Soolise võrdõiguslikkuse põhiküsimus: hoolitsemine kui töö ja selle hind. Ilmus Postimees, Arvamus 26.02.2016
Kes ei teaks: laste, omaste, haigete, vanurite, ka loomade eest hoolitsemise töö on lõputu, korduv, päevast päeva toimuv sebimine ja muutub nähtavaks ainult juhul, kui see töö jääb tegemata. Kui üleöö keegi näiteks kodus enam ei korista, ei põeta haigeid ja vanu, ei vii lapsi trenni ja huviringi, ei tee süüa, tekib ühiskonnas lühikese ajaga mastaapne kaos, mis raputab ühiskonna alustalasid, kaugelt enam kui näiteks üledramatiseeritud ja avalikkuses palju tähelepanu pälvivad liiklusummikud. Kui näiteks liikluse kontrolli alla saamine on tehniline küsimus, mis ei puuduta inimesi isiklikult, siis privaatsfääri tööde organiseerimisega on inimestel alati väga isiklik suhe ning ümberkorralduse katsed selles valdkonnas sütitavad alati kirgi.
Ühiskonnateadlased on seostanud hoolitsemise tööd (care work) ühiskonnas soolise võrdõiguslikkuse teemaga, pidades seda olulisemakski küsimuseks kui raskestimõõdetavat abstraktset palgalõhet. Kuidas on hoolitsemise töö ühiskonnas jaotatud meeste-naiste, erinevate klasside, rahvusgruppide jne vahel, kas ja kuidas see töö on kaubastunud, muutunud teenuseks, mida saab osta ja müüa, mis on selliste tööde hinnakiri. Kuidas on korraldatud ja kes teeb ühiskonnas ära hoolitsemise tööd, on seotud ühiskonna soolise korraga (režiimiga), võimujaotuse ja sotsiaalse õiglusega.
Suures osas on koristamine, laste ja teiste pereliikmete hooldamine ja kantseldamine võõrale silmale nähtamatu eluvaldkond, mis ometi nõuab ressursse. Enamasti teevad selle töö ära emad või vanaemad, tädid, üldjuhul seega naised tasuta. Seda, et naised hoolitsevad, on peetud traditsioonilise tööjaotuse loomulikuks osaks ja on arvatud, et see ühtlasi hoiab koos perekondi ja ka ühiskonda tervikuna. Enamasti naised ka teevad kodu ja perega seotud töid nurisemata, ka siis, kui neil on kõrgelt kvalifitseeritud täisajaga palgatöö väljaspool kodu. Naiste tööpäev on seega topeltpikk, palgatöö kõrval tuleb hakkama saada ka erinevate hooldus-koristus-logistikateenustega.
Hoolitsemise töö on tasustamata töö teadagi seni, kuni seda ei osteta teenusepakkujalt. Kui vastavaid teenuseid osta sisse turuhinnaga, ilmneb, et tegemist on vägagi kalli tööga ning häid lapsehoidjaid, hooldustöötajaid ja isegi usaldusväärseid koristajaid polegi nii lihtne leida. Seega, tehes tasuta ära hoolitsemise töö, hoitakse peres ja ühiskonnas tervikuna kokku palju raha, aga seda naiste aja ja tasuta töö hinnaga.
Osaliselt võib hoolitsemise tööd muretult väljaspoole delegeerida, kui on raha, näiteks palgata koristaja ning sellest peresuhted ilmselt vaid võidavad. Kui aga pere ostab sisse kõik koduse hoolitsemisega seotud teenused, võib elu tunduda väga mugav, ent tõenäoliselt kaob ka kodusoojus ja väheneb pereliikmete vaheline privaatsus ja ka intiimsus. Kui peres askeldab pidevalt mitmeid võõraid inimesi, saavad emad ja ka isad muretult väljaspool kodu ennast teostada, aga tulemuseks võib olla olukord, et omavahel polegi varsti eriti asja.
Niisiis, hoolitsemise tööd on perede elus suur dilemma. Naiste kodus askeldamine loob kodusoojuse ent võtab ära ka suure osa naiste ajast ja energiast, mida ühiskond ootab kodust väljapool, ning ka haritud naised ise enamasti soovivad end väljaspool kodu erialaliselt teostada.
Arenenud lääneriikides teevad väheprestiizhssed kodutööd sageli ära madalamatest klassidest pärit naised või sisserändajad, sageli on nende töösuhted mitteametlikud ja neil puudub ka sotsiaalne kaitse. Ka Eesti on jõudsalt selle poole teel.
Heaoluriikides on hoolitsemise töö oma hooleks suures osas võtnud riik ja organiseerib seda maksurahast, nii ka Eestis. Meil on tänapäeval koolid ja lasteaiad, haiglad, hooldekodud, kus toimuv tegevus jäi varem privaatsfääri ja tehti ära perekiikmete poolt. Samas jääb suur osa hoolitsemise tööst ikkagi privaatsfääri, sest on nähtamatu või pole tööna defineeritud. Meilgi kerkib otsekui üllatusena aeg-ajalt avalikkuse mõni hoolitsemisega seotud eluvaldkond, näiteks et keegi hooldab oma kodusse sisuliselt sissemüürituna oma puudega omakseid, ei pääse palgatööle ega saa ka riigilt toetust, millest oleks võimalik ära elada.
Hoolitsemise töö ja selle hind võiks olla keskseks teemaks soolise võrdõiguslikkuse debatis, mis Eestis sageli kisub rappa ning tegeleb pseudotemaatikaga, nagu laste peokostüümid, või hirmutab sooneutraalse lasteaiaga.
Ühiskonnateadlased on seostanud hoolitsemise tööd (care work) ühiskonnas soolise võrdõiguslikkuse teemaga, pidades seda olulisemakski küsimuseks kui raskestimõõdetavat abstraktset palgalõhet. Kuidas on hoolitsemise töö ühiskonnas jaotatud meeste-naiste, erinevate klasside, rahvusgruppide jne vahel, kas ja kuidas see töö on kaubastunud, muutunud teenuseks, mida saab osta ja müüa, mis on selliste tööde hinnakiri. Kuidas on korraldatud ja kes teeb ühiskonnas ära hoolitsemise tööd, on seotud ühiskonna soolise korraga (režiimiga), võimujaotuse ja sotsiaalse õiglusega.
Suures osas on koristamine, laste ja teiste pereliikmete hooldamine ja kantseldamine võõrale silmale nähtamatu eluvaldkond, mis ometi nõuab ressursse. Enamasti teevad selle töö ära emad või vanaemad, tädid, üldjuhul seega naised tasuta. Seda, et naised hoolitsevad, on peetud traditsioonilise tööjaotuse loomulikuks osaks ja on arvatud, et see ühtlasi hoiab koos perekondi ja ka ühiskonda tervikuna. Enamasti naised ka teevad kodu ja perega seotud töid nurisemata, ka siis, kui neil on kõrgelt kvalifitseeritud täisajaga palgatöö väljaspool kodu. Naiste tööpäev on seega topeltpikk, palgatöö kõrval tuleb hakkama saada ka erinevate hooldus-koristus-logistikateenustega.
Hoolitsemise töö on tasustamata töö teadagi seni, kuni seda ei osteta teenusepakkujalt. Kui vastavaid teenuseid osta sisse turuhinnaga, ilmneb, et tegemist on vägagi kalli tööga ning häid lapsehoidjaid, hooldustöötajaid ja isegi usaldusväärseid koristajaid polegi nii lihtne leida. Seega, tehes tasuta ära hoolitsemise töö, hoitakse peres ja ühiskonnas tervikuna kokku palju raha, aga seda naiste aja ja tasuta töö hinnaga.
Osaliselt võib hoolitsemise tööd muretult väljaspoole delegeerida, kui on raha, näiteks palgata koristaja ning sellest peresuhted ilmselt vaid võidavad. Kui aga pere ostab sisse kõik koduse hoolitsemisega seotud teenused, võib elu tunduda väga mugav, ent tõenäoliselt kaob ka kodusoojus ja väheneb pereliikmete vaheline privaatsus ja ka intiimsus. Kui peres askeldab pidevalt mitmeid võõraid inimesi, saavad emad ja ka isad muretult väljaspool kodu ennast teostada, aga tulemuseks võib olla olukord, et omavahel polegi varsti eriti asja.
Niisiis, hoolitsemise tööd on perede elus suur dilemma. Naiste kodus askeldamine loob kodusoojuse ent võtab ära ka suure osa naiste ajast ja energiast, mida ühiskond ootab kodust väljapool, ning ka haritud naised ise enamasti soovivad end väljaspool kodu erialaliselt teostada.
Arenenud lääneriikides teevad väheprestiizhssed kodutööd sageli ära madalamatest klassidest pärit naised või sisserändajad, sageli on nende töösuhted mitteametlikud ja neil puudub ka sotsiaalne kaitse. Ka Eesti on jõudsalt selle poole teel.
Heaoluriikides on hoolitsemise töö oma hooleks suures osas võtnud riik ja organiseerib seda maksurahast, nii ka Eestis. Meil on tänapäeval koolid ja lasteaiad, haiglad, hooldekodud, kus toimuv tegevus jäi varem privaatsfääri ja tehti ära perekiikmete poolt. Samas jääb suur osa hoolitsemise tööst ikkagi privaatsfääri, sest on nähtamatu või pole tööna defineeritud. Meilgi kerkib otsekui üllatusena aeg-ajalt avalikkuse mõni hoolitsemisega seotud eluvaldkond, näiteks et keegi hooldab oma kodusse sisuliselt sissemüürituna oma puudega omakseid, ei pääse palgatööle ega saa ka riigilt toetust, millest oleks võimalik ära elada.
Hoolitsemise töö ja selle hind võiks olla keskseks teemaks soolise võrdõiguslikkuse debatis, mis Eestis sageli kisub rappa ning tegeleb pseudotemaatikaga, nagu laste peokostüümid, või hirmutab sooneutraalse lasteaiaga.
Comments
Post a Comment