Skip to main content

Sotsiaaldemokraadid võiksid kanda sotsiaalse innovatsiooni tõrvikut


Fotol noorte kliimaprotest Riigikogu ees 15.03.2019.



Valimistejärgses pohmeluses vaatasid teiste kaotajate hulgas peeglisse ka sotsiaaldemokraadid. Mida on tehtud valesti? Püüti läbi viia samme rangema alkopoliitika suunas, sest alkoholikahjud on mõõtmatud. Tuli majanduslik tagasilöök, ehkki suund igati põhjendatud. Tõsteti kultuuritöötajate palku ja lastetoetusi, tõsteti päästjate palku, leiti lisaraha tervishoidu, sporti, spordirajatistesse üle kogu Eesti. Selle kõigega valimisi ei võidetud, rahulolematute hulk muudkui kasvab, vaatamata sellele, et elu Eestis on kõikide näitajate kohaselt parem kui kunagi varem.

Mihkel Mutt kirjutas oma hiljutises essees "Härrassotsid ja natsid" (Postimees, arvamus, 15.märts), et šampanjasotsialistidena  tuntud Eesti sotsiaaldemokraadid võiksidki jääda nišierakonnaks, mis koondab intellektuaale ja utopiste, kes tahavad muuta inimeste elu paremaks, kuigi kannavad ise "briljandist silmaklappe". Ajaloolised poliitideoloogiad ongi  loodud enamasti inimeste poolt, kellel on olnud haridust ja aega elu üle mõelda, kel pole olnud vaja palehigis leiba teenida, meenutab Mutt. Vaeste ja elu hammasrataste vahele jäänute erakonnaks on nagunii saanud vihast jõudu ammutav EKRE ja ka Keskkerakond oma hoolivuse ja õigluse retoorikaga, ja ei saa salata, vähemalt Tallinnas on Keskerakond ka tugeva sotsiaalse kallakuga.
Muti maailmavaadet ja iroonilist sulge teades ma siiski võtaksin ta mõtteid tõsimeelselt edasi arendada, kuigi idee SDE-st kui  nišierakonnast ei teeninud just sotsiaaldemokraatide aplausi.  Ka mulle tundub, et rahvapartei ambitsioonide asemel võiks SDE-l tõesti olla selgelt teadvustatud nišš: teadmistepõhine sotsiaalne innovatsioon, ühiskondlike muutuste teadmistepõhine ohjamine ja juhtmine.  Mitmed erakonnad laseksid paljudel nähtustel minna isevooluteed, põhjendusel, et iseorganiseerumine on alati välja vedanud.  Inimesed leiavad lahenduse.  Vastuseks alkopoliitikale tekkis näiteks piirikaubandus. Vaesuse leevendamiseks organiseerub heategevus, elavneb kirik. Kindlasti on valdkondki, kus riiklik sekkumine peaks olema minimaalne, näiteks ettevõtlus või kultuur, ajakirjandus, kõik valdkonnad, kus terve konkurents selgitab elujõulisemad. Samas on valdkondi, kus vastavalt heaoluriigi ideele riigipoolne sekkumine tagab võimalikult paljude heaolu ja minimeerib kahjusid, alkopoliitika on ikkagi üks sellistest, samuti haridussüsteem, tervishoid, hoolekanne. Pikas perspektiivis võimaldab arukas ümberjagamine säästa ka raha, mis muidu kuluks korrakaitsele ja krimivaldkonnale, kui materiaalsed ja mentaalsed erinevused inimeste vahel kasvavad väga suureks.
Niisiis, sotsiaaldemokraadid võiksid Eestis sirgeselgselt olla sotsiaalse innovatsiooni lipukandjad ja seista edaspidigi soolise võrdõiguslikkuse, vähemuste õiguste, sotsiaalse õigluse ja kõikide kaasatuse, väärika vananemise ja keskkonnakaitse eest, aga teha seda veelgi jõulisemalt ja teadlikumalt. Jõudumööda on seda ka tehtud, aga pikk tee on veel minna.
Avalikkuses jäi suurema tähelepanuta mullu ilmunud raamat "100 Soome innovatsiooni" (NB! soome keeles on pealkiri täpsem: "100 sosiaalista innovaatiota Suomessa". Just ühiskondlik uuenduslikkus on põhjamaade, sealhulgas Soome  ühiskonnamudeli edu alus ja üks põhjusi, miks need maad on õnnelikkuse edetabelites esikohtadel (Eesti on kuskil viiendas kümnendis, Soome esimeses).
Kui Eestis on kõneks innovatsioon, peetakse silmas mõnda IT-lahendust, mis enamasti muudab mingid  teenused mugavamaks. Kindlasti on kõik IT-lahendused suhetes riigiga progress ja kujutavad endast ka sotsiaalset innovatsiooni (tuludeklaratsioon, igasugused registrid ja nendega suhtlemine jne., e-valimised). Teised tehnilised vidinad pakuvad alternatiive teenustele, paljudele meeldib taksot või toitu tellida telefoni abil, kuigi taksosõidu või toidu kvaliteet sellest ei muutu. Kõik tehnilised innovatsioonid ei too kaasa sotsiaalset muutust ega tee alati ka elu mugavamaks ega ühiskonda ega selle institutsioone sõbralikumaks (aga maal, kus tehnoloogia on riigikiriku staatuses, ei sobi sellest liiga palju rääkida).
Heaoluriik iseenesest ongi sotsiaalsete innovatsioonide kogum, kus paljud tegevused, mis enne on olnud inimeste ja perede eraasi, said avaliku sektori mureks. Ressursside teadliku ümberjagamise kaudu muutusid paljud teenused rohkematele kvaliteetsemaks ja sellega kasvas inimeste heaolu. Alates 19. sajandist on selles vaimus tekkinud pensionisüsteem, lasteaiad, koolivõrk, tervishoiussüsteem, naiste valimisõigus, naiste õigus kõrgharidusele ja karjäärile väljaspool kodu. Sotsiaalseid innovatsioone iseloomustab kontseptuaalsus, mingist ideest lähtudes on püütud olukordi muuta. Soome sotsiaalsete innovatsioonide hulgas nimetatakse näiteks korruptsiooni väljajuurimist, ametiühinguid, põhjadimensiooni sõnastamist, arengukoostööd, tasuta kooliharidust, vabahariduse süsteemi, tööohutust, mitmeid riiklikke terviseprojekte, lapsehoiuteenust, omastehoolduse süsteemi, võlanõustamist, igaüheõigust ja läbi huumoriprisma näiteks ka kepikõndi. Teos Soome sotsiaalsest innovatsioonist kõlbab käsiraamatuks kõigile poliitilistele jõududele, kelle eesmärgiks on kõiki kaasav heaoluriik. Raamat on nii rikkalik, et võiks silmad avada ja ahhaa-efekte esile kutsuda paljude eluvaldkondade esindajates, kes pole võib-olla mõelnudki, kust on pärit ja miks on tehtud ümberkorraldusi ja uuendusi mingis eluvaldkonnas.
Eesti edu 1990ndatel tugines arusaamale, et igaüks on oma õnne sepp ja ei ole tark karistada edasipüüdlikkust. See töötas 20 aastat tagasi, aga isegi liberaalse maailmavaate lipulaev reformierakond tegi vähemalt kümme aastat tagasi pöörde sotsiaalsema ühiskonna poole, kus on tagatud  pensionid ja lasteaed on kättesaadav kõigile. Nüüd on rääkima hakatud ka soolisest võrdõiguslikkusest ja naistest poliitikas.  Meenutaks, et viimastel valimistel oli rahalugemisoskuse poolest eristuva reformierakonna lubaduste hulgas peale pensionide kasvu ka tasuta lasteaed! Keskkonnakaitse kui sotsiaalne innovatsioon on iga peaaegu kõikide poliitjõudude programmis, ka siis, kui see pole sõnastatud progressina.
Liigume üsna üksmeelselt selle poole, et Eesti oleks võimalikult kaasav, hooliv ja progressiivne.  Siin võikski olla sotsiaaldemokraatide nišš olla edasiviivate sotsiaalsete muutuste sõnastaja ja lipulaev, kanda sotsiaalse innovatsiooni tõrvikut!

Comments

  1. Sotsiaaldemokraadid (ja vasakpoolsed laiemalt) ei ole just eilne mood, pigem üleeilne. Ja kindlasti lähiajaloo edukaim populistlik liikumine. Selles et "kõige teaduslikum maailmavaade", mis oli NLKP trump, on asendatud sõnaga "teadmistepõhine", võib ju soovi korral näha tohutut edasiminekut ja innovatsiooni fetišeerimine on samuti ikka selle vana kommunistliku moderni ja futurismi vaimus. Alkoholipoliitika - no kas mälu ei ulatu aastasse 1985? ja siin võiks veel rääkida, millise absurdini ja kui kiiresti võib viia "ühiskondlike muutuste teadmistepõhine ohjamine ja juhtmine". Õnneks on eesti ühiskonnas üsna selgelt vektor selles suunas, et olulisemates valdkondades inimesed suudavad organiseeruda ja nt asutada erakoole, toetada tervishoiu alal jne. Ei suuda hetkel meenutada, milline sotsiaaldemokraatide poolt juurutatud süsteem Eestis edukalt toimiks (haigekassa ravijärjekordadega ja pensionisüsteem on ju mastaapsed ebaõnnestumised).

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku