Skip to main content

Kus veel kohtuda Inimestega?

Valimiste alguseni on 9 päeva ja poliitikuid on haaranud paanika. Kust saada kokku vajalikud hääled? Missugusele valijagrupile keskenduda? Eestlased, venelased, loomakaitsjad või jahimehed, seksuaalvähemused või sirged keskealised mehed, töötud või ettevõtjad, lastega pered või seeniorid? Kus veel kohtuda Inimestega? Kas ukselt uksele kampaania toob hääli või viib ära viimasedki? Jah, kõige rohkem on kaotada Riigikogu liikmetel. Kas õnnestub mandaati pikendada? Toompea seinte vahel on XII koosseisu töö lõpunädalatel õhus täiesti teised vibratsioonid kui veel paar kuud tagasi. Lootusetusetunne, kui vaatad reitinguid; aga siis vaatad teiste omi ja tuleb äkki tunne, et kui veel mõned üritused läbi käia ja aktiivselt paista, ehk läheb õnneks. Võtaks ennast kokku. Aga mida õieti müüa oma valijale? Hambaravihüvitist (sellest saab iga inimene aru), kahtlane on asi miinimumpalgaga (ettevõtjad jooksevad selle peale minema). „Ma tean teid küll, loen teie artikleid." Tore, kui olid 5 aastat tagasi ajakirjanik, see müüb endiselt.
Kampaaniameistrite arvates peab töötama sama sõnum Viimsist Obinitsani, sest partei on üks. Paraku see nii ei ole, sest valijad on täiesti erinevad. Põhi ja lõuna on riius, ida tirib tekki oma poole, maa ja Tallinna vastuolud on teravad kui kunagi varem. „Tallinn pole kogu Eesti, Tallinn on ka Eesti.“ Kummal on õigus? Käib verbaalne vennatapusõda, jah, meil ongi erinevad huvid ja oma särk on kõige ligemal.
Parteid kaklevad omakorda meediapildis, üks reklaamiklipp on võltsim ja läägem kui teine, ja võiks arvata, et kuskil lossi soppides nurga taga saab üks grupeering teiselt vaikselt kambaka, aga ükskivõitleja tasemel on kõik solidaarsed. Me võitleme ju sama võitlust tegelikult. Selline küünarnukitunne on Toompeal täna, ütleks isegi.
Inimesed tänaval on aga kohati tõsised ja tahavad teada, mida me poliitikud teeme, et ei tuleks sõda. Selgitan, et arutame Ukraina teemasid väliskomisjonis vähemalt paar korda nädalas kõige kõrgema taseme ekspertidega. Meie ministrid ja eksperdid käivad ja osalevad. Inimest ei peta, ta ütleb: sellest pole ju midagi kasu. Mida Eesti poliitikud siin otsustavad. Võib-olla on tal õigus, võib-olla on need tühjad rituaalid, aga poliitikud ei saa ju ameti poolest ka niisama pealt vaadata, kui inimesi keset Euroopa kaasaegset tsivilisatsiooni sadade kaupa hukka saab?
Suur osa inimesi on mattunud oma igapäevastesse muredesse ja neid ei huvita tõesti, mis valimised ja mis erakonnad. Kõik poliitikud on ahned petised nagunii. Nende huvi võib tõesti äratada isikliku kontaktiga. Vali mind, vaata kui sõbralik naeratus mul on! Mõnikord see töötabki.
Meedias möllavad selgeltnägijad, kes ennustavad vaheldumisi politoloogidega parlamendi koosseisu ja koalitsioone. Vahet pole. Sekka gallupid, mis ennustavad ükspäev üht, siis teist. Poliitikute amokk hajub meelelahutusmassiividesse.

Comments

  1. Ma panustaks noile 2/3, kes seisid pederastia seadustamisele sirge seljaga vastu. Teien, Barbi, sülitasite muidugi neile kõrge kaarega, te toetate neegreid ja pederaste. Mis järgmiseks, konksikud ehk tagakiusatud?

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…