Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- eneseabiõpiku „Mõtle suurelt ja pane täiega“ („Think Big and Kick Ass in Business and Life“ 2007) üks juhtmõtteid.

Siiralt tunnistan, et kunagi New Yorgis kogetud jõulueelne melu Trump Toweri ees, tuledes ja karras kriiskavate kuuskedega   ääristatud miniatuursel liuväljal on mu mällu eredalt sööbinud kui midagi ülimalt, stereotüüpselt  ja rabavalt ameerikalikku. Täiesti võlts ja täiesti vales kohas, keset Manhattani tihedat tänavavõrku oli püstitatud kirjute  kepphobustega karusell ja uisuplats, mille ruutmeetri hind rabaks tõenäoliselt jalust. Aga see muinasjutu moodi plats oli päriselt olemas , sest omanik võis seda endale lubada, ning tänulikku rahvast rüseles sissepääsu ees kui murdu.

Donald Trump toob tõepoolest meelde Eestiski kunagi populaarse Taani vasakpoolse karikaturisti Herluf Bidstrupi raamatute  kõhukad, kõvakübaras ja liputriibulistes pükstes  kapitalist-vereimejad, jalg tööinimese kõril.  Trumpi kõrval on ikka seisnud silikooni ja botoxit täis tuubitud ilukirurgia meistriteosed, enamasti  poole nooremad ja idaeuroopa päritolu, viimasena Trumpist 24 aastat noorem sloveenitar Melania.  Trumpi välises olekus ja  retoorikas väljenduvad kõik teadaolevad kõvad väärtused – raha võim, jõukasutuse õigustamine, avalik rassism, seksism ja misogüünia. Trumpi üle võlli keeratud maailm on tõepoolest nagu simulatsioon, mida kirjeldas Ameerika kultuuri iseloomustades Jean Baudrillard oma raamatus „Ameerika“ (1986): plastikust, tuledesäras, täispuhutud Ameerika, suurem , parem, tegelikum maailm kui elu ise. Kui Donald Trumpi maailm oleks väljamõeldis, peetaks seda kunstiliseks liialduseks nagu ka meest ennast.  Aga Trumpi maailm  ei ole fiktsioon. Ja kas saab valimiskampaanial olla veel paremat, kõvasid väärtusi kandvat, mulla ja vere häält kõnetavat loosungit kui „Make America Great Again!“?

Kuidas võikski progressiivne maailm, mille toetajaks ka ennast loen, seda kõike mitte põlata? Mul on loomulikult raske alla kirjutada Trumpi tõerežiimile, aga pean paraku tunnistama, et karakterina on Donald Trump nii täiuslik, et mõjub õnnestunud fiktsioonina ja sellisena ülimalt veenev .

 Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel  pole fiktsioon vaid fakt, mida on viimasel nädalal üksteise võidu mõtestatud ja mille vastu üks osa USAst avaldab praegu protesti. Maailm kohaneb teadmisega, et USAd juhib vana kooli  kapitalismi ikoon, kes pöörab maailma otsekui 40 aastat tagasi ja  kelle tegelikku programmi keegi tegelikult ei tea. Kuid poliitikas on tuntud valimiste-eelne kampaanialoogika ja hilisem,  valitsemisaegne loogika, need kaks ei pruugi kokku langeda ja Trumpi puhul seda ka loodetakse.

Miks on humanistlik,  inimõigusi ülimaks pidav vasakliberaalsete väärtuste põhine maailm kokku jooksnud, andes šansi paremkonservatiivsetele jõududele, mis on Brexiti ja teiste Euroopa riikide parempopulistide võidukäigu taga? Kuskil on progressiivne maailm teinud saatusliku vea, millele ka siseringis näkku vaadatakse. Vasakliberaalne maailm arutleb, et on muutunud liiga keeruliseks, takerdunud detailidesse, jätnud tähelepanuta tegelikud klassivastuolud, kust kunagi inspiratsiooni sai. Viimastel kümnenditel on lihvitud retoorikat, jättes tähelepanu alt välja põhiküsimused, millest laiem üldsus aru saab. Kesk-Euroopa ülikooli CEU professor, ungari ajaloolane  Andrea Petö rääkis kevadel Sirbile antud intervjuus mulle, et parempopulism pole ammu enam luuserite ideoloogia, vaid üha enam saab toetust ka haritlaste hulgas, sest progressiivsed valgustusideid pole õnnestunud seni ellu viia. Kaugenetud on rahva enamikku kõnetavatest majandusliku ebavõrdsuse probleemidest ja see kõik on andnud võimaluse parempopulismile.  

Sloveenia päritolu psühhoanalüütiline marksistlik filosoof Slavoj Žižek (NB! Trumpi abikaasa Melania kaasmaalane!) on viimastel päevadel rabanud intellektuaalide ringkondi  tunnistusega, et ka tema oleks hääletanud Trumpi poolt, kui oleks USA kodanik. Kuigi mööndes, et Trump on vulgaarsemast vulgaarsem populist, profašistlik nähtus, kes kasutab võimu saavutamiseks  ära madalalaubaliste jämedakaelaliste jõmmide  (white trash rednecks) kogunenud raevu, on tema võit  toonud võimaluse jõuliselt raputada kivistunud elitistlikku valitsusaparatuuri.  Provokatiivsete seisukohtade poolest tuntud värvikas filosoof on andnud mõned youtube´iski kättesaadavad intervjuud ning põhjendanud Hillary Clintoni kaotust. Ta väidab muu hulgas, et Trumpi võidu taga on poliitilise korrektsuse vohamine USAs ja nn identiteedipoliitika, mis on valge nn tavalise inimese arvel läinud liiga kaugele näiteks LGBT ja teiste vähemusgruppide õiguste teemaga. USA vasakliberaalsete ringkondade praktiseeritav „üksmeele tootmise masinavärk“ („machine of manufacturing consent“) on Žižeki väitel kriisis ja Trumpi võit on selle tulemus.

Oma mõttekäikude imetlemisse takerdunud poliitilisel  eliidil on viimane aeg valge keskealise, väheharitud mehe (ja tema valge ülekaalulise naise) lugu  ära kuulata. Muidu haarab ta püssi!