Skip to main content

Veel üks katkend

Viimane sünnitus oli Kirsika alumise otsa korralikult ära lõhkunud ning õmblused paranesid visalt. Paari kunagi kirgliku suhte oli asendanud soojus ja turvaline koosolemine. Kuigi Sveni tööpäevad algasid varahommikul ja venisid hilisõhtusse, jäid neile pannkoogilõhnalised varahommikud ja mõnikord ka ühised öötunnid imetamise vaheaegadel. Kirsika märkas küll, et Sven lahkus tavalisest meelsamini tennisehalli ka nädalavahetustel, sõitis võistlejate- lastega sageli Pärnusse ja Tartusse, võttis lisakohustustena turniiride korraldamise ja isegi laagri Tenerifel. Aga mees peabki ju raha teenima, oli Kirsika veendunud. Talle meeldis traditsiooniline perekond, kus naise roll on lapsi ja kodu hoida ning mees toob koju raha. Kirsika oli enne lapsi lühikest aega töötanud ilusalongi adimistraatorina, aga töö oli väsitav ning päevad pikad, kliendid turtsakad ning parema meelega oli Kirsika kodus. Saame hakkama, oli Sven naisele sügavalt silma vaadates öelnud, kui Kirsika ükspäev teatas, et ei kavatse enam tööle minna. Siis tulid lapsed ja pärast esimese vanemapuhkuse lõppu oli Kirsika koduse eluga nii harjunud, et mõte iga päev kindlal kellajal silmade särades, tipp-topp välimusega kuskile salongi ilmuda ajas talle hirmu peale. Kirsika vaatas vabadel hetkedel televiisorit ja kudus, tasapisi kogunesid kilod, välimus läks käest ära, aga kodu oli korras ja söök igal hilisõhtul, kui Sven hallist tuli, laual. Kirg oli nende suhtest kadunud, Kirsika oli kodusest askeldamisest kurnatud ja näis, et Sven ei käigi peale ega pahanda, kui naine pärast imetamist õhtul voodisse vajudes kohe sügavasse unne vajus. Vahel kallistas Sven teda soojalt ja Kirsika ei öelnud ära, kui Sven ta öösärgi saba tagumiku pealt üles sikutas. Isu Kirsikal seksi järgi ei olnud, aga ta lasi Svenil vaikselt toimetada. Mees peab saama, mis mees tahab, teadis Kirsika. Ta valulikud paistes rinnad tilkusid piimast, hoolikalt sättis ta ümber keha mähitud marlilina paika ja talus poolunes mehe liigutusi.
Sven ei käinud Kirsikale peale, ei taha, siis ei taha, ta teadis hästi, üks, mis tema elus ei lõpe, on naised. Svenile naised meeldisid ja ta meeldis naistele. Üks ei taha, tahavad teised. Tennisehalli mängulust ja spordimaailma hea energia lasi koduse olme ja magamatuse kiiresti unustada. Enamik naisi vastas Sveni lähenemiskatsetele huviga ning vaheldust argirutiinile oli kerge leida. Laste ema on hõivatud beebi ja kaheaastase kantseldamisega ja oli paar kuud täiesti ohutu, teadis Sven, liiga väsinud, et meest jälitada. Ta armastas lõpuks oma kodu, lapsi ja Kirsikat väga. Teised naised seda suhet tema peas ja südames ei rikkunud. Kõik muu oli lihtsalt füüsiline aktiivsus, mis temas pakitses ja otsis loomulikku väljapääsu.
Svenile meeldis pidada mitut suhet korraga, loomult mängurina nautis ta naiste omavahelist rivaalitsemist. Tal olid paljudega samaaegselt oma seisud, nende sassiajamine ja teineteise eest salajas hoidmine oli omamoodi põnev. Kui kliendid olid mänguhoos, klõpsis Sven telefoniga erinevatele naistele messengeris sõnumeid. Seisud nõudsid panustamist, ilma tööta ei arene ükski suhe, õpetasid psühholoogilised nõustajad. Aga Sven oli hea naistetundja, tal polnud mingeid nõustajaid vaja, sest opereeris oma haaremis sünnipärase kergusega. Enamasti oli see vaid kerge flirt, hilisõhtune chat, vahel aga tuli preemiaks õhtusöögid, klubiöhtud, või vähemalt kähkukad lõunapausi ajal, enne ja pärast kliente. Mõned vanemad naised pidasid loomulikuks, et Sven pakub neile igakülgset fitnessi ja olid valmis selle eest ka panustama. Seks autos ja teistes ebatavalistes kohtades trennide vahel hoidsid tuju, kaasnev risk vahelejäämise ees tõstis adrenaliini üles. Suuremaid sekeldusi ei olnud Svenil naistega olnud, kõik laabus ikka lõpuks kuidagi, naised läksid, tulid tagasi, või tulid järgmised.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…