Skip to main content

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- eneseabiõpiku „Mõtle suurelt ja pane täiega“ („Think Big and Kick Ass in Business and Life“ 2007) üks juhtmõtteid.
Siiralt tunnistan, et kunagi New Yorgis kogetud jõulueelne melu Trump Toweri ees, tuledes ja karras kriiskavate kuuskedega   ääristatud miniatuursel liuväljal on mu mällu eredalt sööbinud kui midagi ülimalt, stereotüüpselt  ja rabavalt ameerikalikku. Täiesti võlts ja täiesti vales kohas, keset Manhattani tihedat tänavavõrku oli püstitatud kirjute  kepphobustega karusell ja uisuplats, mille ruutmeetri hind rabaks tõenäoliselt jalust. Aga see muinasjutu moodi plats oli päriselt olemas , sest omanik võis seda endale lubada, ning tänulikku rahvast rüseles sissepääsu ees kui murdu.
Donald Trump toob tõepoolest meelde Eestiski kunagi populaarse Taani vasakpoolse karikaturisti Herluf Bidstrupi raamatute  kõhukad, kõvakübaras ja liputriibulistes pükstes  kapitalist-vereimejad, jalg tööinimese kõril.  Trumpi kõrval on ikka seisnud silikooni ja botoxit täis tuubitud ilukirurgia meistriteosed, enamasti  poole nooremad ja idaeuroopa päritolu, viimasena Trumpist 24 aastat noorem sloveenitar Melania.  Trumpi välises olekus ja  retoorikas väljenduvad kõik teadaolevad kõvad väärtused – raha võim, jõukasutuse õigustamine, avalik rassism, seksism ja misogüünia. Trumpi üle võlli keeratud maailm on tõepoolest nagu simulatsioon, mida kirjeldas Ameerika kultuuri iseloomustades Jean Baudrillard oma raamatus „Ameerika“ (1986): plastikust, tuledesäras, täispuhutud Ameerika, suurem , parem, tegelikum maailm kui elu ise. Kui Donald Trumpi maailm oleks väljamõeldis, peetaks seda kunstiliseks liialduseks nagu ka meest ennast.  Aga Trumpi maailm  ei ole fiktsioon. Ja kas saab valimiskampaanial olla veel paremat, kõvasid väärtusi kandvat, mulla ja vere häält kõnetavat loosungit kui „Make America Great Again!“?
Kuidas võikski progressiivne maailm, mille toetajaks ka ennast loen, seda kõike mitte põlata? Mul on loomulikult raske alla kirjutada Trumpi tõerežiimile, aga pean paraku tunnistama, et karakterina on Donald Trump nii täiuslik, et mõjub õnnestunud fiktsioonina ja sellisena ülimalt veenev .
 Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel  pole fiktsioon vaid fakt, mida on viimasel nädalal üksteise võidu mõtestatud ja mille vastu üks osa USAst avaldab praegu protesti. Maailm kohaneb teadmisega, et USAd juhib vana kooli  kapitalismi ikoon, kes pöörab maailma otsekui 40 aastat tagasi ja  kelle tegelikku programmi keegi tegelikult ei tea. Kuid poliitikas on tuntud valimiste-eelne kampaanialoogika ja hilisem,  valitsemisaegne loogika, need kaks ei pruugi kokku langeda ja Trumpi puhul seda ka loodetakse.
Miks on humanistlik,  inimõigusi ülimaks pidav vasakliberaalsete väärtuste põhine maailm kokku jooksnud, andes šansi paremkonservatiivsetele jõududele, mis on Brexiti ja teiste Euroopa riikide parempopulistide võidukäigu taga? Kuskil on progressiivne maailm teinud saatusliku vea, millele ka siseringis näkku vaadatakse. Vasakliberaalne maailm arutleb, et on muutunud liiga keeruliseks, takerdunud detailidesse, jätnud tähelepanuta tegelikud klassivastuolud, kust kunagi inspiratsiooni sai. Viimastel kümnenditel on lihvitud retoorikat, jättes tähelepanu alt välja põhiküsimused, millest laiem üldsus aru saab. Kesk-Euroopa ülikooli CEU professor, ungari ajaloolane  Andrea Petö rääkis kevadel Sirbile antud intervjuus mulle, et parempopulism pole ammu enam luuserite ideoloogia, vaid üha enam saab toetust ka haritlaste hulgas, sest progressiivsed valgustusideid pole õnnestunud seni ellu viia. Kaugenetud on rahva enamikku kõnetavatest majandusliku ebavõrdsuse probleemidest ja see kõik on andnud võimaluse parempopulismile.  
Sloveenia päritolu psühhoanalüütiline marksistlik filosoof Slavoj Žižek (NB! Trumpi abikaasa Melania kaasmaalane!) on viimastel päevadel rabanud intellektuaalide ringkondi  tunnistusega, et ka tema oleks hääletanud Trumpi poolt, kui oleks USA kodanik. Kuigi mööndes, et Trump on vulgaarsemast vulgaarsem populist, profašistlik nähtus, kes kasutab võimu saavutamiseks  ära madalalaubaliste jämedakaelaliste jõmmide  (white trash rednecks) kogunenud raevu, on tema võit  toonud võimaluse jõuliselt raputada kivistunud elitistlikku valitsusaparatuuri.  Provokatiivsete seisukohtade poolest tuntud värvikas filosoof on andnud mõned youtube´iski kättesaadavad intervjuud ning põhjendanud Hillary Clintoni kaotust. Ta väidab muu hulgas, et Trumpi võidu taga on poliitilise korrektsuse vohamine USAs ja nn identiteedipoliitika, mis on valge nn tavalise inimese arvel läinud liiga kaugele näiteks LGBT ja teiste vähemusgruppide õiguste teemaga. USA vasakliberaalsete ringkondade praktiseeritav „üksmeele tootmise masinavärk“ („machine of manufacturing consent“) on Žižeki väitel kriisis ja Trumpi võit on selle tulemus.
Oma mõttekäikude imetlemisse takerdunud poliitilisel  eliidil on viimane aeg valge keskealise, väheharitud mehe (ja tema valge ülekaalulise naise) lugu  ära kuulata. Muidu haarab ta püssi!





Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku