„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest
senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi
Washingtonis. Teeneka, Ronald Reagani
kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas
loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas
eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja
seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.
Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte
tõttu on USA-l täna uus president. Relv,
irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on
kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort,
mille saatel Trump liigub, koosneb
turvameestest, kes näevad välja nagu Van
Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus
kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka
eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- eneseabiõpiku „Mõtle suurelt ja pane
täiega“ („Think Big and Kick Ass in Business and Life“ 2007) üks juhtmõtteid.
Siiralt tunnistan, et kunagi New Yorgis kogetud jõulueelne
melu Trump Toweri ees, tuledes ja karras kriiskavate kuuskedega ääristatud miniatuursel liuväljal on mu
mällu eredalt sööbinud kui midagi ülimalt, stereotüüpselt ja rabavalt ameerikalikku. Täiesti võlts ja täiesti
vales kohas, keset Manhattani tihedat tänavavõrku oli püstitatud kirjute kepphobustega karusell ja uisuplats, mille
ruutmeetri hind rabaks tõenäoliselt jalust. Aga see muinasjutu moodi plats oli
päriselt olemas , sest omanik võis seda endale lubada, ning tänulikku rahvast
rüseles sissepääsu ees kui murdu.
Donald Trump toob tõepoolest meelde Eestiski kunagi
populaarse Taani vasakpoolse karikaturisti Herluf Bidstrupi raamatute kõhukad, kõvakübaras ja liputriibulistes
pükstes kapitalist-vereimejad, jalg
tööinimese kõril. Trumpi kõrval on ikka
seisnud silikooni ja botoxit täis tuubitud ilukirurgia meistriteosed,
enamasti poole nooremad ja idaeuroopa
päritolu, viimasena Trumpist 24 aastat noorem sloveenitar Melania. Trumpi välises olekus ja retoorikas väljenduvad kõik teadaolevad kõvad
väärtused – raha võim, jõukasutuse õigustamine, avalik rassism, seksism ja
misogüünia. Trumpi üle võlli keeratud maailm on tõepoolest nagu simulatsioon,
mida kirjeldas Ameerika kultuuri iseloomustades Jean Baudrillard oma raamatus
„Ameerika“ (1986): plastikust, tuledesäras, täispuhutud Ameerika, suurem ,
parem, tegelikum maailm kui elu ise. Kui Donald Trumpi maailm oleks
väljamõeldis, peetaks seda kunstiliseks liialduseks nagu ka meest ennast. Aga Trumpi maailm ei ole fiktsioon. Ja kas saab
valimiskampaanial olla veel paremat, kõvasid väärtusi kandvat, mulla ja vere
häält kõnetavat loosungit kui „Make America Great Again!“?
Kuidas võikski progressiivne maailm, mille toetajaks ka
ennast loen, seda kõike mitte põlata? Mul on loomulikult raske alla kirjutada
Trumpi tõerežiimile, aga pean paraku tunnistama, et karakterina on Donald Trump
nii täiuslik, et mõjub õnnestunud fiktsioonina ja sellisena ülimalt veenev .
Donald Trumpi võit
USA presidendivalimistel pole fiktsioon
vaid fakt, mida on viimasel nädalal üksteise võidu mõtestatud ja mille vastu üks
osa USAst avaldab praegu protesti. Maailm kohaneb teadmisega, et USAd juhib
vana kooli kapitalismi ikoon, kes pöörab
maailma otsekui 40 aastat tagasi ja kelle tegelikku programmi keegi tegelikult ei
tea. Kuid poliitikas on tuntud valimiste-eelne kampaanialoogika ja hilisem, valitsemisaegne loogika, need kaks ei pruugi
kokku langeda ja Trumpi puhul seda ka loodetakse.
Miks on humanistlik,
inimõigusi ülimaks pidav vasakliberaalsete väärtuste põhine maailm kokku
jooksnud, andes šansi paremkonservatiivsetele jõududele, mis on Brexiti ja
teiste Euroopa riikide parempopulistide võidukäigu taga? Kuskil on progressiivne
maailm teinud saatusliku vea, millele ka siseringis näkku vaadatakse.
Vasakliberaalne maailm arutleb, et on muutunud liiga keeruliseks, takerdunud
detailidesse, jätnud tähelepanuta tegelikud klassivastuolud, kust kunagi
inspiratsiooni sai. Viimastel kümnenditel on lihvitud retoorikat, jättes
tähelepanu alt välja põhiküsimused, millest laiem üldsus aru saab. Kesk-Euroopa
ülikooli CEU professor, ungari ajaloolane Andrea Petö rääkis kevadel Sirbile antud
intervjuus mulle, et parempopulism pole ammu enam luuserite ideoloogia, vaid
üha enam saab toetust ka haritlaste hulgas, sest progressiivsed valgustusideid
pole õnnestunud seni ellu viia. Kaugenetud on rahva enamikku kõnetavatest
majandusliku ebavõrdsuse probleemidest ja see kõik on andnud võimaluse
parempopulismile.
Sloveenia päritolu psühhoanalüütiline marksistlik filosoof
Slavoj Žižek (NB! Trumpi abikaasa Melania kaasmaalane!) on viimastel päevadel
rabanud intellektuaalide ringkondi
tunnistusega, et ka tema oleks hääletanud Trumpi poolt, kui oleks USA
kodanik. Kuigi mööndes, et Trump on vulgaarsemast vulgaarsem populist,
profašistlik nähtus, kes kasutab võimu saavutamiseks ära madalalaubaliste jämedakaelaliste
jõmmide (white trash rednecks) kogunenud
raevu, on tema võit toonud võimaluse
jõuliselt raputada kivistunud elitistlikku valitsusaparatuuri. Provokatiivsete seisukohtade poolest tuntud
värvikas filosoof on andnud mõned youtube´iski kättesaadavad intervjuud ning
põhjendanud Hillary Clintoni kaotust. Ta väidab muu hulgas, et Trumpi võidu
taga on poliitilise korrektsuse vohamine USAs ja nn identiteedipoliitika, mis
on valge nn tavalise inimese arvel läinud liiga kaugele näiteks LGBT ja teiste
vähemusgruppide õiguste teemaga. USA vasakliberaalsete ringkondade
praktiseeritav „üksmeele tootmise masinavärk“ („machine of manufacturing
consent“) on Žižeki väitel kriisis ja Trumpi võit on selle tulemus.
Oma mõttekäikude imetlemisse takerdunud poliitilisel eliidil on viimane aeg valge keskealise,
väheharitud mehe (ja tema valge ülekaalulise naise) lugu ära kuulata. Muidu haarab ta püssi!
Comments
Post a Comment