Skip to main content

Palju küsimusi, vähe ruumi. Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile. Arhitektuurimuuseum 26.01-19.05.2019. Ilmus Sirbis 5.04.2019

Kuraator: Ingrid Ruudi
Erikülalised: Flo Kasearu; Laura Linsi ja Roland Reemaa
Abilised: Jarmo Kauge; Tiiu Parbus (1930. aastad)
Ruumiline kujundaja: Katrin Koov
Graafiline kujundaja: Laura Pappa


Arhitektuurimuuseumis veel maikuu teise pooleni näha olev näitus “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” esitab Eestis sellises mahus esmakordselt soolise erinevuse aspektist lähtuva teemapüstituse ehituskunsti kriitikas. Virginia Woolfi klassikaline küsimus “oma toast”-- kui naise võimalusest karjäärile ja karjääri eeltingimustest -- on ootuspärane pealkiri mahukale näitusele, mille põhjalik läbitöötamine nõuab tunde. Näitus on oma akadeemilises põhjalikkuses muidugi ennekõike huvipakkuv arhitektuuriinstitutsiooni siseselt, kindlasti on tegu ennekõike teadlase näitusega ja tegu on olulise haridusprojektiga näiteks  arhitektuuriüliõpilastele. Laiale publikule jääb näitus ehk keeruliseks ja mahukaks: kahtlen pisut, kas näituse ideele saab pihta end mitte teemasse sisselugenult. Samas, feministlik diskursus on piisavalt tuntud ja mingis lihtsustatud soolise võrdõiguslikkuse normatiivses versioonis osaline ka argiteadvuses ja igapäevases avalikus diskussioonis, nii et sellelt tasandilt võiks näitus kindlasti ka laiemate kultuurihuvidega inimestele huvi pakkuda. Et arhitektid jagunevad muu hulgas ka naisteks ja meesteks, on ju piisavalt intrigeeriv lähtekoht, kui küsida, mis siis sellest järeldub ja mida see on tähendanud Eesti arhitektuuriloos. Globaalsesse feministlikku agendasse on kuulunud arhitektuuriajaloo ümberkirjutamine, silmas pidades eriti 20. sajandi arhitektuurilugu, esile on tõstetud naispartnerite osalust kollektiivsetes projektides ning omaette teemadena teadlikult  feministlike arhitektuuribüroode tegevust. Nii ambitsioonikas arhitektuurimuuseumi praegune näitus pole, ent suuri küsimusi esitatakse palju ja kõikidele vastamiseks jääb näituse ruumist ehk väheseks.


Kaks teemat: kaanoni kriitika ja ruumi soolisus


Niisiis, näitusele on püütud mahutada kaks peamist teemat feministlikus arhitektuurikäsitluses: arhitektuurikaanoni kriitika soo aspektist ehk missugune on naisarhitektide positsioon Eestis ning teise teemana ruumi soolisus ja selle kriitika. Põhirõhk on praegu kaanoni kriitikal: Eesti arhitektuuriloo läbivaatamine ja naiste osa esiletoomine on olnud suur, põhjalik ning täpne töö. Näituseruumi osaks on ka film, kus naisarhitektid vestlevad mitmesugustel teemadel, mis puudutavad naiste staatust arhitektuuris ja oma isiklikke kogemusi ja arutlusi teemal. Näitusel liikudes saadab vaatamist naisarhitektide omavaheline vestlus, kus käsitletakse mitmeid teemasid nagu staatus, igapäevase töö kogemused, tunnustus. Eestis on palju edukaid naisarhitekte ja kokkuvõttes: kindlasti ei saa me rääkida soolisest diskrimineerimisest näiteks ehitiste tellimuste saamisel. On ju selge, et erinevused arhitektide vahel pole mitte ainult soolised.  
Näituse kuraator Ingrid Ruudi ise on Eesti ehituskunstiteadlaste hulgas vaieldamatult üks pädevamaid sooteemade valdajaid ja arhitektuurimuuseumi näitus on tema karjääri loogiline jätk. Kui tahta eesti keeles head ülevaadet soo aspektist arhitektuuris nii kaanoni kriitika kui ruumilise kogemuse valdkonnas,  siis tasubki lugeda Ingrid Ruudi artikleid. Ajakirjas Ehituskunst ilmunud artiklis “Ruum ja keha. Sookeskne lähenemine” (2004) annab ta põhjaliku ülevaate kehalisuse kontseptsioonist arhitektuuri ja ruumi mõtestamisel ja tutvustab ka sookeskset lähenemist arhitektuurile ja ruumile. Ta viitab nn sotsiaalse geograafia autoritele David Harveyle ja Edward Soyale ning selgitab ruumi mõistmist sotsiaalselt konstrueerituna ja sotsiaalsete suhete väljamängimise eeldusena. Refereerides erinevaid autoreid, tutvustab Ruuda arhitektuuri soopõhise kriitika levinumaid ideid: kuidas soolise käitumise koodidest on osa kirjutatud ruumi, kuidas ruum on sooliste suhete piiritleja, mõjutaja, nende esitamise lava,  kuidas sooline identiteet kujuneb käitumuslikuna välja kultuuriliste koodide ja käitumisnormide pideva kordamise tulemusel. Ruuda rõhutab, et “ruumi soolisuse ja sotsiaalse ruumikäsituse puhul on ruum nii reaalne kui ka metafoorne, arhitektuur pole mitte ainult materiaalne objekt, vaid ka ruumi taju, kogemus, kasutamine ja väärtustamine”. Küsimus ei ole niisiis ehitiste väärtuslikkuse ja kvaliteedi analüüsil nagu traditsioonilise arhitektuurikriitika puhul, vaid argipäeva ja elamise kogemuse analüüsil.


Avalik ja privaatne ruum


Üks olulisemaid teemasid sotsiaalse  ruumi uurimisel on privaatse ja avaliku ruumi eristamine ning selle seotus patriarhaalse võimuga (meeste domineerimisega). Ruumi kosmoloogilisest soopõhisest mõtestamisest saab parima ülevaate saanud Pierre Bourdieu'  raamatust “Meeste domineerimine” (2002), mis jõudis eesti keelde 2005. “Oluliste vastanduste sünoptilises skeemis” (lk. 25) toob Bourdieu esile fundamentaalsed kultuurilised soopõhised arusaamad, mille järgi saab jaotada nii looduslikke kui sotsiaalseid nähtusi naiste ja meestega seotuks, naiselikeks ja mehelikeks. Näiteks seostuvad mehelikuga eri tasanditel mõisted nagu ülemine, väline, avatud, tühi, püha, sirge, domineeriv, ametlik, religioosne, avalik. Naiselikuga seostuvad Bourdieu' skeemi järgi mõisted: suletud, sees, all, märg, loodus, domineeritud, mitteametlik, maagiline, tavaline, kõver jne. Bourdieu tugines oma mõttekäikudes välitööde kogemusele traditsioonilises kabiili ühiskonnas, kuid võrdles oma tähelepanekuid ka prantsuse kaasaegse ühiskonnaga, mistõttu ühiskonna universaalse, olemusliku struktuurse soolise jaotuse analüüsiks on ta ideed vägagi sobilikud.
Tsiteerin Bourdieud: “”Kollektiivsed ootused”, nagu oleks öelnud Marcel Mauss, või “objektiivsed potentsiaalsused” Max Weberi mõistes, mida sotsiaalsed agendid igal hetkel avastavad, pole sugugi abstraktsed ega teoreetilised… Nad on sisse kodeeritud perekeskkonna füsionoomiasse meeste avaliku sfääri ja naiste erasfääri vastandusena, avaliku ruumi (või tänava, kõigi ohtude paiga) ja kodu vastandusena...eriti meestele mõeldud paikade, nagu baarid ja klubid, vahel, mis oma teravate nurkade ning tumedast nahast ja massiivse mööbliga peegeldavad arusaama meeste kõvadusest ja karmusest, ja n.-ö. naiselike paikade vahel, mille lääged värvid, nipsasjakesed, pitsid ja lindid sümboliseerivad haprust ja tühisust” (lk. 78-79).
Sotsiaalse ruumi konstrueerimist on varasemalt käsitlenud ka teised “peavoolu” mõtlejad: Henri Lefebre 1974 (“The Production of Social Space”, Blackwell, Oxford 1991, pp 86-87), näidates, et sotsiaalne ruum on keerukas nähtus, sotsiaalsed ruumid on läbi põimunud ning ehkki avalikku ja privaatset saab eristada, jäävad ka müüridega eraldatud privaatsed ruumid nagu aiad ja magamistoad  osaks sotsiaalsest ruumist.
Feministidele on huvi pakkunud ruumide sooline jaotus, mille järgi linn on  domineeriv, mehekeskne, avalik ruum, mida on peetud peamiselt ka produktsiooni ruumiks, kodu on alluv, privaatne naise ruum, peamiselt reproduktsiooni ruum. Ka Ingrid Ruuda viitab kunstiteadlasele Griselda Pollockile, kes on uurinud 19. sajandi maalikunsti põhjal naistele kohaseid ja ettenähtud ruume. USA feministliku kunsti  klassikalisel ajastul pool sajandit tagasi, 1970ndail on tehtud mitmeid sookriitilisi projekte, millest kuulsaim ehk Judy Chicago “Womanhouse” 1972, kus kunstnik täitis ühe tühjaksjäetud maja ruumiinstallatsioonidega, mis kritiseerisid naise kui keskklassi traditsioonilise koduhoidja rolli ja ruumi kui soorolle loovat ja kinnistavat  mehhanismi, piiramise ja rõhumise vahendit.
Soolise aspekti analüüs ruumis on käsitlenud ka argise keskkonna teemat, naiste ruumikogemust ja seostanud seda  pigem tavalise kui esindusliku ja monumentaalse ruumiga. Naiste ja naiseliku kogemusega on seostatud “banaalse ruumi” teemat: kodukujundust, äärelinnakeskkonda, kaubanduskeskusi.


Eesti arhitektuur feministlikus käsitluses


Mis nendest teemadest oleks Eesti kontekstis huvipakkuvamad? Mis puutub Eesti arhitektuurikaanonisse, siis see on kujunenud Nõukogude Liidu tingimustes, kus naistel oli ligipääs arhitektuuriharidusele ja eriti ENSV perioodist on meil teada mitmeid juhtivaid naisarhitekte nagu juba Eesti Vabariigis edukalt tegutsenud Erika Nõva, hiljem Valve Pormeister, Irina Raud, Malle Meelak, Miia Masso, Marika Lõoke jt Paljud senini aktiivsed arhitektid, ka naised on saanud oma hariduse ERKI arhitektuuriõpetuse egalitaarses, loojat väärtustavas traditsioonis.  Nagu näitusest selgub, on naised projekteerinud Eestis ka tööstushooneid, rääkimata avalikest hoonetest ega pole kujundanud ainult traditsioonilisi “naiste ruume” nagu elamuid, lasteaedu ja koole. Seega ei saa Eesti arhitektuuriloole esitada täiesti samadelt eeldustelt lähtuvaid sookriitilisi küsimusi nagu läänes, et naistel pole olnud võrdset ligipääsu arhitektiametile. Näituse kuraatori Ingrid Ruuda kinnitusel (Vikerraadio intervjuus 10.02), et erinevust on siiski suurte avalike hoonete projekteerimisel, siin on Eestis meeste ülekaal.
Samas on kultuurideülesed universaalsed soolised struktuurid sellised, mis on tinginud naiste proportsionaalse vähemuse arhitektide kogukonnas ka Eestis ja sel teemal võib arutleda küll, miks ja kuidas on ehituskunsti valdkonnas säilinud ühiskonna sookord ka riikliku sugude võrdsuse ideoloogia ajastul.
Kindlasti ongi huvipakkuvam see osa Eesti arhitektide soolisuse kogemusest, mis puudutab nõukogude perioodi ja näiliselt võrdseid võimalusi, aga ka 1990ndate kapitalismi arengut. Riivamisi on näitusel juttu uuemal ajal tekkinud naiste arhitektuuribüroodest. KIndlasti on neid teemasid liiga palju, millele täpsemalt vastata saaks.
Ometi pole kaanoni kriitika näitusel huvipakkuvam osa, kuigi see kuulub justkui rutiinse feministliku arhitektuurianalüüsi juurde. Laiemalt olekski võinud avada ruumi soolisuse teemat, kasvõi  kodukujunduse ajaloo näitel, kus Eestis pikad traditsioonid ja kus on toimunud ka suured muutused. (Ruumi soolisuse teema esiletoomiseks on näitusel Flo Kasearu installatsioon oma toast keset näitusesaali, aga selle mõtestamine nõuab muidugi teadlikku vaatajat.)
Moderniseerumise ja ratsionaalse elukorralduse areng on teemana ühes saali nurgaosas ja see oli vähemalt minu jaoks näituse huvitavaim osa. Mitmete Eesti arhitektide, nii meeste kui naiste eluruumide lahendusi on põgusalt vaadeldud soo aspektist lähenedes (Uno Tölpus, Mart Port, Olev Siinmaa jt). Üks keskne autor selles teemablokis on Erika Nõva, kes kujundas muu hulgas ka oma maja Mustamäe (1937-1938.  Kindlasti annab näituse seda teemablokki edasi arendada, lisaks soole tulevad siin esile kindlasti ka linnastumise ja rahvusliku meele ja selle muutumise teemad.
Huvitavad on ka mitme funktsiooniga kodukontorite esitlus Fahle lofti näitel jm.
Ehk on tulevikus võimalik teha näitus “Eesti kodu”, kus läbi soolise aspekti on võimalik vaadata tuntud asju: elu maal ja linnnas, tüüpkortereid ja uusarendusi, linnaääre elurajoone (põlluarendusi) ja uusrikkuse tulekut ning kodukontoreid  läbi värske ja kummastava sookriitilise pilgu. Soo aspekt on kõnekas, kui seda avada teemades, mida on esitletud seni nii-öelda soopimedalt.

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…