Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.
Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.
Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.
Comments
Post a Comment