Skip to main content

Palju küsimusi, vähe ruumi. Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile. Arhitektuurimuuseum 26.01-19.05.2019. Ilmus Sirbis 5.04.2019

Kuraator: Ingrid Ruudi
Erikülalised: Flo Kasearu; Laura Linsi ja Roland Reemaa
Abilised: Jarmo Kauge; Tiiu Parbus (1930. aastad)
Ruumiline kujundaja: Katrin Koov
Graafiline kujundaja: Laura Pappa


Arhitektuurimuuseumis veel maikuu teise pooleni näha olev näitus “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” esitab Eestis sellises mahus esmakordselt soolise erinevuse aspektist lähtuva teemapüstituse ehituskunsti kriitikas. Virginia Woolfi klassikaline küsimus “oma toast”-- kui naise võimalusest karjäärile ja karjääri eeltingimustest -- on ootuspärane pealkiri mahukale näitusele, mille põhjalik läbitöötamine nõuab tunde. Näitus on oma akadeemilises põhjalikkuses muidugi ennekõike huvipakkuv arhitektuuriinstitutsiooni siseselt, kindlasti on tegu ennekõike teadlase näitusega ja tegu on olulise haridusprojektiga näiteks  arhitektuuriüliõpilastele. Laiale publikule jääb näitus ehk keeruliseks ja mahukaks: kahtlen pisut, kas näituse ideele saab pihta end mitte teemasse sisselugenult. Samas, feministlik diskursus on piisavalt tuntud ja mingis lihtsustatud soolise võrdõiguslikkuse normatiivses versioonis osaline ka argiteadvuses ja igapäevases avalikus diskussioonis, nii et sellelt tasandilt võiks näitus kindlasti ka laiemate kultuurihuvidega inimestele huvi pakkuda. Et arhitektid jagunevad muu hulgas ka naisteks ja meesteks, on ju piisavalt intrigeeriv lähtekoht, kui küsida, mis siis sellest järeldub ja mida see on tähendanud Eesti arhitektuuriloos. Globaalsesse feministlikku agendasse on kuulunud arhitektuuriajaloo ümberkirjutamine, silmas pidades eriti 20. sajandi arhitektuurilugu, esile on tõstetud naispartnerite osalust kollektiivsetes projektides ning omaette teemadena teadlikult  feministlike arhitektuuribüroode tegevust. Nii ambitsioonikas arhitektuurimuuseumi praegune näitus pole, ent suuri küsimusi esitatakse palju ja kõikidele vastamiseks jääb näituse ruumist ehk väheseks.


Kaks teemat: kaanoni kriitika ja ruumi soolisus


Niisiis, näitusele on püütud mahutada kaks peamist teemat feministlikus arhitektuurikäsitluses: arhitektuurikaanoni kriitika soo aspektist ehk missugune on naisarhitektide positsioon Eestis ning teise teemana ruumi soolisus ja selle kriitika. Põhirõhk on praegu kaanoni kriitikal: Eesti arhitektuuriloo läbivaatamine ja naiste osa esiletoomine on olnud suur, põhjalik ning täpne töö. Näituseruumi osaks on ka film, kus naisarhitektid vestlevad mitmesugustel teemadel, mis puudutavad naiste staatust arhitektuuris ja oma isiklikke kogemusi ja arutlusi teemal. Näitusel liikudes saadab vaatamist naisarhitektide omavaheline vestlus, kus käsitletakse mitmeid teemasid nagu staatus, igapäevase töö kogemused, tunnustus. Eestis on palju edukaid naisarhitekte ja kokkuvõttes: kindlasti ei saa me rääkida soolisest diskrimineerimisest näiteks ehitiste tellimuste saamisel. On ju selge, et erinevused arhitektide vahel pole mitte ainult soolised.  
Näituse kuraator Ingrid Ruudi ise on Eesti ehituskunstiteadlaste hulgas vaieldamatult üks pädevamaid sooteemade valdajaid ja arhitektuurimuuseumi näitus on tema karjääri loogiline jätk. Kui tahta eesti keeles head ülevaadet soo aspektist arhitektuuris nii kaanoni kriitika kui ruumilise kogemuse valdkonnas,  siis tasubki lugeda Ingrid Ruudi artikleid. Ajakirjas Ehituskunst ilmunud artiklis “Ruum ja keha. Sookeskne lähenemine” (2004) annab ta põhjaliku ülevaate kehalisuse kontseptsioonist arhitektuuri ja ruumi mõtestamisel ja tutvustab ka sookeskset lähenemist arhitektuurile ja ruumile. Ta viitab nn sotsiaalse geograafia autoritele David Harveyle ja Edward Soyale ning selgitab ruumi mõistmist sotsiaalselt konstrueerituna ja sotsiaalsete suhete väljamängimise eeldusena. Refereerides erinevaid autoreid, tutvustab Ruuda arhitektuuri soopõhise kriitika levinumaid ideid: kuidas soolise käitumise koodidest on osa kirjutatud ruumi, kuidas ruum on sooliste suhete piiritleja, mõjutaja, nende esitamise lava,  kuidas sooline identiteet kujuneb käitumuslikuna välja kultuuriliste koodide ja käitumisnormide pideva kordamise tulemusel. Ruuda rõhutab, et “ruumi soolisuse ja sotsiaalse ruumikäsituse puhul on ruum nii reaalne kui ka metafoorne, arhitektuur pole mitte ainult materiaalne objekt, vaid ka ruumi taju, kogemus, kasutamine ja väärtustamine”. Küsimus ei ole niisiis ehitiste väärtuslikkuse ja kvaliteedi analüüsil nagu traditsioonilise arhitektuurikriitika puhul, vaid argipäeva ja elamise kogemuse analüüsil.


Avalik ja privaatne ruum


Üks olulisemaid teemasid sotsiaalse  ruumi uurimisel on privaatse ja avaliku ruumi eristamine ning selle seotus patriarhaalse võimuga (meeste domineerimisega). Ruumi kosmoloogilisest soopõhisest mõtestamisest saab parima ülevaate saanud Pierre Bourdieu'  raamatust “Meeste domineerimine” (2002), mis jõudis eesti keelde 2005. “Oluliste vastanduste sünoptilises skeemis” (lk. 25) toob Bourdieu esile fundamentaalsed kultuurilised soopõhised arusaamad, mille järgi saab jaotada nii looduslikke kui sotsiaalseid nähtusi naiste ja meestega seotuks, naiselikeks ja mehelikeks. Näiteks seostuvad mehelikuga eri tasanditel mõisted nagu ülemine, väline, avatud, tühi, püha, sirge, domineeriv, ametlik, religioosne, avalik. Naiselikuga seostuvad Bourdieu' skeemi järgi mõisted: suletud, sees, all, märg, loodus, domineeritud, mitteametlik, maagiline, tavaline, kõver jne. Bourdieu tugines oma mõttekäikudes välitööde kogemusele traditsioonilises kabiili ühiskonnas, kuid võrdles oma tähelepanekuid ka prantsuse kaasaegse ühiskonnaga, mistõttu ühiskonna universaalse, olemusliku struktuurse soolise jaotuse analüüsiks on ta ideed vägagi sobilikud.
Tsiteerin Bourdieud: “”Kollektiivsed ootused”, nagu oleks öelnud Marcel Mauss, või “objektiivsed potentsiaalsused” Max Weberi mõistes, mida sotsiaalsed agendid igal hetkel avastavad, pole sugugi abstraktsed ega teoreetilised… Nad on sisse kodeeritud perekeskkonna füsionoomiasse meeste avaliku sfääri ja naiste erasfääri vastandusena, avaliku ruumi (või tänava, kõigi ohtude paiga) ja kodu vastandusena...eriti meestele mõeldud paikade, nagu baarid ja klubid, vahel, mis oma teravate nurkade ning tumedast nahast ja massiivse mööbliga peegeldavad arusaama meeste kõvadusest ja karmusest, ja n.-ö. naiselike paikade vahel, mille lääged värvid, nipsasjakesed, pitsid ja lindid sümboliseerivad haprust ja tühisust” (lk. 78-79).
Sotsiaalse ruumi konstrueerimist on varasemalt käsitlenud ka teised “peavoolu” mõtlejad: Henri Lefebre 1974 (“The Production of Social Space”, Blackwell, Oxford 1991, pp 86-87), näidates, et sotsiaalne ruum on keerukas nähtus, sotsiaalsed ruumid on läbi põimunud ning ehkki avalikku ja privaatset saab eristada, jäävad ka müüridega eraldatud privaatsed ruumid nagu aiad ja magamistoad  osaks sotsiaalsest ruumist.
Feministidele on huvi pakkunud ruumide sooline jaotus, mille järgi linn on  domineeriv, mehekeskne, avalik ruum, mida on peetud peamiselt ka produktsiooni ruumiks, kodu on alluv, privaatne naise ruum, peamiselt reproduktsiooni ruum. Ka Ingrid Ruuda viitab kunstiteadlasele Griselda Pollockile, kes on uurinud 19. sajandi maalikunsti põhjal naistele kohaseid ja ettenähtud ruume. USA feministliku kunsti  klassikalisel ajastul pool sajandit tagasi, 1970ndail on tehtud mitmeid sookriitilisi projekte, millest kuulsaim ehk Judy Chicago “Womanhouse” 1972, kus kunstnik täitis ühe tühjaksjäetud maja ruumiinstallatsioonidega, mis kritiseerisid naise kui keskklassi traditsioonilise koduhoidja rolli ja ruumi kui soorolle loovat ja kinnistavat  mehhanismi, piiramise ja rõhumise vahendit.
Soolise aspekti analüüs ruumis on käsitlenud ka argise keskkonna teemat, naiste ruumikogemust ja seostanud seda  pigem tavalise kui esindusliku ja monumentaalse ruumiga. Naiste ja naiseliku kogemusega on seostatud “banaalse ruumi” teemat: kodukujundust, äärelinnakeskkonda, kaubanduskeskusi.


