Skip to main content

SA Ema, Isa, Tõu ja Tõe Kaitseks tegutseb (pisut laiemat tausta valmiva romaani seiklustele)

Terve Eesti otsis praegu isa, hüüdis abitult isa poole. Eesti otsis isa, kes hoiaks, kaitseks, annaks nõu, lihtsalt seisaks selja taga vaikselt ja kindlalt, lööks oma olemasoluga korra majja, kasvõi oleks ainult olemas, ei peakski midagi erilist tegema. Inimesed olid segaduses, liiga palju uut oli viimasel ajal juhtunud, inimesed tahtsid kindlat kõva kätt ja selgeid reegleid, sellised, mida ainult isa saab kehtestada. Teha nii, nagu suur isa ütleb, teha õigesti ja mitte kuulata igasuguseid kellasid ja vilesid, välismaiseid valeprohveteid, kes ajavad rahvale kärbseid pähe, kuulutavad roosat udu inimõigustest ja kõikide võrdsusest. Olgu see isa siis president, peaminister, mõni rahvajuht, peaasi, et annaks oma sõnaga kindlustunde, ütleks, kuidas asjad päriselt on! Rahvas tahtis kindlust ja tõde, mida suudab kehtestada vaid isafiguur. Kui see puudub, võtab kaos tasapisi olukorra üle, selles mõttes olid eesti inimesed nagu lapsed, kes vajasid piiride kehtestamist, moraalne lapsepõlv veel kestis.
Segane aeg oli kestnud juba paar viimast aastakümmet, elu muutus Eestis nii kiiresti, et ei jõudnud peadki pöörata, kui juba oli kõik jälle ümber korraldatud: valitsused vahetusid, ministrid tulid ja läksid. Tuttav linnapilt Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis muutus nagu teatris etenduse ajal, uued kohvikud, poed, asutused tekkisid ja kadusid. Muutused olid Eestis paljudele loovatele ja iseseisvatele inimestele andnud tohutud võimalused, paljud, kes polnud nii tugevad aga viinud segadusse, vaesusse ja viletsusse.
Üldine ebakindlus lõi pinnase salateadustele ja maagiale, iga nurga peal olid omad tõekuulutajad, posijad ja soolapuhujad, valitses arusaam, et igalühel on õigus omale arvamusele mistahes valdkonnas, ning keegi ei uskunud tegelikult midagi ega kedagi. Emad jootsid haigetele lastele hapet, teisal raviti surmatõbesid soodaga. Meedial polnud vahet, kas ühiskonna seisundit – valimisi, presidendikampaaniat või jõuluilma kommenteerisid politoloogid, teletähed või astroloogid. Nõiad, näitlejad ja punaprofessorid, ükskõik, -- nagunii ei saanud kedagi tõsiselt võtta, üks arvamus polnud teisest parem. Enamik rahvast oli nagunii kaotanud oskuse vahet teha faktidel ja huumoril, iroonia oli kaduv nähtus.
Rahvas oligi päriselt hirmul oma füüsilise eksistentsi pärast, meedia ainult lisas kütet -- üldine häda on ikka olnud meedia pidupäev ja leib -- piiri tagant ähvardas kuuldavasti pagulaste tulv, turvaliste Eesti metsade vahele pidid kohe-kohe tulema – ja meie rahva kulul siin elama hakkama -- võõraste tumedate meeste hordid, kes tapavad valgeid lapsi, vägistavad naised ja ehitavad meie raha eest endale oma pühakojad. Ja seda kõike valitsuse ja poliitikute heakskiidul! Meedia võttis üleüldisest segadusest oma: klikid tulid ja reklaamiraha tiksus arvele.
Isa kätt oli siin vaja, et kord majja lüüa – ootas rahvas. Et saaks pildi selgeks, sest meedia paneb segast, meediat ei saa usaldada. Isa öelgu, mis peab tegema! Asi läks aina hullemaks: selle asemel, et võimud tegeleks põhiküsimustega nagu rahvuse väljasuremine, eesti rahva iive ja tulevik, said riigis sees üha enam sõna igasugused vähemusõiguslased, kes kehtestasid ennast kõikide teiste arvel. Riigi lipukirjaks oli kuulutatud sooneutraalsus, mis lubas meeste ja naistevaheliste erinevuste kadumist, nüüd võisid ka Eestis nagu mujal mandunud Euroopas mees ja mees, naine ja naine omavahel paari heita ja endale teiste lapsed kasvatada võtta, et neist omasuguseid juurde kasvatada. Vasakpoolsed muutuste toojad olid jõudnud pere ja pereväärtuste kallale! See oli paljudele viimane tilk karikasse, sest pere ja kodu olid viimne kants, kus inimesed said elu tormituulte eest varju pugeda. Püha eesti kolmelapseline tuumpere, või vähemalt unistus sellest õnnelikust tuumperest oli ohus. Tõeline Eesti pere: töökas, aus, pikk ja sirge eesti mees ja tema soe saialõhnaline naine, kellel on kolm last ja kes elasid koos, kuni surm nad lahutas, pidid nüüd valitsuse poliitika eesmärgina kaduma homo- ja pagulasperede teelt – juhul, kui praegusele võimule kohe vastu ei hakata!
Nojah, tegelikkus oli pisut keerulisem, pagulased Eestisse tulla ei tahtnud, neid käisid ametivõimud Türgi laagrites ükshaaval palumas, et oleks võimalik Euroopa Liiduga seotud kokkuleppeid täita. Homod, keda rahvas kartis nagu kuradit, ei tülitanud oma asja ajamisega õieti kedagi, tegid vaikselt oma kunstiprojekte ja korraldasid eksklusiivseid seminare, millest laiem avalikkus midagi aru ei saanud. Kirjeldatud eesti ideaalpere oli enamasti kahjuks vaid heleroosa unistus, olemas poliitikute emadepäevakõnedes ja naisteajakirjade glamuurilehekülgedel kui ilus vale. Karm statistika rääkis seda, et pooled abielud lahutati, lapsed jäid enamasti ema kasvatada ja Eesti tüüpiline pere oli pigem üksikema lastega või uue nähtusena, kärgpere, kus koos lapsed erinevatest suhetest ja mitme praeguse ja endise elukaaslase vahel segased seisud. Kõmuajakirjandus kajastas hoolega suhete purunemist ja lahutusi, partnerivahetusi, kehtestades uut normaalsust. Naiste update´imine uuema mudeli vastu oli esialgu veel tavalisem kui meestevahetus noorema vastu. Mitmenaisepidamine käis täies hoos nagu õiges paganlikus ühiskonnas – mida Eesti oma olemuselt oli alati olnud, ehkki kristlik kirik oli siinmail oma sõna jutlustanud juba sadu aastaid. Lapsed sündisid ja siis jäid kuskile, kui isad minema jalutasid, tugevad eesti emad rabelesid kuidagi välja, kõik siiski mitte, õnnelikumad leidsid mõneks ajaks uued head mehed, kuni järgmise ringini.
Moraalne ükskõiksus ja vastutamatus oli kehtima hakanud ka riigi kõige kõrgemal tasandil, hiljuti vahetas ka president – keda rahvas ikka veel vaatas kui rahva eeskuju ja heledalt plinkivat sümboolset majakat -- järjekordselt välja oma naise, jättes pisut enne oma ametiaja lõppu maha ka oma kolmanda lapse ema, andes ühiskonda ühtlasi tugeva signaali: „Anything goes, take it easy!“
Võib-olla polnudki vahet, olid ju targad kuulutanud juba ammu, et Eesti on demograafiline vetsupott, kust varem või hiljem lähebki kõik alla ja nüüd tuleks lihtsalt nautida, kuniks elu. Optimistid arvasid aga, et lõpuks oli Eesti ju välja tulnud ka hullemast: katkudest keskajal, pimedast 700-aastasest orjaööst, küüditamistest, üle elati vene aeg ja rehepappi tehes saadi hakkama Euroopa Liiduga, ikka tasa ja targu, soni silmadele surutud ja küüned enda poole. Liberaalid ja muidu vabameelsemad olid korra kehtestamise suhtes ettevaatlikumad: järsku oleks tark minna lasta, segaduse ja vabaduse piirid on suhtelised, rahva tahtel kõva korda luues on ka vabaduste piiramine vältimatu. Rahva tahtel need totalitaarsed riigid on ju tekkinud, ajalugu on seda näidanud ja kordub ikka ja jälle, farsina, nagu on öeldud, sest inimesed ei õpi minevikukogemusest, vaid ikka tuleb omal nahal kõik läbi teha. Rahvas tahab selgust, korda, reegleid, piiranguid -- ja siis leidub seltskond, kes kehtestabki lihtsad, mustvalged reeglid, rahuldades inimeste põhilist -- turvalisuse vajadust.
Suur segadus, mõne jaoks moraalikriis, mis paljude jaoks tipnes nüüd vähemuste õiguste ja sooneutraalsuse jutlustamisega, andis ka Eestis nüüd võimaluse tegelastele, kes lubasid lõpuks korra majja lüüa, valvata muistse mehe kombel, et must mees Eesti riigi ukse taha jääks ja et traditsiooniline perekond, tõug ja rahvus kestaks. Perekonna kestmise nimel olid sihtasutuse Ema, Isa, Tõu ja Tõe Kaitseks üles keerutanud rahva protestilained terves ühiskonnas, inimesed uskusid nagu viimases hädas neid kavalaid mehi, kes lubasid päästa eestluse. Rahvas uskus tõemeeli, et kui võim anda SA Ema, Isa, Tõu ja Tõe Kaitseks meeste kätte, ehitatakse piiridele müürid, võõrad sisse ei pääse, homod kasvavad ümber või hääbuvad pikkamööda, venelased muutuvad eestlasteks, isad ja emad tahavad jälle terve elu koos olla, naised tulevad palgatöölt ära, kolmandad ja neljandad lapsed sünnivad, rahvuskehand õitseb ja kasvab, rass ei segune. Need mehed lubasid, et varsti on meid 2 miljonit, valitseb rahu, õnn ja kord ning inimesed andsid neile oma siira toetuse, küsitlused ennustasid liikumisele suurt poliitilist tulevikku.
SA Ema, Isa, Tõu ja Tõe Kaitseks kuulutas mööda Eestit ringi sõites -- nagu bänd suvetuuril-- valjuhäälselt oma tõde moraalsest allakäigust ja rahvuse hukust . Koguti allkirju ja jagati flaiereid lubadusega kord majja lüüa. SA Ema, Isa, Tõu ja Tõe Kaitseks juhtfiguure ei huvitanud eesti pere tegelikkus ja faktid: tõsisasi, et eesti pere on olnud kriisis ja kolmandad lapsed jäid sündimata juba viimased paar aastakümmet; et abielud ei püsinud ja seda juba ajal, kui homod olid veel sügaval kapinurgas peidus ja kui musti mehi liikus vaid Tallinna kesklinnas asuva kalandusliku merekooli kasvandike seas. SA Ema, Isa, Tõu ja Tõe Kaitseks ei teinud nägemagi tegelikku moraalikriisi – kui seda juba otsima ja kuulutama tuldi – eesti ühiskonna kommunikatsioonikriisi, pere suhetekriisi, moraalset ükskõiksust, kooseluvõimetust, üksikemade olukorda, puuduvaid isasid. Keskaegsed kirved õlal, jahtisid SA Ema, Isa, Tõu ja Tõe Kaitseks kilavi silmi homosid ning valvasid riiklust kujutletava mustade meeste hordide pealetungi eest.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku