Skip to main content

Arno Oja: Barbi Pilvre „Minu võitlused“, EE Areen 31.03.2011

Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.

Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku