Skip to main content

Soolise võrdõiguslikkuse põhiküsimus: hoolitsemine kui töö ja selle hind. Ilmus Postimees, Arvamus 26.02.2016

Kes ei teaks: laste, omaste, haigete, vanurite, ka loomade eest hoolitsemise töö on lõputu, korduv, päevast päeva toimuv sebimine ja muutub nähtavaks ainult juhul, kui see töö jääb tegemata. Kui üleöö keegi näiteks kodus enam ei korista, ei põeta haigeid ja vanu, ei vii lapsi trenni ja huviringi, ei tee süüa, tekib ühiskonnas lühikese ajaga mastaapne kaos, mis raputab ühiskonna alustalasid, kaugelt enam kui näiteks üledramatiseeritud ja avalikkuses palju tähelepanu pälvivad liiklusummikud. Kui näiteks liikluse kontrolli alla saamine on tehniline küsimus, mis ei puuduta inimesi isiklikult, siis privaatsfääri tööde organiseerimisega on inimestel alati väga isiklik suhe ning ümberkorralduse katsed selles valdkonnas sütitavad alati kirgi.
Ühiskonnateadlased on seostanud hoolitsemise tööd (care work) ühiskonnas soolise võrdõiguslikkuse teemaga, pidades seda olulisemakski küsimuseks kui raskestimõõdetavat abstraktset palgalõhet. Kuidas on hoolitsemise töö ühiskonnas jaotatud meeste-naiste, erinevate klasside, rahvusgruppide jne vahel, kas ja kuidas see töö on kaubastunud, muutunud teenuseks, mida saab osta ja müüa, mis on selliste tööde hinnakiri. Kuidas on korraldatud ja kes teeb ühiskonnas ära hoolitsemise tööd, on seotud ühiskonna soolise korraga (režiimiga), võimujaotuse ja sotsiaalse õiglusega.
Suures osas on koristamine, laste ja teiste pereliikmete hooldamine ja kantseldamine võõrale silmale nähtamatu eluvaldkond, mis ometi nõuab ressursse. Enamasti teevad selle töö ära emad või vanaemad, tädid, üldjuhul seega naised tasuta. Seda, et naised hoolitsevad, on peetud traditsioonilise tööjaotuse loomulikuks osaks ja on arvatud, et see ühtlasi hoiab koos perekondi ja ka ühiskonda tervikuna. Enamasti naised ka teevad kodu ja perega seotud töid nurisemata, ka siis, kui neil on kõrgelt kvalifitseeritud täisajaga palgatöö väljaspool kodu. Naiste tööpäev on seega topeltpikk, palgatöö kõrval tuleb hakkama saada ka erinevate hooldus-koristus-logistikateenustega.
Hoolitsemise töö on tasustamata töö teadagi seni, kuni seda ei osteta teenusepakkujalt. Kui vastavaid teenuseid osta sisse turuhinnaga, ilmneb, et tegemist on vägagi kalli tööga ning häid lapsehoidjaid, hooldustöötajaid ja isegi usaldusväärseid koristajaid polegi nii lihtne leida. Seega, tehes tasuta ära hoolitsemise töö, hoitakse peres ja ühiskonnas tervikuna kokku palju raha, aga seda naiste aja ja tasuta töö hinnaga.
Osaliselt võib hoolitsemise tööd muretult väljaspoole delegeerida, kui on raha, näiteks palgata koristaja ning sellest peresuhted ilmselt vaid võidavad. Kui aga pere ostab sisse kõik koduse hoolitsemisega seotud teenused, võib elu tunduda väga mugav, ent tõenäoliselt kaob ka kodusoojus ja väheneb pereliikmete vaheline privaatsus ja ka intiimsus. Kui peres askeldab pidevalt mitmeid võõraid inimesi, saavad emad ja ka isad muretult väljaspool kodu ennast teostada, aga tulemuseks võib olla olukord, et omavahel polegi varsti eriti asja.
Niisiis, hoolitsemise tööd on perede elus suur dilemma. Naiste kodus askeldamine loob kodusoojuse ent võtab ära ka suure osa naiste ajast ja energiast, mida ühiskond ootab kodust väljapool, ning ka haritud naised ise enamasti soovivad end väljaspool kodu erialaliselt teostada.
Arenenud lääneriikides teevad väheprestiizhssed kodutööd sageli ära madalamatest klassidest pärit naised või sisserändajad, sageli on nende töösuhted mitteametlikud ja neil puudub ka sotsiaalne kaitse. Ka Eesti on jõudsalt selle poole teel.
Heaoluriikides on hoolitsemise töö oma hooleks suures osas võtnud riik ja organiseerib seda maksurahast, nii ka Eestis. Meil on tänapäeval koolid ja lasteaiad, haiglad, hooldekodud, kus toimuv tegevus jäi varem privaatsfääri ja tehti ära perekiikmete poolt. Samas jääb suur osa hoolitsemise tööst ikkagi privaatsfääri, sest on nähtamatu või pole tööna defineeritud. Meilgi kerkib otsekui üllatusena aeg-ajalt avalikkuse mõni hoolitsemisega seotud eluvaldkond, näiteks et keegi hooldab oma kodusse sisuliselt sissemüürituna oma puudega omakseid, ei pääse palgatööle ega saa ka riigilt toetust, millest oleks võimalik ära elada.
Hoolitsemise töö ja selle hind võiks olla keskseks teemaks soolise võrdõiguslikkuse debatis, mis Eestis sageli kisub rappa ning tegeleb pseudotemaatikaga, nagu laste peokostüümid, või hirmutab sooneutraalse lasteaiaga.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku