Skip to main content

Tänane tiiser, üks varasem ptk romaanist

Merlyn oli tarmukas „teeme-süsti“ tšikk, ööklubide tantsukuninganna, kahekümneviiene enesekindel blond iludus. Oma hea rühi, suurte D-korvi rindade, plaatinablondide juuksepikenduste ja pikkade volüümiripsmetega pani ta paljud naised tenniseklubis kadestama. Jah, võis ju iriseda, et ta oli täiesti feik ja odav nagu Hansaposti kataloogikaup – õelutses Kendra mõttes -- aga tema veetlus oli vaieldamatu. Merlyn vastas kõikidele standarditele, millest iga mees oskab lugu pidada ja oli täiesti kättesaadav. Blond, vormikas, teadlik oma seksuaalsest võlust, oli Merlyn elukutselt klubitantsija, professionaalne võrgutaja. Merlynist oli saanud Sveni lemmikõpilane ja sel suvel ka armuke.
Kendra kinnitas endale, et Sven Kuusemetsa kirglik eraelu ei puutu temasse, ent ta ei suutnud oma fantaasiat kontrollida. Ta kujutas elavalt ette, kuidas kuumale trennile järgnes kuskil klubiruumide hämaruses, auto tagaistmel, miks mitte -- kaubanduskeskuse tualettruumis kuum seks. Ta nägi mõttes Merlyni rindade rappumist Sveni higise näo kohal ja kuulis tema võltse heledaid kilgatusi. Ta ei teadnudki, mis teda rohkem häiris, kas see, et tema on nendest kiimalistest mängudest lootusetult kõrvale jäetud või oli ta armukade selle treeneri-õpilase hea suhte pärast, mis Merlyn oli ära rikkunud.
Kendra tundis ennast nagu laps, kes on korraga isast ilma jäänud. Kendra oli lahutatud vanemate laps, isa oli nende juurest teise naise juurde läinud, kui Kendra oli kolmeaastane, ja naine elas igasugust hülgamist seetõttu läbi isiklikult ja valuliselt, iga suhte katkemine tiris siiani välja mingid tondid lapsepõlvest. Isad jätavad peresid maha, see on nii tavaline, aga iga selline reetmine, mis tüdrukuid lapsena tabab, mõjutab nende hilisemaid suhteid. Neist saavad neurootilised ebakindlad klammerdujad, kes ei tee vahet sõprusel ja armastusel, kes investeerivad jätkuvalt valedesse suhetesse ega pinguta nende inimestega, kellega neil oleks hea koos olla. Nad armuvad pahadesse poistesse ikka ja jälle, iga suhe viib neid tagasi olukorda, kus nad jälle maha jäetakse, nad otsekui otsivad plahvatusohtlikke suhteid, et massohhistlikult taas kogeda kaotamise valu. Neist saavad valu ja kannatuse narkomaanid.
Pateetiline! Naeruväärne! Kendra andis endale oma minevikukummitustest aru ja püüdis mitte laskuda enesehaletsusse, aga vana Freudi õpetus traumade teadvustamisest kui teest lahedusteni ja sisemise tasakaaluni ei töötanud praeguses olukorras üldse. Inimesed on irratsionaalsed, tead küll, milles asi ja tead, kuidas oleks õige tegutseda, aga ei tegutse. Mõistusega sai Kendra aru, mis toimub, missugusesse tragikoomilisse olukorda ta oli sattunud, aga arusaamisele ei järgnenud mõistuspärast käitumist. Vastupidi, ta rabeles praegu nagu puberteediealine, kelle ajukeemia on arengu ebaühtluse tõttu paigast ära, kes on sõna otseses mõttes peast segi ning kes ei anna aru oma impulsiivse käitumise tagajärgedest.
Aga tenniseõpilased ongi väljakul nagu lapsed, mõtles Kendra, emotsionaalsed ja vahetud, vabanenud tavaelu kaitsvatest tähtsatest rollidest, nad vihastavad ja rõõmustavad ega varja oma tundeid. Treeneritega areneb kergesti isa-lapse suhe, alt-üles vaatamine ja respekt, mistahes vanuses õpilased klammerduvad oma kõikvõimsa osava treeneri külge, kes neile uusi asju õpetab. Konflikt treeneriga tähendab tennises tavaliselt ka tulemuste halvenemist ja see ei puuduta ainult proffe, oli Kendra kuskilt lugenud. Jah, see on tõesti nii, tajus ta hästi meeleolu muutust väljakul, asjad on tennises hoopis teisiti kui mingis suurtes aeroobikarühmades, kus harjutusi ette näitava treeneriga ei peagi mingit personaalset suhet tekkima, kus igaüks jälgib peeglist vaid ennast ja unustab end muusikasse ning oma liikumisse. Tennises oli treener mängijale kindel seljatagune ja kui treeneri ja mängija keemia laguneb hakkas, variseb kokku ka mäng.
Sven oli juba mõni aeg tagasi messengeris uurinud, mis lahti, ka tema tajus, et Kendra meeleolu väljakul polnud enam endine.
„Ma olen lastetreener ja näen kohe ära, kui lapsel on mure,“ kirjutas Sven. „Murest tuleb rääkida, muidu ei saa edasi minna.“
Mis lastetreeneri jutt see nüüd oli? Mida Sven õieti kartis, mida ta välja tahtis uurida? Kendra jõudis järeldusele, et võib-olla tahtsid Sven ja Merlyn teada, kui palju ta õieti teab nende suhtest ja mida ta sellest arvab. Ilmselt tahtis Sven vältida olukorda, et Kendra hakkab kuidagi olukorda kontrollima. Ja lõpuks võib naine üles keerata skandaali ja see võib imbuda Kirsikani, Sveni kahe lapse emani, kes paarikuise titega kodus oli.
Kendra keerutas ennast kuidagi välja, ta ei saanud otseselt öelda, et oli vist treenerist sisse võetud nagu pubekas ja võib-olla polnud ka, lugu oli hoopis keerulisem või Kendra vähemalt tahtis arvata, et on keerulisem. Teda erutas ja häiris Sveni ja Merlyni suhe nagu pornofilm, mida keegi oli tulnud filmima tema elutuppa, temaga kokku leppimata, temast sõltumata. Võib-olla erutas teda hoopis Merlyn kogu oma seksuaalses täiuslikkuses, tema enesekindlus? Võib-olla tahtis ta hoopis Merlyni? Kendra tunnistas, et kuigi heteroseksuaalne ja teismelise ema, oli ta sageli lummatud kaunitest naistest, teda ahvatles teatud primitiivne naisetüüp, selle seksuaalsus. Teda jätsid kindlasti külmaks tema lesbilised kunstiinimestest tuttavad, ehkki ta suhtles nendega palju ja mõni pidas teda tõemeeli lesbiks. Ta oli jõuline ja pisut poisilik, arenenud lihastega, androgüünne tüüp. Mehena oleks Kendra väga ilus, ütles kunagi tema kohta Linnar Priimägi, ilu parim, aga ka halastamatum asjatundja. Loogiline, et Kendra võis tunda tõmmet naiste, ka Merlyni suhtes, vähemalt teised arvasid nii. Igatahes teadis ta, et mõni naine oli olnud temasse armunud.
Kendra ei puutunud seda tüüpi lihtsate noorte naistega nagu Merlyn eriti kuskil kokku, ta vaatas neid elu24 portaalist, kus ilmusid pildid ööklubide möllust, parimal juhul suhtles ta selliste naistega kuskil ilusalongis või mõnes büroos kliendina. Seetõttu tundus Merlyn tema antropoloogilisele pilgule põnev: millest koosneb tema maailm, mida ta mõtleb, kuidas oma argielu sisustab, nagu tundmatu võõrliik tema territooriumil. Kendra tuttavad noored naised olid tema jaoks liiga intellektuaalsed ja keerulised, tema jaoks etteaimatavad, sofistikeeritud ja terase pilguga, aga mõnes mõttes sootud. Häbi tunnistada, aga Kendrat võlus naiste juures hoopis muu, julgus, vahetus, isegi labane pauer ja seda Merlynis oli.
Kendra lemmiknaine oli ta eakaaslane, ajaviitemeedia kangelanna bravuuritar Anu Saagim. Saagimi enesekindlus ja kehaline 100-protsendiline kohaolek pani Kendra alati imestusest ahhetama ja tema eneseeksponeerimist meedias jälgis ta alati kerge kadedusega. Jah, alati arukaks peetud Kendra kadestas lihtsaid ja vulgaarseid naisi, kes tulevad kassi enesestmõistetavusega ja võtavad mehi, millal ise tahavad. Merlyn oli just selline, keeras mehed ümber sõrme ja tegi nendega, mis tahtis. Kendra lasi endale harva inimesi lähedale ja võttis juba ennetavalt kaitsepositsioone, tema ülitundlikkus muutis olukorrad alati väga keeruliseks, ta „mõtles üle“ ja nii kadestas ta „lihtsate“ naiste näiliselt lihtsat elu.
Sveni ja Merlyni suhe ajas Kendra segadusse. Ta nagu tahtis seda pornot, mis tema ellu oli tunginud, pealt vaadata, aga samas tundis sügavat jälestust ja valu. Merlyni ja Sveni suhe signaliseeris talle halastamatult tema vanust ja kehalisust, seda, et ta on igal juhul mängust väljas ja peab leppima pealtvaataja kohaga. Ta tundis end naeruväärse ja petetuna. Mõistusega sai ta väga hästi aru, et tal pole noorte eluga mingit asja, aga ikka veel väga elus emane loom temas lõi takka üles.
Mida tal on vastu panna professionaalselt depileeritud, pringile bikiinipiirkonnale?

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku