarhias täidavad mehed selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel. Juhtide ja kõrgemate ametnikena on naisi võrreldes meestega selge vähemus – vaid natuke üle kolmandiku nendes positsioonides hõivatutest. Mis puutub kõrge prestiižiga ja meedia huviorbiidis olevat ettevõtlusmaailma, siis on Eestis ettevõtjaid üldse vähe, aga ka nende seas on rohkem mehi (9,6%, naisi 4,3% elanikkonnast).
Kontrastina naiste madalamatele positsioonidele Eesti ühiskonna hierarhiates on naiste haridustase märksa kõrgem kui meestel. 2009. a oli kõrghariduse omandanute seas naisi 70 ja mehi natuke alla 30 protsendi. Samuti on naiste seas vähem alg- või põhiharidusega inimesi (25%) kui meeste seas (37%). Pool naistest omab kas keskeri- või kõrgharidust, meestel on see protsent 43.
Kõrgem haridustase ei taga naiste edu karjääriredelil. Kõrgharidusega mehed on avalikus sfääris edukamad kui kõrgharidusega naised. Meeste seas on tippjuhtide osatähtsus koguni kaheksa korda suurem! Kõrgharidusega meestest töötab juhtivatel kohtadel (juhid, peaspetsialistid) 40%, naistest vaid 18%. Samas on naisi „valgekraede” seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41%, mis on üheksa protsenti enam kui meeste seas.
Nii ongi Eesti kultuuri- ja haridusasutustes tööl haritud ja alamakstud naised, kes teevad oma kvalifikatsiooniga võrreldes odavat tööd ning elavad vaesuses või oma pere teiste leivateenijate kulul. Lisaks vaesusele tänases päevas tähendab naiste madalam palk ka vaesust tulevikus, sest palgast oleneb tulevane pension. Et olukorda muuta, oleks vaja tugevat ametiühinguliikumist, mis võtaks haridus- ja kultuuritöötajate palgaläbirääkimiste lähtekohaks vähemalt keskmise palga. Olukorra muutmine on ka naiste endi teha, praegu on tegemist suhteliselt „hääletu” osaga ühiskonnast, kes teeb nurisemata oma rasket tööd, õigustades enda ohvrimeelsust näiteks missioonitundega, või on käega löönud.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…