Skip to main content

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.

Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud.
Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015)
Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.

Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne, seostatud naiste-meeste võrdse esindatusega erinevates kogudes, kusjuures omistatakse naistele mingid teatud sarnased omadused, mille ilmnemine siis võiks olla kuidagi kasulik üldist hüvangut silmas pidades. Nalja teeb see, kuidas mõni hiljuti feministliku retoorika selgeks õppinud inimene seletab nt mulle silmade särades aabitsatõdesid, millest kirjutasin 1990ndatel samasuguse õhinaga. Kuidagi väga seisma on jäänud see soolise võrdõiguslikkuse poliitika valdkond! Aga arusaadav, et 1990ndatel olid feministid marginaalne intellektuaalide-kunstnike seltskond, nüüd on mõned terminid läinud rahva sekka nagu palgalõhe, sooline diskrimineerimine, seksuaalne ahistamine või soonetruaalsus.
Teoreetiline feminism on arenenud mitmes eri suunas, palju on LGBT ja teiste marginaalsete ühsikonnagruppide teemasid. Teooria on aastaid ka mõtestanud naistevahelisi erinevusi, praegugi on moes intersektsionaalsus, mis kombineerib soo kategooria rahvuse, klassi, vanuse jm.kategooriatega, nagu klassikalistes sotsiaaluuringutes. 
Ilma teisi inimestevahelisi erinevusi arvestamata, kõike soole taandades on ju igasugune sotsiaalse tegelikkuse mõtestamine ühekülgne. Soolise võrdõiguslikkuse poliitika seda kahjuks enamasti teebki ja pole ime, et inimesed ei saa sageli aru, mis asja aetakse.
Näiteks naiste osalemine avalikus elus, mis on SV poliitika üks eesmärke. Pole ju näiteks mingit garantiid, et kuskile kogusse valitud naine hakkab ilmutama talle omistatud stereotüüpseid "naisteomadusi" nagu mõistvus, ärakuulamine, suhetele suunatus. Võib-olla on mõne võimule pürgiva naise puhul tegemist väheemotsionaalse, aga targa  jõhkardist psühhopaadiga, keda huvitabki ainult võim? Nii et sookvootidega ei saavuta sageli mingit kvaliteeti, samas, võib-olla annab see mõnele tagasihoidlikumale, ent võimekale naisele võimaluse.
Samas, iga kodanik, nii mees kui naine võib loomulikult osaleda avalikus elus ja poliitikas sealhulgas ning seda ei pea kuidagi õigustama ega vabandama mingite (soost tingitud vms) eriomadustega. Inimesed on väga erinevad, ühele sobib avalikkuses, sealhulgas poliitikas aktiivne tegutsemine, teisele mitte, olenemata soost. Ja keegi ei saa nõuda naiste ega meeste osalemist avalikus elus, igalühel olgu vaba valik, sõltumatult tema soost.

Soo-uuringud on tänapäeva akadeemilises maailmas levinud, humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas kaitstakse igal aastal üliõpilas- ja teadustöid, kus mingil kombel on kaasatud ka soo aspekt. Eestis eriti pole feminismi teooria teaduslikku uurimist, kui te nii küsite, ent akadeemilises maailmas on olemas ka feminismi teooria viljelejaid ja edasiarendajaid. Sealjuures ei pea teooriaaruteludel soolise võrdõiguslikkuse teemaga üldse seoseid olema, SV poliitika on lihtsalt üks liberaalfeministiliku mõtteviisi rakendusi ühiskonna reguleerimises.

Feministiks võivad end loomulikult nimetada ka mehed, nad võivad olla teoreetikud, aga võidelda ka naiste õiguste eest, läbi ajaloo on olnud palju meessoost naiste õiguste eest kõnelejaid. Ka Eestis on mehed soolise võrdõiguslikkuse teemal olnud aktiivsed ja sageli julgemalt muutuste poolt. Arvan, et enamikku naisi sooline võrdõiguslikkus Eestis endiselt ei huvita, sest see ei seostu nende konkreetse eluga, mis on olnud SV poliitika üks suur kommunikatsiooniprobleem Eesti avalikkuses. Näiteks on üks suuremaid äpardusi sooneutraalsuse kontseptsiooni ülespuhumine ja ületähtsustamine, millega on ära hirmutatud suur osa rahvast, keda võiks soolise võrdõiguslikkuse poliitika nende argielus aidata. Väga lihtne on ka meedial mingi välismaine sooneutraalse lasteaia eksperiment üles puhuda ja kogu rahvas ära hirmutada, viies teema absurdini.
Praktilise soolise võrdõiguslikkuse poliitika teemaks on Eestis endiselt naiste alade madal palgatase, perevägivald, naistevastane vägivald sealhulgas, töö ja pereelu ühitamine, laste eest hoolitsemise ja teiste pereliikmete eest hoolitsemise töö jagamine peres.
 Naised on Eestis tagasihoidlikud ja ei julge oma töö eest palka küsida, perevägivald ja lähisuhtevägivald on õrnad teemad. Ega feministid  saa mingit asja ajada, kui naised ise ei taha töö eest rohkem palka või hoolitsemise töö eest vastutuse jagamist (mitte ainult laste eest hoolitsemise töö). Taas oli õpetajate päev ja kui palju oli kuulda, et 1000 eurot on juba täitsa hea palk õpetajale ja oluline on ikka tunnustus. No kuulge, kas ehitaja teeb midagi tunnustuse eest või 1000 euro eest?!? Mina küll pole kohanud töömeest, kes lepiks tunnustusega. Ja tunnustusega teatavasti ei maksta arveid. 
Nii et kas feministide juhtimisel või ilma, naised võiksid ennast Eestis tööturul rohkem väärtustada ja raha küsida. Pere- ja naistevastase vägivalla teemad peaksid olema jätkuvalt õiguskaitse huviorbiidis, töö- ja perelu ühitamine: lasteaiakohad, laste, vanade ja haigete eest hoolitsemise töö jagamine ja hind on teemadena ühiskonnas jätkuvalt olulised.




Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku