Skip to main content

Sotsiaaldemokraadid võiksid kanda sotsiaalse innovatsiooni tõrvikut


Fotol noorte kliimaprotest Riigikogu ees 15.03.2019.



Valimistejärgses pohmeluses vaatasid teiste kaotajate hulgas peeglisse ka sotsiaaldemokraadid. Mida on tehtud valesti? Püüti läbi viia samme rangema alkopoliitika suunas, sest alkoholikahjud on mõõtmatud. Tuli majanduslik tagasilöök, ehkki suund igati põhjendatud. Tõsteti kultuuritöötajate palku ja lastetoetusi, tõsteti päästjate palku, leiti lisaraha tervishoidu, sporti, spordirajatistesse üle kogu Eesti. Selle kõigega valimisi ei võidetud, rahulolematute hulk muudkui kasvab, vaatamata sellele, et elu Eestis on kõikide näitajate kohaselt parem kui kunagi varem.

Mihkel Mutt kirjutas oma hiljutises essees "Härrassotsid ja natsid" (Postimees, arvamus, 15.märts), et šampanjasotsialistidena  tuntud Eesti sotsiaaldemokraadid võiksidki jääda nišierakonnaks, mis koondab intellektuaale ja utopiste, kes tahavad muuta inimeste elu paremaks, kuigi kannavad ise "briljandist silmaklappe". Ajaloolised poliitideoloogiad ongi  loodud enamasti inimeste poolt, kellel on olnud haridust ja aega elu üle mõelda, kel pole olnud vaja palehigis leiba teenida, meenutab Mutt. Vaeste ja elu hammasrataste vahele jäänute erakonnaks on nagunii saanud vihast jõudu ammutav EKRE ja ka Keskkerakond oma hoolivuse ja õigluse retoorikaga, ja ei saa salata, vähemalt Tallinnas on Keskerakond ka tugeva sotsiaalse kallakuga.
Muti maailmavaadet ja iroonilist sulge teades ma siiski võtaksin ta mõtteid tõsimeelselt edasi arendada, kuigi idee SDE-st kui  nišierakonnast ei teeninud just sotsiaaldemokraatide aplausi.  Ka mulle tundub, et rahvapartei ambitsioonide asemel võiks SDE-l tõesti olla selgelt teadvustatud nišš: teadmistepõhine sotsiaalne innovatsioon, ühiskondlike muutuste teadmistepõhine ohjamine ja juhtmine.  Mitmed erakonnad laseksid paljudel nähtustel minna isevooluteed, põhjendusel, et iseorganiseerumine on alati välja vedanud.  Inimesed leiavad lahenduse.  Vastuseks alkopoliitikale tekkis näiteks piirikaubandus. Vaesuse leevendamiseks organiseerub heategevus, elavneb kirik. Kindlasti on valdkondki, kus riiklik sekkumine peaks olema minimaalne, näiteks ettevõtlus või kultuur, ajakirjandus, kõik valdkonnad, kus terve konkurents selgitab elujõulisemad. Samas on valdkondi, kus vastavalt heaoluriigi ideele riigipoolne sekkumine tagab võimalikult paljude heaolu ja minimeerib kahjusid, alkopoliitika on ikkagi üks sellistest, samuti haridussüsteem, tervishoid, hoolekanne. Pikas perspektiivis võimaldab arukas ümberjagamine säästa ka raha, mis muidu kuluks korrakaitsele ja krimivaldkonnale, kui materiaalsed ja mentaalsed erinevused inimeste vahel kasvavad väga suureks.
Niisiis, sotsiaaldemokraadid võiksid Eestis sirgeselgselt olla sotsiaalse innovatsiooni lipukandjad ja seista edaspidigi soolise võrdõiguslikkuse, vähemuste õiguste, sotsiaalse õigluse ja kõikide kaasatuse, väärika vananemise ja keskkonnakaitse eest, aga teha seda veelgi jõulisemalt ja teadlikumalt. Jõudumööda on seda ka tehtud, aga pikk tee on veel minna.
Avalikkuses jäi suurema tähelepanuta mullu ilmunud raamat "100 Soome innovatsiooni" (NB! soome keeles on pealkiri täpsem: "100 sosiaalista innovaatiota Suomessa". Just ühiskondlik uuenduslikkus on põhjamaade, sealhulgas Soome  ühiskonnamudeli edu alus ja üks põhjusi, miks need maad on õnnelikkuse edetabelites esikohtadel (Eesti on kuskil viiendas kümnendis, Soome esimeses).
Kui Eestis on kõneks innovatsioon, peetakse silmas mõnda IT-lahendust, mis enamasti muudab mingid  teenused mugavamaks. Kindlasti on kõik IT-lahendused suhetes riigiga progress ja kujutavad endast ka sotsiaalset innovatsiooni (tuludeklaratsioon, igasugused registrid ja nendega suhtlemine jne., e-valimised). Teised tehnilised vidinad pakuvad alternatiive teenustele, paljudele meeldib taksot või toitu tellida telefoni abil, kuigi taksosõidu või toidu kvaliteet sellest ei muutu. Kõik tehnilised innovatsioonid ei too kaasa sotsiaalset muutust ega tee alati ka elu mugavamaks ega ühiskonda ega selle institutsioone sõbralikumaks (aga maal, kus tehnoloogia on riigikiriku staatuses, ei sobi sellest liiga palju rääkida).
Heaoluriik iseenesest ongi sotsiaalsete innovatsioonide kogum, kus paljud tegevused, mis enne on olnud inimeste ja perede eraasi, said avaliku sektori mureks. Ressursside teadliku ümberjagamise kaudu muutusid paljud teenused rohkematele kvaliteetsemaks ja sellega kasvas inimeste heaolu. Alates 19. sajandist on selles vaimus tekkinud pensionisüsteem, lasteaiad, koolivõrk, tervishoiussüsteem, naiste valimisõigus, naiste õigus kõrgharidusele ja karjäärile väljaspool kodu. Sotsiaalseid innovatsioone iseloomustab kontseptuaalsus, mingist ideest lähtudes on püütud olukordi muuta. Soome sotsiaalsete innovatsioonide hulgas nimetatakse näiteks korruptsiooni väljajuurimist, ametiühinguid, põhjadimensiooni sõnastamist, arengukoostööd, tasuta kooliharidust, vabahariduse süsteemi, tööohutust, mitmeid riiklikke terviseprojekte, lapsehoiuteenust, omastehoolduse süsteemi, võlanõustamist, igaüheõigust ja läbi huumoriprisma näiteks ka kepikõndi. Teos Soome sotsiaalsest innovatsioonist kõlbab käsiraamatuks kõigile poliitilistele jõududele, kelle eesmärgiks on kõiki kaasav heaoluriik. Raamat on nii rikkalik, et võiks silmad avada ja ahhaa-efekte esile kutsuda paljude eluvaldkondade esindajates, kes pole võib-olla mõelnudki, kust on pärit ja miks on tehtud ümberkorraldusi ja uuendusi mingis eluvaldkonnas.
Eesti edu 1990ndatel tugines arusaamale, et igaüks on oma õnne sepp ja ei ole tark karistada edasipüüdlikkust. See töötas 20 aastat tagasi, aga isegi liberaalse maailmavaate lipulaev reformierakond tegi vähemalt kümme aastat tagasi pöörde sotsiaalsema ühiskonna poole, kus on tagatud  pensionid ja lasteaed on kättesaadav kõigile. Nüüd on rääkima hakatud ka soolisest võrdõiguslikkusest ja naistest poliitikas.  Meenutaks, et viimastel valimistel oli rahalugemisoskuse poolest eristuva reformierakonna lubaduste hulgas peale pensionide kasvu ka tasuta lasteaed! Keskkonnakaitse kui sotsiaalne innovatsioon on iga peaaegu kõikide poliitjõudude programmis, ka siis, kui see pole sõnastatud progressina.
Liigume üsna üksmeelselt selle poole, et Eesti oleks võimalikult kaasav, hooliv ja progressiivne.  Siin võikski olla sotsiaaldemokraatide nišš olla edasiviivate sotsiaalsete muutuste sõnastaja ja lipulaev, kanda sotsiaalse innovatsiooni tõrvikut!

Comments

  1. uhh kui hea, et te jäite koos Mariannega riigikogust välja :DDD

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…