Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011
kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu
intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud.
Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud
mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar
2015)
Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks
feminismi rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen
osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis,
BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri
analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika
on üsna primitiivne, seostatud naiste-meeste võrdse esindatusega erinevates
kogudes, kusjuures omistatakse naistele mingid teatud sarnased omadused, mille
ilmnemine siis võiks olla kuidagi kasulik üldist hüvangut silmas pidades. Nalja
teeb see, kuidas mõni hiljuti feministliku retoorika selgeks õppinud inimene
seletab nt mulle silmade särades aabitsatõdesid, millest kirjutasin 1990ndatel
samasuguse õhinaga. Kuidagi väga seisma on jäänud see soolise võrdõiguslikkuse poliitika
valdkond! Aga arusaadav, et 1990ndatel olid feministid marginaalne
intellektuaalide-kunstnike seltskond, nüüd on mõned terminid läinud rahva sekka
nagu palgalõhe, sooline diskrimineerimine, seksuaalne ahistamine või
soonetruaalsus.
Teoreetiline feminism on arenenud mitmes eri suunas, palju on LGBT ja
teiste marginaalsete ühsikonnagruppide teemasid. Teooria on aastaid ka
mõtestanud naistevahelisi erinevusi, praegugi on moes intersektsionaalsus, mis
kombineerib soo kategooria rahvuse, klassi, vanuse jm.kategooriatega, nagu
klassikalistes sotsiaaluuringutes.
Ilma teisi inimestevahelisi erinevusi arvestamata, kõike soole taandades on
ju igasugune sotsiaalse tegelikkuse mõtestamine ühekülgne. Soolise
võrdõiguslikkuse poliitika seda kahjuks enamasti teebki ja pole ime, et
inimesed ei saa sageli aru, mis asja aetakse.
Näiteks naiste osalemine avalikus elus, mis on SV poliitika üks eesmärke.
Pole ju näiteks mingit garantiid, et kuskile kogusse valitud naine hakkab
ilmutama talle omistatud stereotüüpseid "naisteomadusi" nagu
mõistvus, ärakuulamine, suhetele suunatus. Võib-olla on mõne võimule pürgiva
naise puhul tegemist väheemotsionaalse, aga targa jõhkardist
psühhopaadiga, keda huvitabki ainult võim? Nii et sookvootidega ei saavuta
sageli mingit kvaliteeti, samas, võib-olla annab see mõnele tagasihoidlikumale,
ent võimekale naisele võimaluse.
Samas, iga kodanik, nii mees kui naine võib loomulikult osaleda avalikus
elus ja poliitikas sealhulgas ning seda ei pea kuidagi õigustama ega vabandama
mingite (soost tingitud vms) eriomadustega. Inimesed on väga erinevad, ühele
sobib avalikkuses, sealhulgas poliitikas aktiivne tegutsemine, teisele mitte,
olenemata soost. Ja keegi ei saa nõuda naiste ega meeste osalemist avalikus
elus, igalühel olgu vaba valik, sõltumatult tema soost.
Soo-uuringud on tänapäeva akadeemilises maailmas levinud, humanitaar- ja
sotsiaalvaldkonnas kaitstakse igal aastal üliõpilas- ja teadustöid, kus mingil
kombel on kaasatud ka soo aspekt. Eestis eriti pole feminismi teooria
teaduslikku uurimist, kui te nii küsite, ent akadeemilises maailmas on olemas
ka feminismi teooria viljelejaid ja edasiarendajaid. Sealjuures ei pea
teooriaaruteludel soolise võrdõiguslikkuse teemaga üldse seoseid olema, SV
poliitika on lihtsalt üks liberaalfeministiliku mõtteviisi rakendusi ühiskonna
reguleerimises.
Feministiks võivad end loomulikult nimetada ka mehed, nad võivad olla
teoreetikud, aga võidelda ka naiste õiguste eest, läbi ajaloo on olnud palju
meessoost naiste õiguste eest kõnelejaid. Ka Eestis on mehed soolise
võrdõiguslikkuse teemal olnud aktiivsed ja sageli julgemalt muutuste poolt.
Arvan, et enamikku naisi sooline võrdõiguslikkus Eestis endiselt ei huvita,
sest see ei seostu nende konkreetse eluga, mis on olnud SV poliitika üks suur
kommunikatsiooniprobleem Eesti avalikkuses. Näiteks on üks suuremaid äpardusi
sooneutraalsuse kontseptsiooni ülespuhumine ja ületähtsustamine, millega on ära
hirmutatud suur osa rahvast, keda võiks soolise võrdõiguslikkuse poliitika
nende argielus aidata. Väga lihtne on ka meedial mingi välismaine sooneutraalse
lasteaia eksperiment üles puhuda ja kogu rahvas ära hirmutada, viies teema
absurdini.
Praktilise soolise võrdõiguslikkuse poliitika teemaks on Eestis endiselt
naiste alade madal palgatase, perevägivald, naistevastane vägivald sealhulgas,
töö ja pereelu ühitamine, laste eest hoolitsemise ja teiste pereliikmete eest
hoolitsemise töö jagamine peres.
Naised on Eestis tagasihoidlikud ja ei julge oma töö eest palka
küsida, perevägivald ja lähisuhtevägivald on õrnad teemad. Ega feministid
saa mingit asja ajada, kui naised ise ei taha töö eest rohkem palka või
hoolitsemise töö eest vastutuse jagamist (mitte ainult laste eest hoolitsemise
töö). Taas oli õpetajate päev ja kui palju oli kuulda, et 1000 eurot on juba
täitsa hea palk õpetajale ja oluline on ikka tunnustus. No kuulge, kas ehitaja
teeb midagi tunnustuse eest või 1000 euro eest?!? Mina küll pole kohanud
töömeest, kes lepiks tunnustusega. Ja tunnustusega teatavasti ei maksta
arveid.
Nii et kas feministide juhtimisel või ilma, naised võiksid ennast Eestis
tööturul rohkem väärtustada ja raha küsida. Pere- ja naistevastase vägivalla
teemad peaksid olema jätkuvalt õiguskaitse huviorbiidis, töö- ja perelu
ühitamine: lasteaiakohad, laste, vanade ja haigete eest hoolitsemise töö jagamine
ja hind on teemadena ühiskonnas jätkuvalt olulised.
Comments
Post a Comment