Skip to main content

Kruusateede trauma. Ilmus Sirbis 16.07.2021, rubriigis Vabaduse plats

 



Teede ja platside mustkatte alla saamine on paljudes Eesti kohtades praeguseni progressi ja heaolu märk, sest põlvkonnad on elanud sõiduteede kruusatolmus, mis räägib vaesusest ja ilmajäetusest. Vaesust ei tähista mitte ainult kruusateed, vaid meie lähimineviku kogemuse tõttu ka niitmata ja kultiveerimata,  lokkavad rohealad -- “tühermaad”,  sest aiatehnikaks ja hoolduseks polnud inimestel ega KOVidel hiljuti veel piisavalt raha. 

Kui inimesel, ettevõttel või kohalikul omavalitsusel on täna raha, on võimalik trimmerid, saed ja puhurid hoida töös aastaringselt. Haljastustööd ja asfalteerimine on  linnaruumis kõigile nähtav ja ka kuuldav  hoolitsus elanike ees. Kui masinad ei mürise, järelikult linnajuhid konutavad niisama ja valija märkab seda! Kui linn raiub ja asfalteerib, järelikult hoolitseb. 

Suured puud ja rohuplatsid räägivad nende  lähimineviku traumade  valguses täna  lohakusest, tsivilisatsioonile viitab asfaltplats või nüsitud ja ärapõlenud  rohulibledega mullakamar, mille keskel plastpottides elupuud või postamendi otsas rippuvad aiandis kultiveeritud võõrliiki lilled.  Sellisesse ruumi on maetud korralikult maksuraha ja see paistab kaugele. 

Asfaldiplatsid ja pottides haljastus on arusaam hoolitsetud linnakeskkonnast täna Eestis ja väikelinnad teevad siin järele kõike, mida Tallinn ees.

Haapsalus võeti hiljuti maha paarsada elujõus puud, et “teha korda” Posti tänav. “Kordategemiseks” kasutati muu hulgas ühe finanstallikana ka riigi poolt KOVile antud koroonakriisi leevendamise raha. Eksperdid on juba hinnangud andnud, oleks saanud puid säästa, aga nüüd on võimalik taas rohkem linnaruumi kõvakatte alla saada, et saada korrastatud keskkond, kus pole putukaid ega linde, kes autod täis situvad. Mis puutub Haapsalusse, siis kümmekond aastat tagasi rajati samasuguse hoolimatusega keskkonna vastu Rannarootsi keskus, millel täna Eesti üks suuremaid  parklaid. Selle käigus läks maha vana mõisapargi tammik. Raudtee lähedal Rohuküla sõidusuuna laiendamisel ja ringristmiku rajamisel võttis linn mõni aeg tagasi samuti maha suured vanad pajud,  nii et Haapsalus Posti tänaval toimunu on üsna loogilise arengu jätk.

Väikelinnades võiks kruusateede traumast juba üle saada, suurlinnad liiguvad juba ammu teises suunas. Näiteks Berliinis on liikumine, et jätta linnas alles sõjaajast pärit tühjaks jäänud  rohtunud platsid, kus lokkab elu ja kus tunnevad end hästi isegi metssead. Mis täna Berliinis, see homme Tallinnas, kus juba räägitakse rohekoridoridest ja putukaväiladest, varsti jõuab uus mood säilitada elurikkus ka Eesti väikelinnadesse nagu Haapsalu.     


Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku