Skip to main content

Ajalehekuulutusest majaomanikuks. Minu Vormsi: peatükk valmivast raamatust.

Kuigi olin vooderdanud oma Lasnamäe Katleri tänava korteri rõdud lopsakate  lillekastidega, et kassidel võimalikult looduslähedane keskkond oleks, süvenes järjekindlalt mõte, et loomadel oleks vaja suvekodu, kus rahulikult ringi joosta. Ega ma ise ennast ka kivilinna karbis suvel hästi tundnud, kuigi olen hingelt läbi-lõhki linlane.
Eksootilise Vormsi kinnistu pakkumise leidsin juhuslikult Eesti Ekspressi kuulutustest: maja Suuremõisas, tööstusvool, heas korras, pooleli. Sobib seene-, marja- ja jahihuvilisele. Viimasest polnud küll vahet, aga eriti seened sobisid eriti hästi. Ma polnud kunagi Vormsil isegi käinud.
Suuremõisa on küla Vormsi keskel, lõunaosas, 17. sajandist pärit mõisa Magnushofi ümber, mille maad vene riik 19. sajandi lõpul ära ostis.  Üsna lepavõsane ja niiske, pimedate lehtpuumetsadega kant. Vana mõispargi jälgedena suured vanad lehtpuud ja tiigid, lubjakivist mõisahoone kokkuvarisenud sambad üsna tee ääres. Vanad laudahooned ja muud kolhoosiaja jäljed, töökojad ja teised ebamäärased tööstusrajatised nõukogude ajast. Väike külatänav tiheda majavõrguga, Vormsi rannarootsi traditsioonile nii iseloomulik, jääb suurest teest ja mõisast pisut kõrvale. Mõisast on praeguseks taastatud suur hobusetall, mis muinsuskaitse all, see vahetas korduvalt omanikke ja on leidnud uue elu ühe Vormsile kolinud tippkirurgi eestvõttel.
Hilissügisene Vormsi võttis meid vastu kottpimeda sumedusega. Täielik maailma äär, inimtühi, pime, tühjad rannad ja madalad teistmoodi metsad, kuidagi minimalistlikud.  Sviby sadama ja Hullo metsa vahelisel 50km kiiruspiiranguga metsane highway, autotulede peegelduses  rohekaskollaste põlevate silmadega kitsesalk saare suurima asula Hullo kesksel ristmikul. 
Ei ühtegi inimest!  Öömaja Suuremõisa külalistemajas mõisavaremete läheduses, rõske tuba, elektriradiaator  ja unustamatud paksud pannkoogid õunamoosiga. Olime mu mehe Peikiga ainsad kliendid.  Turismiettevõte juht, priske neljakümnendates mees torises, et õnneks on hooaeg läbi ja saab linna, ära selle linnulaulu keskelt — kui püüdsin erutatult teha juttu puutumatust loodusest ja vaikusest ning kitsekarjast, kes teel oli. Ettevõttel ei läinud just hästi, taipasin ja varsti pandigi asutus kinni, et ärgata uuele elule pika vaikuse järel üsna hiljuti. 
Kiviklibu ja lahmakad pakiviastmed merepiiril uhke majakaga Saxby rannas avamere ääres olid teise Vormsi päeva elamus. Sealt tulid  1943-44 saarelt lahkunud rootslased 1990 valge kruiisilaevaga tagasi kodusaart vaatama, tähistades ühe ajastu lõppu.
Minu elu esimene reis Vormsile 1999 hilissügisel lõppes otsusega, jah, sinna tahan! Läbipõlenud Tallinna töönarkomaani jaoks oli tollane Vormsi saar teine dimensioon. Metsik ja müstiline, selline maavillane Twin Peaks! Miski pole see, millena ta paistab…
Hullo nüüdseks suletud poes vanas tellismajas viskas poolkasukas vindine külamees villast nalja elurõõmsa õhetavate põskedega müüjaprouaga, rohkem polnudki kedagi. Üksikute külalistena pakkusime meie neile sama suurt mõtteainet kui nemad meilegi.  Kes siia saarele sellisel ajal tulnud on ja miks? Hämaras ja kõledas poesaalis oli külmletis lahtine vorst ja juust, mida müüja parajaks lõikas, piimatooted Mehukatti, Voimix ja rikkalik alkolett, nagu ikka maapoodides. Mingid suveniirid ja humanitaarabi riided, 1990ndate kohustuslik kaubaartikkel. Külapoed polnud 90ndate lõpus arenguhüpet iseteenindusse ja steriilsusse veel teinud, kõik oli veel isiklik ja mõnusalt ebahügieeniline, polnud probleem.
Hullo Narva-Jõesuud meenutava, kahekorruseliste tumepunaste räämas puumajadega peatänava äärses trahteris tegi perenaine koputamise peale ukse lahti ja saime kaubale söögi osas, ehkki kõrts ise oli hooaja juba ammu lõpetanud. Tal oli köögis söögitegu juhuslikult pooleli ja üks sõber ka just söömas. Viskasid seal kahekesi nalja ja olid lõbusad. Mäletan: oli kukeseenesoust ja hapukapsasalat. Ilmselt olime väga näljased! Ette rutates: Moonika peab peale pikka saarelt äraolekut nüüd söögikohta Sviby küla servas, viimane maja enne külapiiri.
Müügilolevat maja Suuremõisas tuli näitama kena külanaine Riima, hiljem saime kassisõpradena headeks tuttavateks. Riima oli hiljem saare pikaaegne sotsiaaltöötaja, tunneb kõiki ja näinud kõike. Krunt, mida osta tahtsin, kujutas ennast paksu lepavõsa-vahelist platsi külatee ääres, kus poolelijäänud korralik värvimata hall puitehitis abihoonetega. Nägin töömaad oma pankroti läbi teinud kuldsete kätega Soome mehele, kes otsiski uusi väljakutseid. Ma ei näinud tema silmis küll erilist entusiasmi, ent mina olin seda innukam. Siin oli lõputu töömaa: võsaraiumine, maja lõpuniehitamine, siis niitmine, niitmine, remont. Maja senise omaniku jaoks muutus väidetavalt otsustavaks laste koolitee. Vormsil on küll tore külakool, aga inimesed teevad oma valikuid ja saartelt on kahjuks sageli lahkutud, kui lapsed teismelised. 
Mina nii kaugele ei mõelnudki, mul polnud tollal last ja kahele täiskasvanule tundus koht igati sobiv suvitamiseks ja uuteks väljakutseteks. Vormsi lugu lausa pakatas eksootikast, minu jaoks oli see raskesti ligipääsetav endine N.Liidu piiritsoon, täis avastamisvõimalusi. Olin oma lapsepõlved veetnud vanaema juures Saaremaal, teadsin, mida tähendas N.Liidu läänepiir ja piiritsoon tollal. Vormsiga polnud mul mingeid sidemeid. Mu soomerootsi juurtega mees Peik võis ehk rohkemgi tunda mingit esivanemate kutset, sest Vormsi asustus on justnimelt soomerootsi päritolu, peamiselt Uusimaa rannikurootslaste väljarännu tulemus. Rannarootslaste ajalooga sain tuttavamaks hiljem, saarel ringi sõites, naabritega juttu ajades  ja raamatuid lugedes.

Mina nägin tollal vaid kasside uskumatuid seiklusi krunti ümbritsevas tihnikus, põgenemist kährikute ja rebaste eest. Kinnistu hind oli üle 110000 krooni, kui õigesti mäletan ja selle ostuks oli mul plaanis võtta pangalaenu. Müüjal oli aga kiire, ning õige pea tuligi teade, et maja on minu suureks kurvastuseks ära müüdud. Olgu märgitud, et krunt sai kindlasti parema omaniku kui mina, kinnistu on tänaseks tundmatuseni muutunud, maja  on ümber ehitatud, kerkinud on kõrvalhooned. Kardan, et mina nii suurelt poleks suutnud ette võtta.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku