Skip to main content

Ajaleht Sirp. Arenguvisioon aastast 2008

Sirbi-skandaal tuletas meelde, et 2008 kandideerisin Sirbi peatoimetajaks. Kandideersin tõsiselt, sest EEs paistis mu töö lõppevat ja mõtlesin, mis edasi. Tookord valiti jätkama Kaarel Tarand, sest tegelikult ei olnud SA Kultuurileht üldse kavas peatoimetajat vahetada, nagu Toomas Väljataga pärast konkurssi tunnistas. Olin lihtsalt mängu ilu pärast kaasatud. Mulle oli igatahes huvitav kogemus. Selline oli minu visioon Sirbi muutmise vajadusest 2008, päris asjalik tundub ka praegu. Rahastamine: Ajaleht Sirp on läänelikul meediamaastikul erandlik ja ainulaadne nähtus: kultuuri- ja ühiskondlik-poliitilise sisuga, laia sihtgrupiga nädalaleht. Sirp on kaotanud küll oma kunagise juhtiva positsiooni avaliku diskussiooni keskmes (ning kümneid kordi lugejaid), kuid on endiselt kõige tõsiseltvõetavam „arvamusplats” Eesti meediamaastikul. On selge, et vabaturg ja tänane meediatööstus sellise väljaande olemasolu ei toeta (nagu ei toeta turg analoogsete väljaannete turuleilmumist). Seega: soovides Eestis säilitada areeni ühiskonna, poliitika- ja kultuuriteemade süvaanalüüsiks ja diskussiooniks, on riigipoolne toetus vältimatu. Samas on vajalik sõltumatus poliitilistest hoobadest. Siiski oleks võimalik väljaande jõulisem avamine kultuurireklaamile. Koosseis: Sirbi toimetus koosneb kogenud ekspertidest, kes suudavad oma ala vahendada ka laiemale lugejale kui sisering. Võimaluse korral tasuks kaaluda arhitektuurieksperdi kaasamist, kuna arhitektuur, kujundades otseselt meie kõigi avalikku ruumi, peaks olema ajakirjanduse pideva tähelepaneliku pilgu all. Sisu: Sirbi iseloom on kahetine, mõnes mõttes kahestunud. Arvamus- ja ühiskonnakülgedel on Sirp selgelt laiemale lugejaringile suunatud. Sirbis lugude avaldamine on prestiižne, lehes esinevad väärikad autorid. Kuigi lugejate hulk ei ole suur, loevad Sirpi paljud arvamusliidrid ja otsustajad, kelle jaoks EE Areen, EPL nädalalõpulisa ja Postimehe arvamuslisa ei paku piisavalt infot, analüüsi sügavust või mahtu. Samas on Sirp kultuuriringkondade siseleht, mis puudutab „kaunite kunstide” lehekülgi. Areng võiks olla suunatuses laiemale lugejaringile, kuid säilima peaks nõudlikule nišiajakirjandusele vastavad kvaliteedistandardid. Laiemale lugejaringile saaks tekste lähendada isegi väikeste tehniliste võtetega: lisainfoga autorite kohta (ka autorite näofotod), taustainfo lisamisega (eelmised artiklid samal teemal jne), kujunduselementidega (sisukad alapealkirjad, väljatõsted) Sirbi arvamusküljed võiksid ka olla järjekindlamalt avatud tõlkematerjalile (publitsistika, esseistika). Järjekindlamalt sooviks arendada meediateemade käsitlemist, meediakriitikat (selle valdkonna võtaks meeleldi oma reaks). Sirbi autorite hulgas näeks taas hea meelega Eesti sotsiaalteadlasi, kes viimasel ajal lehes väga sageli ei esine. Muusikakülgedel võiks lisaks klassikaarvustustele olla ka materjale niši-rockmuusikast, klubimuusikast. Vorm: Sirbi kõige nõrgem külg on kujundus. Kujundusuuendus on vältimatu! Kujundus on hetkel lohakas, ebajärjekindel, isegi kole. Praegune kujundus ei soodusta lugemist, ei tule lugejale vastu. Kasutamata tekstielementide võimalused (halvasti vormistatud alapealkirjad, suvalised väljatõsted, pildiallkirjad) ja foto võimalused (foto sageli juhuslik, kummaliselt kadreeritud). NB! Sirp peaks jääma igal juhul must-valgeks, kuid mustvalge foto ongi tänapäeval eksklusiivne. Et graafiline disain on kultuuri osa, võiks Sirbis konkreetselt välja paista. Sirbi kujundus peaks olema moodne, Sirpi lehitsedes peaks olema tunda, et tegemist on tänase päeva lehega. Samas: tekst peaks olema loetav, liialdusi ja vigurdusi tuleks vältida (liiga väiksed kirjad, tumedad taustad, mida on näha nt. noortele suunatud kultuurilehtedes jne). Võrguväljaanne: Sirbi võrguväljaanne on hetkel paberlehe arhiiv. Võrguväljaannet peaks edasi arendama. Võimalus oleks võrku lisada tekste, mis paberlehte ei mahu, jätkulugusid, diskussioone. Võrguväljaandes võiks avaldada ka heli ja pildifaile, linke Youtube´i jms. (muusika-, filmi- või ka teatriarvustuse juures link). Võrguväljaande arendamine on suur ja omaette töö, millesse aga peaks panustama, ennekõike mõeldes noorele meediatarbijale.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku