Skip to main content

Kus veel kohtuda Inimestega?

Valimiste alguseni on 9 päeva ja poliitikuid on haaranud paanika. Kust saada kokku vajalikud hääled? Missugusele valijagrupile keskenduda? Eestlased, venelased, loomakaitsjad või jahimehed, seksuaalvähemused või sirged keskealised mehed, töötud või ettevõtjad, lastega pered või seeniorid? Kus veel kohtuda Inimestega? Kas ukselt uksele kampaania toob hääli või viib ära viimasedki? Jah, kõige rohkem on kaotada Riigikogu liikmetel. Kas õnnestub mandaati pikendada? Toompea seinte vahel on XII koosseisu töö lõpunädalatel õhus täiesti teised vibratsioonid kui veel paar kuud tagasi. Lootusetusetunne, kui vaatad reitinguid; aga siis vaatad teiste omi ja tuleb äkki tunne, et kui veel mõned üritused läbi käia ja aktiivselt paista, ehk läheb õnneks. Võtaks ennast kokku. Aga mida õieti müüa oma valijale? Hambaravihüvitist (sellest saab iga inimene aru), kahtlane on asi miinimumpalgaga (ettevõtjad jooksevad selle peale minema). „Ma tean teid küll, loen teie artikleid." Tore, kui olid 5 aastat tagasi ajakirjanik, see müüb endiselt.
Kampaaniameistrite arvates peab töötama sama sõnum Viimsist Obinitsani, sest partei on üks. Paraku see nii ei ole, sest valijad on täiesti erinevad. Põhi ja lõuna on riius, ida tirib tekki oma poole, maa ja Tallinna vastuolud on teravad kui kunagi varem. „Tallinn pole kogu Eesti, Tallinn on ka Eesti.“ Kummal on õigus? Käib verbaalne vennatapusõda, jah, meil ongi erinevad huvid ja oma särk on kõige ligemal.
Parteid kaklevad omakorda meediapildis, üks reklaamiklipp on võltsim ja läägem kui teine, ja võiks arvata, et kuskil lossi soppides nurga taga saab üks grupeering teiselt vaikselt kambaka, aga ükskivõitleja tasemel on kõik solidaarsed. Me võitleme ju sama võitlust tegelikult. Selline küünarnukitunne on Toompeal täna, ütleks isegi.
Inimesed tänaval on aga kohati tõsised ja tahavad teada, mida me poliitikud teeme, et ei tuleks sõda. Selgitan, et arutame Ukraina teemasid väliskomisjonis vähemalt paar korda nädalas kõige kõrgema taseme ekspertidega. Meie ministrid ja eksperdid käivad ja osalevad. Inimest ei peta, ta ütleb: sellest pole ju midagi kasu. Mida Eesti poliitikud siin otsustavad. Võib-olla on tal õigus, võib-olla on need tühjad rituaalid, aga poliitikud ei saa ju ameti poolest ka niisama pealt vaadata, kui inimesi keset Euroopa kaasaegset tsivilisatsiooni sadade kaupa hukka saab?
Suur osa inimesi on mattunud oma igapäevastesse muredesse ja neid ei huvita tõesti, mis valimised ja mis erakonnad. Kõik poliitikud on ahned petised nagunii. Nende huvi võib tõesti äratada isikliku kontaktiga. Vali mind, vaata kui sõbralik naeratus mul on! Mõnikord see töötabki.
Meedias möllavad selgeltnägijad, kes ennustavad vaheldumisi politoloogidega parlamendi koosseisu ja koalitsioone. Vahet pole. Sekka gallupid, mis ennustavad ükspäev üht, siis teist. Poliitikute amokk hajub meelelahutusmassiividesse.

Comments

  1. Ma panustaks noile 2/3, kes seisid pederastia seadustamisele sirge seljaga vastu. Teien, Barbi, sülitasite muidugi neile kõrge kaarega, te toetate neegreid ja pederaste. Mis järgmiseks, konksikud ehk tagakiusatud?

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku