Skip to main content

Veel üks katkend

Viimane sünnitus oli Kirsika alumise otsa korralikult ära lõhkunud ning õmblused paranesid visalt. Paari kunagi kirgliku suhte oli asendanud soojus ja turvaline koosolemine. Kuigi Sveni tööpäevad algasid varahommikul ja venisid hilisõhtusse, jäid neile pannkoogilõhnalised varahommikud ja mõnikord ka ühised öötunnid imetamise vaheaegadel. Kirsika märkas küll, et Sven lahkus tavalisest meelsamini tennisehalli ka nädalavahetustel, sõitis võistlejate- lastega sageli Pärnusse ja Tartusse, võttis lisakohustustena turniiride korraldamise ja isegi laagri Tenerifel. Aga mees peabki ju raha teenima, oli Kirsika veendunud. Talle meeldis traditsiooniline perekond, kus naise roll on lapsi ja kodu hoida ning mees toob koju raha. Kirsika oli enne lapsi lühikest aega töötanud ilusalongi adimistraatorina, aga töö oli väsitav ning päevad pikad, kliendid turtsakad ning parema meelega oli Kirsika kodus. Saame hakkama, oli Sven naisele sügavalt silma vaadates öelnud, kui Kirsika ükspäev teatas, et ei kavatse enam tööle minna. Siis tulid lapsed ja pärast esimese vanemapuhkuse lõppu oli Kirsika koduse eluga nii harjunud, et mõte iga päev kindlal kellajal silmade särades, tipp-topp välimusega kuskile salongi ilmuda ajas talle hirmu peale. Kirsika vaatas vabadel hetkedel televiisorit ja kudus, tasapisi kogunesid kilod, välimus läks käest ära, aga kodu oli korras ja söök igal hilisõhtul, kui Sven hallist tuli, laual. Kirg oli nende suhtest kadunud, Kirsika oli kodusest askeldamisest kurnatud ja näis, et Sven ei käigi peale ega pahanda, kui naine pärast imetamist õhtul voodisse vajudes kohe sügavasse unne vajus. Vahel kallistas Sven teda soojalt ja Kirsika ei öelnud ära, kui Sven ta öösärgi saba tagumiku pealt üles sikutas. Isu Kirsikal seksi järgi ei olnud, aga ta lasi Svenil vaikselt toimetada. Mees peab saama, mis mees tahab, teadis Kirsika. Ta valulikud paistes rinnad tilkusid piimast, hoolikalt sättis ta ümber keha mähitud marlilina paika ja talus poolunes mehe liigutusi.
Sven ei käinud Kirsikale peale, ei taha, siis ei taha, ta teadis hästi, üks, mis tema elus ei lõpe, on naised. Svenile naised meeldisid ja ta meeldis naistele. Üks ei taha, tahavad teised. Tennisehalli mängulust ja spordimaailma hea energia lasi koduse olme ja magamatuse kiiresti unustada. Enamik naisi vastas Sveni lähenemiskatsetele huviga ning vaheldust argirutiinile oli kerge leida. Laste ema on hõivatud beebi ja kaheaastase kantseldamisega ja oli paar kuud täiesti ohutu, teadis Sven, liiga väsinud, et meest jälitada. Ta armastas lõpuks oma kodu, lapsi ja Kirsikat väga. Teised naised seda suhet tema peas ja südames ei rikkunud. Kõik muu oli lihtsalt füüsiline aktiivsus, mis temas pakitses ja otsis loomulikku väljapääsu.
Svenile meeldis pidada mitut suhet korraga, loomult mängurina nautis ta naiste omavahelist rivaalitsemist. Tal olid paljudega samaaegselt oma seisud, nende sassiajamine ja teineteise eest salajas hoidmine oli omamoodi põnev. Kui kliendid olid mänguhoos, klõpsis Sven telefoniga erinevatele naistele messengeris sõnumeid. Seisud nõudsid panustamist, ilma tööta ei arene ükski suhe, õpetasid psühholoogilised nõustajad. Aga Sven oli hea naistetundja, tal polnud mingeid nõustajaid vaja, sest opereeris oma haaremis sünnipärase kergusega. Enamasti oli see vaid kerge flirt, hilisõhtune chat, vahel aga tuli preemiaks õhtusöögid, klubiöhtud, või vähemalt kähkukad lõunapausi ajal, enne ja pärast kliente. Mõned vanemad naised pidasid loomulikuks, et Sven pakub neile igakülgset fitnessi ja olid valmis selle eest ka panustama. Seks autos ja teistes ebatavalistes kohtades trennide vahel hoidsid tuju, kaasnev risk vahelejäämise ees tõstis adrenaliini üles. Suuremaid sekeldusi ei olnud Svenil naistega olnud, kõik laabus ikka lõpuks kuidagi, naised läksid, tulid tagasi, või tulid järgmised.

Comments

Popular posts from this blog

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu