Skip to main content

Madonnast ja hoorast (päevakohane romaanikatkend emadusest)

Kendra tundis, et oleks nagu sattunud volbriööl Blocksbergi mäele, kus nõiad magusat mürgijooki segasid, seda agaralt maitsesid ja purju jäädes ennast jooma unustasid. Varsti võtavad nad välja luuad ja kaovad sumedasse öösse… Või riietuvad hundinahkadesse ja lähevad libahunti jooksma. Naised, kes jooksevad huntidega, nagu oli üks raamat, metsikud ja kartmatud, emad, sünnitajad, ja kui vaja, tapjad.
„Mis meil on nüüd nii, et ema puudub lapse kahe-aastaselt sünnipäevalt, et tenniselaagris treeneriga keppi teha?“ venitas Epp hetke pärast läbi nina.
Naised vaikisid hetke. Mida selle peale öelda? Emad võivad ju puhkust võtta ometi.
„Vaba maa, vabad naised. Naised, ka emad on tänapäeval vabad,“ kommenteeris Kendra, püüdes säilitada asjalikkust. Ta oli tuntud ka kui naisõiguslane.
„Väga vabad,“ urises Epp. „ See tšikk on küll vaba. Kas mitte Svenil sama vana laps pole, nagu sel emmel?“
Merlyn oli ema, see teadmine kainestas naised korraga. Naised, kes terrassil hooletult lõõpisid, olid ka teismeliste laste emad. Kõigil oli oma emakogemus, ehkki kõige raskem aeg juba meelest läinud: kui keerulised on esimesed aastad väikeste lastega, mis töö see on! Emaduse üle nalja ei visatud, see tekitas igas seltskonnas naiste solidaarsust ja kaastunnet. Emadus lisas igale naisele otsekohe mingi igavikulise dimensiooni, aga tekitas ka tema käitumise suhtes rangemad reeglid. Kõikide kättesaadud vabaduste valguses tundus ikka, et emakssaanud naine peab käituma teisiti, nagu vagur talleke, pühak, ei saa ennast purju juua, hommikuni tantsida, kõige vähem saab ta võõra mehega voodisse minna, kui tuju tuleb. Ta peab unustama oma isud ja seadma lapsed esiplaanile. Ema ei saa hoor, või kui ta on, tabab teda üldine hukkamõist, ikka veel, nagu keskajal, heidetakse ta vaikimisi seltskonnast välja. Keskajal loobiti mõnel pool sellised naised kividega surnuks ja veel tänapäeval saavad libedale teele sattunud emad otsaette märgi, mida on raske maha pesta. Seltskond tapab suhtumise ja sõnadega, meil ei ole keskaeg, me ei pane kellelegi käsi külge. Vahel teeb süütunne inimesega ise üks-null, karmavõlg jääb kui koorem eksinule selga ja veab ta kraavi. Süü on raske koorem, mis teistel sest, kui mõni eksib, teised ei pea asjaga üldse kuidagi suhestuma ega sageli suhtu kuidagi: inimestel on ju teistest enamasti ükskõik, igaüks tegeleb peamiselt oma asjadega.
Kendra teadis, et maailm on seksuaalselt vabameelsem, kui kunagi varem, aga hoora ja madonna arhetüüpide vastandus on aegadele üllataval kombel vastu pidanud. Ema ei saa olla lits, talle pole lubatud väljakutsuv seksuaalne aktiivsus. Kohutav silmakirjalikkus igal juhul! Pealtnäha on seksuaalsus tänapäeval ju „must“ ka emadele. Ema peab olema lühikese aja jooksul pärast sünnitamist väliselt jälle viimase peal pandav, sünnitamise jälgedest peab vabanema paari kuuga, ema peab taas välja nägema kui paaritumisvalmis seksikiisu, aga ei – vabalt paarituda ei tohi. Meelelahutusmeedia on täis pilte seltskonnastaaridest, kes on raseduskilodest lahti saanud paari nädalaga, teenivad leiba pesumodellidena ka pärast viienda lapse sünnitamist. Kuid see ei tähenda, et emad võiksid vabameelselt ringi lasta, samamoodi kui varem, lastetuna. Seksuaalselt vabameelne ema on ka vabas läänemaailmas reeglite rikkumine, 20. sajandil toimunud naiste vabastusliikumine pole siin midagi muutnud. Nagu oleks meil mingi 18. sajand, ema keha on ikka püha. Hooruse ja emaduse kokkupõrge päriselus tekitab inimestes alati tugevaid tundeid. Ja kui veel väikeste laste emal võõra mehega asjaks läheb, siis on – mkhm, siis teeb seltskond üks-null ära, see on keelatud, teadsid naised.
Igatahes oli Merlyn väikeste laste ema ja kuskil kodus paarisaja kilomeetri kaugusel oli Sveni naine veel kahe väikese lapsega, kellest üks oli paarikuune.
Terrassil valitses vaikus, hoog vaibus.
„Võib-olla peavad kõik koos linnas lapsukese sünnipäeva, Sveni naine ja Merlyni mees, “ õelutses Liina, püüdes olukorda naljaks pöörata.
„Hohohoo, mis lõbus kärgpere meil siin on tekkimas. Olete lugenud seda kärgpere raamatut, muideks?“ vahetas Epp teemat, aga naljatuju oli kadunud. „Tänapäevased inimsuhted, nagu ühekordse kasutusega lauanõud.“
Jajah, äraviskamine on tänapäeval jube lihtne, uue pakkumine agressiivne ja vastupandamatu, inimesed on ahvatluste ees nõrgad, mõtles Kendra.
Igal naisel oli mingi kogemus mahajäetusest raskel ajal, lastega üksiolemisest, sellest, kuidas asjad väljuvad kontrolli alt ja kõik on ainult sinu vastutada. Mingid hetked, millest naised ei taha kellegagi rääkida, kui õudne on olnud. Mehed on jah kuskil, enamasti tööl, või veedavad töö sildi all kuskil oma kvaliteetaega, kui lapsed on väikesed ja jätavad kogu koorma silmagi pilgutamata naiste kanda.
Kendra nagu teisedki tenniseõpilased tõesti eeldas, et Sveni rõõm äsjase isakssaamise üle on siiras. Kuidas saab nii, oodata ja kuulutada kõigile uhkelt oma poja sündi ja samal ajal siin vabas looduses teist emast karata. Ilus väike pruunisilmne poeg, kelle isa on moraalne kaabakas. Ja ilus emme, keda isa petab, kasutades ära emme abitust. Kendra püüdis olukorrast aru saada, aga ta keha reageeris füüsiliselt. Teda valdas nukrus. Mis kuradi koerte pulma ta peab siin pealt vaatama? Üks kiimas lita ees ja peni järel.
Kendra tundis äkki, et on ajast maha jäänud, et ta esindab mingit eelmise sajandi seksrevolutsiooni eelset moraali. Väike suvine flirt, miks mitte ju? Nojah, miks mitte, Kendra polnud mingi moraalijünger, suvi on suvi, vabadus ja päike, meil on kõigil üks elu, mida elada. Kendra võttis ise ka suvel vabalt, perest eemal pani ka hea meelega pidu, flirt ja vallatud jätkupeod polnud talle mingi võõras maailm. Inimesed on kõigest kehad, eriti suvel, ja vahel tuleb loom endas valla päästa.
Oeh, aga see siin polnud lihtsalt pidu, siin oli teoksil mingi tõsisem pornuhha, mõtles Kendra ja ta tundis iiveldust. Kuhu ta sattunud on? Kas see on okei? Siinsamas Saaremaal, mitte kaugel, oli praegu tantralaager, võib-olla peaks hoopis sinna põgenema, seal on vähemalt aus mäng, keegi ei valeta, mis õndsust sealt mehed-naised otsivad.
Kendra tundis, et peaks asjad pakkima.
Ometi ei teinud ta midagi.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…