Skip to main content

Tahan sinu higist särki, ilmus Eesti Ekspress Areen 10.02.2015

Pärast seda kui Saksa tennisist Angelique Kerber võidab Australian Openi finaalis favoriit Serena Williamsit, laigin eufooriahoos tema Facebooki lehekülge ja siirdun seejärel sama hooga ostlema veebipoodi Tennis-Point. Ostan samasugused Adidase kleidi, topi ja tennisetossud, nagu Kerber võidumängus kandis. Saan selle ostu kaudu endale tükikese Kerberi võidust ja enesekindlusest, innuka tenniseharrastajana toksin nüüd väljakul palli samasuguses vormis nagu Angelique ja mõttes võitlen Serenaga!
Selline võib olla ühe fännisuhte ilus algus, kuid ehk oli tegu lihtsalt kaubandusliku episoodiga, kus meelelahutuse kaudu turundati mulle sponsorite tooted.
Vanade tennisetegijate hulgas on võistlusaegne pühendumine tõsisem, enne veerandfinaali märgistasid paljud Facebookis oma profiilipildi lausega „I´am Team Federer“, kuulutades ennast Federeri tiimiliikmeteks-fännideks. Mõni õnnelik fänn oli elus vanameistriga sama foto peale jäänud ja õnnetunde eksponeerimiseks sotsiaalmeedias piisab ka staari kaugelt pildistamisest.
Õiged spordifännid püüavad tribüünil finalistide higiseid peapaelu, võidu toonud palle ja õnnelikumad saavad endale atleedi särgi, kui ta peaks selle seljast kiskuma ja rahva sekka viskama. Australian Openil sai keegi naisfänn pärast võidukat finaali Djokovici läbimärja T-särgi, ja võib fantaasial lennata lasta, mida ta sellega kodus teeb – võib-olla võtab lihtsalt kaissu ja laseb unenägudel tulla, võib-olla aga ehitab oma korteri ringi, et särk eraldi tuppa vitriini välja panna ja sõbrannad külla kutsuda veini kõrvale särki nuusutama.
Fänlus on tõsine suhe inimese elus ja üks oluline osa tema identiteedist, isiklik ja samas seltskondlik. Ma ei läinud siiski David Bowie surma järelpidudele Tallinnas, kuigi kooskuulamisi ja nukrutsemisõhtuid korraldati mitmeid. Ei maalinud nägu triibuliseks ega käinud Londoni äärelinnas laulja lapsepõlvekodu vaatamas, kuigi vaatasin seda kõike uudistest ja mõttes elasin kaasa. Bowie pikaaegse pühendunud fännina ma loomulikult olin surmateate järgselt paar päeva rivist väljas, kuulasin FBs jagatud vanu lugusid (mis tegelikult nii peas, et võin endale neid kohe mõttes laulda) ja mõtlesin, kuidas minu nagu paljude teiste pubekate maailma omal ajal tegelikult plahvatuslikult muutsid kummitavad laused he´d like to come and meet us but he thinks he´d blow our minds või don´t you wonder sometimes about sound and vision. Jälgisin teraselt, mida teised oma Bowie-suhtest räägivad ja kirjutavad ja tundsin, et tegelikult on minu ümber aastaid olnud mingi võrgustik, mille liikmeid ma isiklikult ei tunne, aga kellega mind äkki sidus mingi suur ühisosa, ühine iidol, aastatepikkune suhe. Tundsin isegi teatud kiivust: ahjaa, ka teil on temaga midagi sellist olnud.
Kui järele mõtlen, siis minu fänlus on olnud vaikne ja süütu, samas on mõned iidolisuhted kujundanud mu isiksust kindlasti sama oluliselt kui mõne teise oma, kes oma pühendumist on hoopis avalikumalt deklareerinud. Seoses Bowiega meenutasid paljud, kuidas nad lõikasid endale tagant pika külgedelt lühikese Bowie soengu ja jäljendasid Bowie androgüünset kuvandit, mis raputas omal ajal kogu läänemaailmas põhjalikult soolise identiteedi tunnetust ja väljendusviise. Paljud on rääkinud vaimsest äratusest, inspiratsioonist või pöördest seoses artistiga; minagi kirjutan siia alla.
Riietuse ja stiilielementide, maneeride matkimine on lihtsaim ja levinuim võimalus oma jumalust teenida. Kui ei olnud võimalik staariga seotud asju osta fännikraami poest, läks omal ajal käiku leidlikkus ja käteosavus. Tunnistan ausalt, et minagi olen teinud oma kunagise lemmikbändi Sweet plaadikaante järgi šabloone, trükkinud käsitsi endale T-särke, välismaa ajakirjadest ansamblite fotosid maha pildistanud ja nendest sõpradele jagamiseks fotosid teinud, joonistanud oma toa seinakaunistuseks uhkeid plakateid nii Bowie´st, ansamblitest Sweet, ABBA, Queen ja Baccara! Tagantjärele kõik väga loominguline eneseväljendus mõningate koomiliste hetkedega nagu klassikaaslastega ühise kirja kirjutamine ABBAle umbes 5. klassis (aadressiks lihtsalt Stockholm). Ansambli Sweet poistest aga unistasime ühe sõbrannaga niisama kahekesi, olime neisse koos kõrvuni armunud muidugi. Välismaa sugulased saatsid plaadid, kõik muu kujunes kohapeal; vaevalt, et need fännisuhted oma sügavuselt lääne samaaegsetele alla jäid.
Aeg on edasi läinud ja täna on võimalik olla oma iidoli Facebooki-sõber, teda Twitteris jälgida, temalt isiklik sõnum saada ja internetipoest fännikraam koju osta. Sellest sageli ei piisa, sest kõik on liiga paljudele kättesaadav ja tavaline: nii loeme meelelahutusportaalide vahendusel fännidest, kes on ennast iidolile niimoodi pühendanud, et püüavad kangelase välimust saavutada mitte ainult stiili matkimise vaid ilulõikustega. Oma iidoli jälitamine on internetiajastul muidugi lihtsam kui kunagi varem, halvemal juhul ahistatakse staare aga endiselt ka füüsiliselt. Äärmuslikem fänluseväljendus on oma iidoli tapmine, nagu hukkus kunagise fänni käe läbi John Lennon. Haiges kujutlusmaailmas saab staar läbi surma sel viisil lõplikult pühendunud fänni ainuomandiks, läbi kurja kuulsuse kirjutatakse fänn igaveseks sisse staari loosse.
Elujõulisi subkultuure, mis koondavad mingi bändi, filmi või kirjandusteose tõsiseid harrastajaid on maailma mastaabis rohkelt kirjeldatud: Star Treki, Harry Potteri, James Bondi fännid kummardavad oma kangelasi süsteemselt, igakülgselt ja läbi aastate. Fänluse-alast uurimust (fandom studies) pole meil Eestis eriti viljeldud , ilmselt pole piisavalt jõulisi ilminguid, et subkultuuri mõõtmed välja anda. Kõige reljeefsem fännikultuuri ilming Eestis ongi ehk lasteraamatutegelase Lotte ümber toimuv, aga see on võib-olla lihtsalt andekas turundus. Täiskasvanute puhul tajub fännide ühist hingamist kõige rohkem rock-kontserditel, eriti hevimuusika puhul ei jää kahtlust, et kontserdil olek on kogukondlik rituaal (tõsised mehed, õiged riided, soengud, tätoveeringud, õige atitüüd). Spordimaailmas on Eestis ükskuid fännikultuurile omaseid ilminguid, näiteks pärast Andrus Veerpalu dopinguskandaali tekkinud liikumine „Usume Andrust“ näol oli tegemist ilmeka fännikultuuri puhanguga. Tehnoloogiavaldkond koondab fänne: meie keskel liiguvad Apple´i looja Steve Jobsi austajad mustades dzhemprites, neid ühendab uusim vidin taskus ning kerge põlgus Androidi- ja PC-inimeste vastu.
Fänlus kui subkultuur on selgete ususekti tunnustega. Kujutletud usujuhi staatuses on meelelahutusstaar, sportlane, tehnikavisionäär, kogukonna liikmed jagavad jõuliselt mingeid seiskohti ja väärtusi ning eitavad alternatiive: Andrus oli puhas, jalkafänn pooldab üht või teist klubi, õige hevimees ei kuula EDMi ja Federeri pooldaja ei armasta Djokovici .
Täna on meisterlikku turundust rohujuuretasandi fännikultuurist raske eristada: artisti looming või sportlase saavutused müüakse tarbijagrupile osavalt maha ja fännikultuur luuakse tööstuslikult. Kultusesemed on tiražeeritud, aura lahjendatud miljonikordselt. Üksikud eheduse hetked on siiski alles ja pühendunud fänn teab: õiget higist särki on ainult üks.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku