Skip to main content

Kendra, hangi endale elu (katkend valmivast ajaviiteromaanist)

Naiste riietusruumis oli umbne, segunesid parfüümide, dushigeelide ja šampoonide vänged lõhnad, higi ja kantud tennisetossude lehk. Merlyn kooris higised tenniseriided seljast ja seisis ennast uurides peegli ees. Pilt oli uhke ja see meeldis talle: hiljuti paigaldatud rinnad seisid himukalt harali, tennis oli vormi voolinud naise pisut x-kujulised lühikeste säärtega jalad. Kahe lapse sünnitamise vaevumärgatavate jälgedega keha oli oma elatud elu jälgedega ilus vaatepilt. Jah, Merlyn oli just selline milf, „ema, keda sa tahaksid panna“, kellesarnased olid ka internetiporno otsingute tipus. Merlyn uuris peegli ees hindavalt ja imetlevalt oma keha. Ta määris kaenla alla deodoranti, sättis plaatinablondid õhukesed salgud pealaele hoolikalt sõlme. Ta liigutused olid aeglased, mõte liikus mujal ja käed tegutsesid automaatselt.
Sven oli saatnud sõnumi: ära pese, tahan sind kohe, tule… Merlyn tõmbas saunalina ümber ja kohmitses asjade kallal, et aega parajaks teha. Ümberringi vahetasid naised riided, föön huugas, teised kiirustasid koju ja tööle tagasi, aga Merlyn oli oma maailmas. Ta oli kõrvuni omadega sees, kõhus keerlesid liblikad ja veri tuksus meelekohtades. Suhte keelatus ainult lisas pinget ja kirge. Nüüd ootas ta hetke, kui riietusruum tühi, et lipsata hämara koridori lõpus olevasse klubisauna, kus Sven juba kärsitult nahkdiivanil oma pikki lihaselisi jalgu sirutades ootas. Klubisauna hämarus ja kulunud mööbel olid näinud sadu pahelisi kirehetki, nüüd oli Merlyni kord… Naist erutas võimalus, et keegi trennikaaslastest võib taibata, mis toimub. Paras neile, kadedad koledad naised, see mees on nüüd minu, te võite arvata, mis tahate, see on teie probleem, mõtles Merlyn. Ta heitis veel pilgu peeglisse ja läks.
Sven krabas Merlyni ukse vahelt kaenlasse ja surus naise pea endale jalge vahele. Aega ei olnud palju.
Merlyn oli väikeste laste kodune ema ja rikka hõivatud mehe naine, kes oli mõned kuud tagasi tulnud sõbrannaga tennisetrenni, et ennast pärast kodusveedetud aastaid vormi viia. Kuuldavasti polnud Merlyni kooselu õnnelik, selle kohta ei osanud Kendra midagi arvata, aga kahe lapse ja nelja kodusviibitud aasta rutiin oli talle täiesti arusaadav tõsiasi. Merlyni oli kuulnud, et Sven oli hea mees ja isa oma kahele lapsele, turvaline ja suur. Jah, selle mehe pean ma endale saama, oli ta otsustanud. Merlyni suhe Sveniga arenes tenniseharrastuse juurde käivast tavalisest flirdist kuumaks ootamatult kiiresti, nende kehade keemiad kõlasid kokku, mõlemad olid oma koduses elus jõudnud rutiini ja tüdimuse faasi.
Sveni pilk puuris Merlyni keha trennist trenni kasvava huviga. See oli trimmis ja ahvatlev, valmis, et anduda. Tennis oli siin muutunud eelmänguks, mõlemad teadsid, et on vaid aja küsimus, kui ei suudeta enam oma vastastikuseid tundeid kontrollida ja treeneri-õpilase suhe teiseneb millekski muuks. Merlyn oli alati saanud mehed, keda tahtis, nüüd tahtis ta oma treenerit, just seda meest. Sveni ja Merlyni pallivahetus ei olnud tennis, see oli puhas kuum seks, kus Sven saatis palle üha jõulisemalt ja Merlyn võttis need kilgates ja oiates vastu, kuni suutis. Svenil ja Merlynil oli tenniseväljakul pilke vaid teineteisele. Väljakul olid ka teised, ent mäng toimus vaid nende kahe vahel.
Jah, Merlyn pettis oma meest ja lapsi. Aga mis on petmine tänapäeval? Tänased inimsuhted ongi segased, tuumperekonnad lagunevad ja inimestel on mitmeid paralleelseid suhteid, teadis Kendra. Kõrvalsuhteid ei pea peresid isegi laiali ajama, isegi vastupidi, hoiavad peresid koos, sest kõrvalsuhte energeetiline laeng võib tuua uue hingamise ka argirutiinidesse mattunud pereellu, kirjutas naisteportaal. Uus suhe paneb inimese enda eest hoolitsema, armunud inimene on kirglikum ka oma vana kaaslasega. Mehed pesevad ennast rohkem, naised kuuldavasti ajavad ennast altpoolt karvutuks, sest uus suhe on teadagi rutiinivaba ja julgem, paigaldavad neete igasugustesse salakohtadesse ja teevad vallatuid tätoveeringuid. Seda kõike õpetasid naisteajakirjad ja ilmselt ei pannud nende tegijad mööda, naised on täna vabamad, kui kunagi varem.
Niisiis, võib-olla polegi midagi lahti, mis siin moraliseerida, inimesed elavad. Hangi ka endale elu, Kendra, mis sa vahid teisi.
Tal jätkus mõistmist Merlyni suhtes, pärast viit aastat elust eemal väikeste lastega, keset igapäevast hoolitsemist ja kantseldamist oli ju naisel õigus väikesele vaheldusele? Kendra oli arvanud, et ta on iga kell naiste valikuvabaduse poolt: kui mehed võtavad täna elu vabalt, siis miks ei peaks seda lubama ka naistele?
Nüüd aga tunnetas Kendra korraga naiste vabanemise pahupoolt omal nahal. Merlyni ja Sveni suhe ongi vabadus, naised ja mehed mõlemad teevad, mida tahavad, mis pähe tuleb, pole enam tabusid.
Kendral oli oma naiivsuse pärast vastik, elu ja teooria on kaks asja, mis sageli kokku ei käi.
Kendra oli solvunud, et oli kõrvale jäänud, aga ei imestanud tegelikult, et Sven ja Merlyn teineteist leidsid. Ta püüdis asja võtta ratsionaalselt, nagu ikka. Noored kehad, veri vemmeldas, puhas füsioloogia. Sven oli kevadel teiste korda isaks saanud, käis sünnitusel ja oli õnnelik verivärske papa. Ta pani Facebooki üles kaunid ema ja poja pildid ja kuulutas poja maailmatulekut ilmselge uhkusega. Ent nagu paljud teised noored isad, põgenes Sven kohe imikukisa, kahe lapse kantseldamisest kurnatud naise ja üle pea kasvava olme eest tööle tagasi.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…