Skip to main content

Veel üks katkend

Viimane sünnitus oli Kirsika alumise otsa korralikult ära lõhkunud ning õmblused paranesid visalt. Paari kunagi kirgliku suhte oli asendanud soojus ja turvaline koosolemine. Kuigi Sveni tööpäevad algasid varahommikul ja venisid hilisõhtusse, jäid neile pannkoogilõhnalised varahommikud ja mõnikord ka ühised öötunnid imetamise vaheaegadel. Kirsika märkas küll, et Sven lahkus tavalisest meelsamini tennisehalli ka nädalavahetustel, sõitis võistlejate- lastega sageli Pärnusse ja Tartusse, võttis lisakohustustena turniiride korraldamise ja isegi laagri Tenerifel. Aga mees peabki ju raha teenima, oli Kirsika veendunud. Talle meeldis traditsiooniline perekond, kus naise roll on lapsi ja kodu hoida ning mees toob koju raha. Kirsika oli enne lapsi lühikest aega töötanud ilusalongi adimistraatorina, aga töö oli väsitav ning päevad pikad, kliendid turtsakad ning parema meelega oli Kirsika kodus. Saame hakkama, oli Sven naisele sügavalt silma vaadates öelnud, kui Kirsika ükspäev teatas, et ei kavatse enam tööle minna. Siis tulid lapsed ja pärast esimese vanemapuhkuse lõppu oli Kirsika koduse eluga nii harjunud, et mõte iga päev kindlal kellajal silmade särades, tipp-topp välimusega kuskile salongi ilmuda ajas talle hirmu peale. Kirsika vaatas vabadel hetkedel televiisorit ja kudus, tasapisi kogunesid kilod, välimus läks käest ära, aga kodu oli korras ja söök igal hilisõhtul, kui Sven hallist tuli, laual. Kirg oli nende suhtest kadunud, Kirsika oli kodusest askeldamisest kurnatud ja näis, et Sven ei käigi peale ega pahanda, kui naine pärast imetamist õhtul voodisse vajudes kohe sügavasse unne vajus. Vahel kallistas Sven teda soojalt ja Kirsika ei öelnud ära, kui Sven ta öösärgi saba tagumiku pealt üles sikutas. Isu Kirsikal seksi järgi ei olnud, aga ta lasi Svenil vaikselt toimetada. Mees peab saama, mis mees tahab, teadis Kirsika. Ta valulikud paistes rinnad tilkusid piimast, hoolikalt sättis ta ümber keha mähitud marlilina paika ja talus poolunes mehe liigutusi.
Sven ei käinud Kirsikale peale, ei taha, siis ei taha, ta teadis hästi, üks, mis tema elus ei lõpe, on naised. Svenile naised meeldisid ja ta meeldis naistele. Üks ei taha, tahavad teised. Tennisehalli mängulust ja spordimaailma hea energia lasi koduse olme ja magamatuse kiiresti unustada. Enamik naisi vastas Sveni lähenemiskatsetele huviga ning vaheldust argirutiinile oli kerge leida. Laste ema on hõivatud beebi ja kaheaastase kantseldamisega ja oli paar kuud täiesti ohutu, teadis Sven, liiga väsinud, et meest jälitada. Ta armastas lõpuks oma kodu, lapsi ja Kirsikat väga. Teised naised seda suhet tema peas ja südames ei rikkunud. Kõik muu oli lihtsalt füüsiline aktiivsus, mis temas pakitses ja otsis loomulikku väljapääsu.
Svenile meeldis pidada mitut suhet korraga, loomult mängurina nautis ta naiste omavahelist rivaalitsemist. Tal olid paljudega samaaegselt oma seisud, nende sassiajamine ja teineteise eest salajas hoidmine oli omamoodi põnev. Kui kliendid olid mänguhoos, klõpsis Sven telefoniga erinevatele naistele messengeris sõnumeid. Seisud nõudsid panustamist, ilma tööta ei arene ükski suhe, õpetasid psühholoogilised nõustajad. Aga Sven oli hea naistetundja, tal polnud mingeid nõustajaid vaja, sest opereeris oma haaremis sünnipärase kergusega. Enamasti oli see vaid kerge flirt, hilisõhtune chat, vahel aga tuli preemiaks õhtusöögid, klubiöhtud, või vähemalt kähkukad lõunapausi ajal, enne ja pärast kliente. Mõned vanemad naised pidasid loomulikuks, et Sven pakub neile igakülgset fitnessi ja olid valmis selle eest ka panustama. Seks autos ja teistes ebatavalistes kohtades trennide vahel hoidsid tuju, kaasnev risk vahelejäämise ees tõstis adrenaliini üles. Suuremaid sekeldusi ei olnud Svenil naistega olnud, kõik laabus ikka lõpuks kuidagi, naised läksid, tulid tagasi, või tulid järgmised.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY