Skip to main content

Kendra, hangi endale elu (katkend valmivast ajaviiteromaanist)

Naiste riietusruumis oli umbne, segunesid parfüümide, dushigeelide ja šampoonide vänged lõhnad, higi ja kantud tennisetossude lehk. Merlyn kooris higised tenniseriided seljast ja seisis ennast uurides peegli ees. Pilt oli uhke ja see meeldis talle: hiljuti paigaldatud rinnad seisid himukalt harali, tennis oli vormi voolinud naise pisut x-kujulised lühikeste säärtega jalad. Kahe lapse sünnitamise vaevumärgatavate jälgedega keha oli oma elatud elu jälgedega ilus vaatepilt. Jah, Merlyn oli just selline milf, „ema, keda sa tahaksid panna“, kellesarnased olid ka internetiporno otsingute tipus. Merlyn uuris peegli ees hindavalt ja imetlevalt oma keha. Ta määris kaenla alla deodoranti, sättis plaatinablondid õhukesed salgud pealaele hoolikalt sõlme. Ta liigutused olid aeglased, mõte liikus mujal ja käed tegutsesid automaatselt.
Sven oli saatnud sõnumi: ära pese, tahan sind kohe, tule… Merlyn tõmbas saunalina ümber ja kohmitses asjade kallal, et aega parajaks teha. Ümberringi vahetasid naised riided, föön huugas, teised kiirustasid koju ja tööle tagasi, aga Merlyn oli oma maailmas. Ta oli kõrvuni omadega sees, kõhus keerlesid liblikad ja veri tuksus meelekohtades. Suhte keelatus ainult lisas pinget ja kirge. Nüüd ootas ta hetke, kui riietusruum tühi, et lipsata hämara koridori lõpus olevasse klubisauna, kus Sven juba kärsitult nahkdiivanil oma pikki lihaselisi jalgu sirutades ootas. Klubisauna hämarus ja kulunud mööbel olid näinud sadu pahelisi kirehetki, nüüd oli Merlyni kord… Naist erutas võimalus, et keegi trennikaaslastest võib taibata, mis toimub. Paras neile, kadedad koledad naised, see mees on nüüd minu, te võite arvata, mis tahate, see on teie probleem, mõtles Merlyn. Ta heitis veel pilgu peeglisse ja läks.
Sven krabas Merlyni ukse vahelt kaenlasse ja surus naise pea endale jalge vahele. Aega ei olnud palju.
Merlyn oli väikeste laste kodune ema ja rikka hõivatud mehe naine, kes oli mõned kuud tagasi tulnud sõbrannaga tennisetrenni, et ennast pärast kodusveedetud aastaid vormi viia. Kuuldavasti polnud Merlyni kooselu õnnelik, selle kohta ei osanud Kendra midagi arvata, aga kahe lapse ja nelja kodusviibitud aasta rutiin oli talle täiesti arusaadav tõsiasi. Merlyni oli kuulnud, et Sven oli hea mees ja isa oma kahele lapsele, turvaline ja suur. Jah, selle mehe pean ma endale saama, oli ta otsustanud. Merlyni suhe Sveniga arenes tenniseharrastuse juurde käivast tavalisest flirdist kuumaks ootamatult kiiresti, nende kehade keemiad kõlasid kokku, mõlemad olid oma koduses elus jõudnud rutiini ja tüdimuse faasi.
Sveni pilk puuris Merlyni keha trennist trenni kasvava huviga. See oli trimmis ja ahvatlev, valmis, et anduda. Tennis oli siin muutunud eelmänguks, mõlemad teadsid, et on vaid aja küsimus, kui ei suudeta enam oma vastastikuseid tundeid kontrollida ja treeneri-õpilase suhe teiseneb millekski muuks. Merlyn oli alati saanud mehed, keda tahtis, nüüd tahtis ta oma treenerit, just seda meest. Sveni ja Merlyni pallivahetus ei olnud tennis, see oli puhas kuum seks, kus Sven saatis palle üha jõulisemalt ja Merlyn võttis need kilgates ja oiates vastu, kuni suutis. Svenil ja Merlynil oli tenniseväljakul pilke vaid teineteisele. Väljakul olid ka teised, ent mäng toimus vaid nende kahe vahel.
Jah, Merlyn pettis oma meest ja lapsi. Aga mis on petmine tänapäeval? Tänased inimsuhted ongi segased, tuumperekonnad lagunevad ja inimestel on mitmeid paralleelseid suhteid, teadis Kendra. Kõrvalsuhteid ei pea peresid isegi laiali ajama, isegi vastupidi, hoiavad peresid koos, sest kõrvalsuhte energeetiline laeng võib tuua uue hingamise ka argirutiinidesse mattunud pereellu, kirjutas naisteportaal. Uus suhe paneb inimese enda eest hoolitsema, armunud inimene on kirglikum ka oma vana kaaslasega. Mehed pesevad ennast rohkem, naised kuuldavasti ajavad ennast altpoolt karvutuks, sest uus suhe on teadagi rutiinivaba ja julgem, paigaldavad neete igasugustesse salakohtadesse ja teevad vallatuid tätoveeringuid. Seda kõike õpetasid naisteajakirjad ja ilmselt ei pannud nende tegijad mööda, naised on täna vabamad, kui kunagi varem.
Niisiis, võib-olla polegi midagi lahti, mis siin moraliseerida, inimesed elavad. Hangi ka endale elu, Kendra, mis sa vahid teisi.
Tal jätkus mõistmist Merlyni suhtes, pärast viit aastat elust eemal väikeste lastega, keset igapäevast hoolitsemist ja kantseldamist oli ju naisel õigus väikesele vaheldusele? Kendra oli arvanud, et ta on iga kell naiste valikuvabaduse poolt: kui mehed võtavad täna elu vabalt, siis miks ei peaks seda lubama ka naistele?
Nüüd aga tunnetas Kendra korraga naiste vabanemise pahupoolt omal nahal. Merlyni ja Sveni suhe ongi vabadus, naised ja mehed mõlemad teevad, mida tahavad, mis pähe tuleb, pole enam tabusid.
Kendral oli oma naiivsuse pärast vastik, elu ja teooria on kaks asja, mis sageli kokku ei käi.
Kendra oli solvunud, et oli kõrvale jäänud, aga ei imestanud tegelikult, et Sven ja Merlyn teineteist leidsid. Ta püüdis asja võtta ratsionaalselt, nagu ikka. Noored kehad, veri vemmeldas, puhas füsioloogia. Sven oli kevadel teiste korda isaks saanud, käis sünnitusel ja oli õnnelik verivärske papa. Ta pani Facebooki üles kaunid ema ja poja pildid ja kuulutas poja maailmatulekut ilmselge uhkusega. Ent nagu paljud teised noored isad, põgenes Sven kohe imikukisa, kahe lapse kantseldamisest kurnatud naise ja üle pea kasvava olme eest tööle tagasi.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku