Skip to main content

Ajaleht Sirp. Arenguvisioon aastast 2008

Sirbi-skandaal tuletas meelde, et 2008 kandideerisin Sirbi peatoimetajaks. Kandideersin tõsiselt, sest EEs paistis mu töö lõppevat ja mõtlesin, mis edasi. Tookord valiti jätkama Kaarel Tarand, sest tegelikult ei olnud SA Kultuurileht üldse kavas peatoimetajat vahetada, nagu Toomas Väljataga pärast konkurssi tunnistas. Olin lihtsalt mängu ilu pärast kaasatud. Mulle oli igatahes huvitav kogemus. Selline oli minu visioon Sirbi muutmise vajadusest 2008, päris asjalik tundub ka praegu. Rahastamine: Ajaleht Sirp on läänelikul meediamaastikul erandlik ja ainulaadne nähtus: kultuuri- ja ühiskondlik-poliitilise sisuga, laia sihtgrupiga nädalaleht. Sirp on kaotanud küll oma kunagise juhtiva positsiooni avaliku diskussiooni keskmes (ning kümneid kordi lugejaid), kuid on endiselt kõige tõsiseltvõetavam „arvamusplats” Eesti meediamaastikul. On selge, et vabaturg ja tänane meediatööstus sellise väljaande olemasolu ei toeta (nagu ei toeta turg analoogsete väljaannete turuleilmumist). Seega: soovides Eestis säilitada areeni ühiskonna, poliitika- ja kultuuriteemade süvaanalüüsiks ja diskussiooniks, on riigipoolne toetus vältimatu. Samas on vajalik sõltumatus poliitilistest hoobadest. Siiski oleks võimalik väljaande jõulisem avamine kultuurireklaamile. Koosseis: Sirbi toimetus koosneb kogenud ekspertidest, kes suudavad oma ala vahendada ka laiemale lugejale kui sisering. Võimaluse korral tasuks kaaluda arhitektuurieksperdi kaasamist, kuna arhitektuur, kujundades otseselt meie kõigi avalikku ruumi, peaks olema ajakirjanduse pideva tähelepaneliku pilgu all. Sisu: Sirbi iseloom on kahetine, mõnes mõttes kahestunud. Arvamus- ja ühiskonnakülgedel on Sirp selgelt laiemale lugejaringile suunatud. Sirbis lugude avaldamine on prestiižne, lehes esinevad väärikad autorid. Kuigi lugejate hulk ei ole suur, loevad Sirpi paljud arvamusliidrid ja otsustajad, kelle jaoks EE Areen, EPL nädalalõpulisa ja Postimehe arvamuslisa ei paku piisavalt infot, analüüsi sügavust või mahtu. Samas on Sirp kultuuriringkondade siseleht, mis puudutab „kaunite kunstide” lehekülgi. Areng võiks olla suunatuses laiemale lugejaringile, kuid säilima peaks nõudlikule nišiajakirjandusele vastavad kvaliteedistandardid. Laiemale lugejaringile saaks tekste lähendada isegi väikeste tehniliste võtetega: lisainfoga autorite kohta (ka autorite näofotod), taustainfo lisamisega (eelmised artiklid samal teemal jne), kujunduselementidega (sisukad alapealkirjad, väljatõsted) Sirbi arvamusküljed võiksid ka olla järjekindlamalt avatud tõlkematerjalile (publitsistika, esseistika). Järjekindlamalt sooviks arendada meediateemade käsitlemist, meediakriitikat (selle valdkonna võtaks meeleldi oma reaks). Sirbi autorite hulgas näeks taas hea meelega Eesti sotsiaalteadlasi, kes viimasel ajal lehes väga sageli ei esine. Muusikakülgedel võiks lisaks klassikaarvustustele olla ka materjale niši-rockmuusikast, klubimuusikast. Vorm: Sirbi kõige nõrgem külg on kujundus. Kujundusuuendus on vältimatu! Kujundus on hetkel lohakas, ebajärjekindel, isegi kole. Praegune kujundus ei soodusta lugemist, ei tule lugejale vastu. Kasutamata tekstielementide võimalused (halvasti vormistatud alapealkirjad, suvalised väljatõsted, pildiallkirjad) ja foto võimalused (foto sageli juhuslik, kummaliselt kadreeritud). NB! Sirp peaks jääma igal juhul must-valgeks, kuid mustvalge foto ongi tänapäeval eksklusiivne. Et graafiline disain on kultuuri osa, võiks Sirbis konkreetselt välja paista. Sirbi kujundus peaks olema moodne, Sirpi lehitsedes peaks olema tunda, et tegemist on tänase päeva lehega. Samas: tekst peaks olema loetav, liialdusi ja vigurdusi tuleks vältida (liiga väiksed kirjad, tumedad taustad, mida on näha nt. noortele suunatud kultuurilehtedes jne). Võrguväljaanne: Sirbi võrguväljaanne on hetkel paberlehe arhiiv. Võrguväljaannet peaks edasi arendama. Võimalus oleks võrku lisada tekste, mis paberlehte ei mahu, jätkulugusid, diskussioone. Võrguväljaandes võiks avaldada ka heli ja pildifaile, linke Youtube´i jms. (muusika-, filmi- või ka teatriarvustuse juures link). Võrguväljaande arendamine on suur ja omaette töö, millesse aga peaks panustama, ennekõike mõeldes noorele meediatarbijale.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…