Skip to main content

Tahan sinu higist särki, ilmus Eesti Ekspress Areen 10.02.2015

Pärast seda kui Saksa tennisist Angelique Kerber võidab Australian Openi finaalis favoriit Serena Williamsit, laigin eufooriahoos tema Facebooki lehekülge ja siirdun seejärel sama hooga ostlema veebipoodi Tennis-Point. Ostan samasugused Adidase kleidi, topi ja tennisetossud, nagu Kerber võidumängus kandis. Saan selle ostu kaudu endale tükikese Kerberi võidust ja enesekindlusest, innuka tenniseharrastajana toksin nüüd väljakul palli samasuguses vormis nagu Angelique ja mõttes võitlen Serenaga!
Selline võib olla ühe fännisuhte ilus algus, kuid ehk oli tegu lihtsalt kaubandusliku episoodiga, kus meelelahutuse kaudu turundati mulle sponsorite tooted.
Vanade tennisetegijate hulgas on võistlusaegne pühendumine tõsisem, enne veerandfinaali märgistasid paljud Facebookis oma profiilipildi lausega „I´am Team Federer“, kuulutades ennast Federeri tiimiliikmeteks-fännideks. Mõni õnnelik fänn oli elus vanameistriga sama foto peale jäänud ja õnnetunde eksponeerimiseks sotsiaalmeedias piisab ka staari kaugelt pildistamisest.
Õiged spordifännid püüavad tribüünil finalistide higiseid peapaelu, võidu toonud palle ja õnnelikumad saavad endale atleedi särgi, kui ta peaks selle seljast kiskuma ja rahva sekka viskama. Australian Openil sai keegi naisfänn pärast võidukat finaali Djokovici läbimärja T-särgi, ja võib fantaasial lennata lasta, mida ta sellega kodus teeb – võib-olla võtab lihtsalt kaissu ja laseb unenägudel tulla, võib-olla aga ehitab oma korteri ringi, et särk eraldi tuppa vitriini välja panna ja sõbrannad külla kutsuda veini kõrvale särki nuusutama.
Fänlus on tõsine suhe inimese elus ja üks oluline osa tema identiteedist, isiklik ja samas seltskondlik. Ma ei läinud siiski David Bowie surma järelpidudele Tallinnas, kuigi kooskuulamisi ja nukrutsemisõhtuid korraldati mitmeid. Ei maalinud nägu triibuliseks ega käinud Londoni äärelinnas laulja lapsepõlvekodu vaatamas, kuigi vaatasin seda kõike uudistest ja mõttes elasin kaasa. Bowie pikaaegse pühendunud fännina ma loomulikult olin surmateate järgselt paar päeva rivist väljas, kuulasin FBs jagatud vanu lugusid (mis tegelikult nii peas, et võin endale neid kohe mõttes laulda) ja mõtlesin, kuidas minu nagu paljude teiste pubekate maailma omal ajal tegelikult plahvatuslikult muutsid kummitavad laused he´d like to come and meet us but he thinks he´d blow our minds või don´t you wonder sometimes about sound and vision. Jälgisin teraselt, mida teised oma Bowie-suhtest räägivad ja kirjutavad ja tundsin, et tegelikult on minu ümber aastaid olnud mingi võrgustik, mille liikmeid ma isiklikult ei tunne, aga kellega mind äkki sidus mingi suur ühisosa, ühine iidol, aastatepikkune suhe. Tundsin isegi teatud kiivust: ahjaa, ka teil on temaga midagi sellist olnud.
Kui järele mõtlen, siis minu fänlus on olnud vaikne ja süütu, samas on mõned iidolisuhted kujundanud mu isiksust kindlasti sama oluliselt kui mõne teise oma, kes oma pühendumist on hoopis avalikumalt deklareerinud. Seoses Bowiega meenutasid paljud, kuidas nad lõikasid endale tagant pika külgedelt lühikese Bowie soengu ja jäljendasid Bowie androgüünset kuvandit, mis raputas omal ajal kogu läänemaailmas põhjalikult soolise identiteedi tunnetust ja väljendusviise. Paljud on rääkinud vaimsest äratusest, inspiratsioonist või pöördest seoses artistiga; minagi kirjutan siia alla.
Riietuse ja stiilielementide, maneeride matkimine on lihtsaim ja levinuim võimalus oma jumalust teenida. Kui ei olnud võimalik staariga seotud asju osta fännikraami poest, läks omal ajal käiku leidlikkus ja käteosavus. Tunnistan ausalt, et minagi olen teinud oma kunagise lemmikbändi Sweet plaadikaante järgi šabloone, trükkinud käsitsi endale T-särke, välismaa ajakirjadest ansamblite fotosid maha pildistanud ja nendest sõpradele jagamiseks fotosid teinud, joonistanud oma toa seinakaunistuseks uhkeid plakateid nii Bowie´st, ansamblitest Sweet, ABBA, Queen ja Baccara! Tagantjärele kõik väga loominguline eneseväljendus mõningate koomiliste hetkedega nagu klassikaaslastega ühise kirja kirjutamine ABBAle umbes 5. klassis (aadressiks lihtsalt Stockholm). Ansambli Sweet poistest aga unistasime ühe sõbrannaga niisama kahekesi, olime neisse koos kõrvuni armunud muidugi. Välismaa sugulased saatsid plaadid, kõik muu kujunes kohapeal; vaevalt, et need fännisuhted oma sügavuselt lääne samaaegsetele alla jäid.
Aeg on edasi läinud ja täna on võimalik olla oma iidoli Facebooki-sõber, teda Twitteris jälgida, temalt isiklik sõnum saada ja internetipoest fännikraam koju osta. Sellest sageli ei piisa, sest kõik on liiga paljudele kättesaadav ja tavaline: nii loeme meelelahutusportaalide vahendusel fännidest, kes on ennast iidolile niimoodi pühendanud, et püüavad kangelase välimust saavutada mitte ainult stiili matkimise vaid ilulõikustega. Oma iidoli jälitamine on internetiajastul muidugi lihtsam kui kunagi varem, halvemal juhul ahistatakse staare aga endiselt ka füüsiliselt. Äärmuslikem fänluseväljendus on oma iidoli tapmine, nagu hukkus kunagise fänni käe läbi John Lennon. Haiges kujutlusmaailmas saab staar läbi surma sel viisil lõplikult pühendunud fänni ainuomandiks, läbi kurja kuulsuse kirjutatakse fänn igaveseks sisse staari loosse.
Elujõulisi subkultuure, mis koondavad mingi bändi, filmi või kirjandusteose tõsiseid harrastajaid on maailma mastaabis rohkelt kirjeldatud: Star Treki, Harry Potteri, James Bondi fännid kummardavad oma kangelasi süsteemselt, igakülgselt ja läbi aastate. Fänluse-alast uurimust (fandom studies) pole meil Eestis eriti viljeldud , ilmselt pole piisavalt jõulisi ilminguid, et subkultuuri mõõtmed välja anda. Kõige reljeefsem fännikultuuri ilming Eestis ongi ehk lasteraamatutegelase Lotte ümber toimuv, aga see on võib-olla lihtsalt andekas turundus. Täiskasvanute puhul tajub fännide ühist hingamist kõige rohkem rock-kontserditel, eriti hevimuusika puhul ei jää kahtlust, et kontserdil olek on kogukondlik rituaal (tõsised mehed, õiged riided, soengud, tätoveeringud, õige atitüüd). Spordimaailmas on Eestis ükskuid fännikultuurile omaseid ilminguid, näiteks pärast Andrus Veerpalu dopinguskandaali tekkinud liikumine „Usume Andrust“ näol oli tegemist ilmeka fännikultuuri puhanguga. Tehnoloogiavaldkond koondab fänne: meie keskel liiguvad Apple´i looja Steve Jobsi austajad mustades dzhemprites, neid ühendab uusim vidin taskus ning kerge põlgus Androidi- ja PC-inimeste vastu.
Fänlus kui subkultuur on selgete ususekti tunnustega. Kujutletud usujuhi staatuses on meelelahutusstaar, sportlane, tehnikavisionäär, kogukonna liikmed jagavad jõuliselt mingeid seiskohti ja väärtusi ning eitavad alternatiive: Andrus oli puhas, jalkafänn pooldab üht või teist klubi, õige hevimees ei kuula EDMi ja Federeri pooldaja ei armasta Djokovici .
Täna on meisterlikku turundust rohujuuretasandi fännikultuurist raske eristada: artisti looming või sportlase saavutused müüakse tarbijagrupile osavalt maha ja fännikultuur luuakse tööstuslikult. Kultusesemed on tiražeeritud, aura lahjendatud miljonikordselt. Üksikud eheduse hetked on siiski alles ja pühendunud fänn teab: õiget higist särki on ainult üks.

Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…