Skip to main content

Kus veel kohtuda Inimestega?

Valimiste alguseni on 9 päeva ja poliitikuid on haaranud paanika. Kust saada kokku vajalikud hääled? Missugusele valijagrupile keskenduda? Eestlased, venelased, loomakaitsjad või jahimehed, seksuaalvähemused või sirged keskealised mehed, töötud või ettevõtjad, lastega pered või seeniorid? Kus veel kohtuda Inimestega? Kas ukselt uksele kampaania toob hääli või viib ära viimasedki? Jah, kõige rohkem on kaotada Riigikogu liikmetel. Kas õnnestub mandaati pikendada? Toompea seinte vahel on XII koosseisu töö lõpunädalatel õhus täiesti teised vibratsioonid kui veel paar kuud tagasi. Lootusetusetunne, kui vaatad reitinguid; aga siis vaatad teiste omi ja tuleb äkki tunne, et kui veel mõned üritused läbi käia ja aktiivselt paista, ehk läheb õnneks. Võtaks ennast kokku. Aga mida õieti müüa oma valijale? Hambaravihüvitist (sellest saab iga inimene aru), kahtlane on asi miinimumpalgaga (ettevõtjad jooksevad selle peale minema). „Ma tean teid küll, loen teie artikleid." Tore, kui olid 5 aastat tagasi ajakirjanik, see müüb endiselt.
Kampaaniameistrite arvates peab töötama sama sõnum Viimsist Obinitsani, sest partei on üks. Paraku see nii ei ole, sest valijad on täiesti erinevad. Põhi ja lõuna on riius, ida tirib tekki oma poole, maa ja Tallinna vastuolud on teravad kui kunagi varem. „Tallinn pole kogu Eesti, Tallinn on ka Eesti.“ Kummal on õigus? Käib verbaalne vennatapusõda, jah, meil ongi erinevad huvid ja oma särk on kõige ligemal.
Parteid kaklevad omakorda meediapildis, üks reklaamiklipp on võltsim ja läägem kui teine, ja võiks arvata, et kuskil lossi soppides nurga taga saab üks grupeering teiselt vaikselt kambaka, aga ükskivõitleja tasemel on kõik solidaarsed. Me võitleme ju sama võitlust tegelikult. Selline küünarnukitunne on Toompeal täna, ütleks isegi.
Inimesed tänaval on aga kohati tõsised ja tahavad teada, mida me poliitikud teeme, et ei tuleks sõda. Selgitan, et arutame Ukraina teemasid väliskomisjonis vähemalt paar korda nädalas kõige kõrgema taseme ekspertidega. Meie ministrid ja eksperdid käivad ja osalevad. Inimest ei peta, ta ütleb: sellest pole ju midagi kasu. Mida Eesti poliitikud siin otsustavad. Võib-olla on tal õigus, võib-olla on need tühjad rituaalid, aga poliitikud ei saa ju ameti poolest ka niisama pealt vaadata, kui inimesi keset Euroopa kaasaegset tsivilisatsiooni sadade kaupa hukka saab?
Suur osa inimesi on mattunud oma igapäevastesse muredesse ja neid ei huvita tõesti, mis valimised ja mis erakonnad. Kõik poliitikud on ahned petised nagunii. Nende huvi võib tõesti äratada isikliku kontaktiga. Vali mind, vaata kui sõbralik naeratus mul on! Mõnikord see töötabki.
Meedias möllavad selgeltnägijad, kes ennustavad vaheldumisi politoloogidega parlamendi koosseisu ja koalitsioone. Vahet pole. Sekka gallupid, mis ennustavad ükspäev üht, siis teist. Poliitikute amokk hajub meelelahutusmassiividesse.

Comments

  1. Ma panustaks noile 2/3, kes seisid pederastia seadustamisele sirge seljaga vastu. Teien, Barbi, sülitasite muidugi neile kõrge kaarega, te toetate neegreid ja pederaste. Mis järgmiseks, konksikud ehk tagakiusatud?

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…