Eesti arhitektuur feministlikus käsitluses


Mis nendest teemadest oleks Eesti kontekstis huvipakkuvamad? Mis puutub Eesti arhitektuurikaanonisse, siis see on kujunenud Nõukogude Liidu tingimustes, kus naistel oli ligipääs arhitektuuriharidusele ja eriti ENSV perioodist on meil teada mitmeid juhtivaid naisarhitekte nagu juba Eesti Vabariigis edukalt tegutsenud Erika Nõva, hiljem Valve Pormeister, Irina Raud, Malle Meelak, Miia Masso, Marika Lõoke jt Paljud senini aktiivsed arhitektid, ka naised on saanud oma hariduse ERKI arhitektuuriõpetuse egalitaarses, loojat väärtustavas traditsioonis.  Nagu näitusest selgub, on naised projekteerinud Eestis ka tööstushooneid, rääkimata avalikest hoonetest ega pole kujundanud ainult traditsioonilisi “naiste ruume” nagu elamuid, lasteaedu ja koole. Seega ei saa Eesti arhitektuuriloole esitada täiesti samadelt eeldustelt lähtuvaid sookriitilisi küsimusi nagu läänes, et naistel pole olnud võrdset ligipääsu arhitektiametile. Näituse kuraatori Ingrid Ruuda kinnitusel (Vikerraadio intervjuus 10.02), et erinevust on siiski suurte avalike hoonete projekteerimisel, siin on Eestis meeste ülekaal.
Samas on kultuurideülesed universaalsed soolised struktuurid sellised, mis on tinginud naiste proportsionaalse vähemuse arhitektide kogukonnas ka Eestis ja sel teemal võib arutleda küll, miks ja kuidas on ehituskunsti valdkonnas säilinud ühiskonna sookord ka riikliku sugude võrdsuse ideoloogia ajastul.
Kindlasti ongi huvipakkuvam see osa Eesti arhitektide soolisuse kogemusest, mis puudutab nõukogude perioodi ja näiliselt võrdseid võimalusi, aga ka 1990ndate kapitalismi arengut. Riivamisi on näitusel juttu uuemal ajal tekkinud naiste arhitektuuribüroodest. KIndlasti on neid teemasid liiga palju, millele täpsemalt vastata saaks.
Ometi pole kaanoni kriitika näitusel huvipakkuvam osa, kuigi see kuulub justkui rutiinse feministliku arhitektuurianalüüsi juurde. Laiemalt olekski võinud avada ruumi soolisuse teemat, kasvõi  kodukujunduse ajaloo näitel, kus Eestis pikad traditsioonid ja kus on toimunud ka suured muutused. (Ruumi soolisuse teema esiletoomiseks on näitusel Flo Kasearu installatsioon oma toast keset näitusesaali, aga selle mõtestamine nõuab muidugi teadlikku vaatajat.)
Moderniseerumise ja ratsionaalse elukorralduse areng on teemana ühes saali nurgaosas ja see oli vähemalt minu jaoks näituse huvitavaim osa. Mitmete Eesti arhitektide, nii meeste kui naiste eluruumide lahendusi on põgusalt vaadeldud soo aspektist lähenedes (Uno Tölpus, Mart Port, Olev Siinmaa jt). Üks keskne autor selles teemablokis on Erika Nõva, kes kujundas muu hulgas ka oma maja Mustamäe (1937-1938.  Kindlasti annab näituse seda teemablokki edasi arendada, lisaks soole tulevad siin esile kindlasti ka linnastumise ja rahvusliku meele ja selle muutumise teemad.
Huvitavad on ka mitme funktsiooniga kodukontorite esitlus Fahle lofti näitel jm.
Ehk on tulevikus võimalik teha näitus “Eesti kodu”, kus läbi soolise aspekti on võimalik vaadata tuntud asju: elu maal ja linnnas, tüüpkortereid ja uusarendusi, linnaääre elurajoone (põlluarendusi) ja uusrikkuse tulekut ning kodukontoreid  läbi värske ja kummastava sookriitilise pilgu. Soo aspekt on kõnekas, kui seda avada teemades, mida on esitletud seni nii-öelda soopimedalt.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku