Skip to main content

Kas nunn Ursula vägistajad tuleks kohtu alla anda? Ilmus Postimehe arvamusportaalis 16.06.2017

Riigikogu lükkas eile kahjuks tagasi Oudekki Loone  ja kümnekonna riigikogulase  eelnõu, millega oleks välistatud fiktsiooniliste tekstide igasugune tsensuur Eestis, ka siis, kui tekst puudutab seadusega karistatavat tegevust. Küsimus on põhimõttelist laadi, ehkki lähtub ühest konkreetsest Kaur Kenderi teosest. Kui kirjanik kirjeldas oma sõnul ühe tegelase moraalset allakäiku, mis viis pedofiiliani ja tegu oli kirjandusliku kirjeldusega, mille eesmärgiks näidata isiksuse lagunemist, siis paljude jaoks oli teksti eesmärk lapsporno, mille eesmärk innustada pedofiile ning mille eest on ette nähtud karistus.
Eelnõu ühe esitajana meenutaks, et sõna- ja mõttevabadus on habras, selle piiramine alati hiiliv ning toimub sageli üldsuse nõudel moraali nimel. Rahvas on ajaloos sageli eelistanud korda segadusele ka siis, kui kord nõuab vabaduste piiramist. Sõnavabaduse üks valdkond on loomevabadus, mille eeldus on piirangute puudumine. Kultuurivaldkonna tuntumaks piiranguvormiks on tsensuur. Kohus on hetkel Kaur Kenderi „Untitled 12“ küll vabastanud lapspornograafia süüdistusest, tunnistades Kenderi kavatsused kunsti valdkonda kuuluvateks, ent teatavasti on prokuratuur asja edasi kaevanud ja me veel ei tea lõppotsust. Kas me oleme teel riigiks, kus ei usuta kunstivaldkonna eneseregulatsiooni ja kunstiväline sekkumine ehk tsensuur on aktsepteeritud?
Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ja esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne. Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha.
Kuidas aga eristada kunstilisi tekste  ja nö. tehnilisi tekste, mille eesmärk on kutsuda üles vägivallale? Kuidas olla kindel, et kunstniku siiras kavatsus on kirjeldada elu varjukülgi ja mitte kutsuda üles vägivaldsetele tegudele? Kunsti piirid on tänapäeval hägused ja mis on kunst, defineeritakse vaikimisi ühiskondliku kokkuleppe kaudu, mille osapooled on kunstnikud, kriitikud, kunstiametnikud ja rahastajad.
Kunstiliste tekstide mõju võib olla ootamatu ja esile kutsuda vägivalda ka siis, kui kunstniku kavatsused on olnud teised. Klassikaline juhtum on Goethe „Noore Wertheri kannatused“, mis kutsus esile enesetappude laine Saksamaal. Saksa kunstniku Egon Schiele ühiskonnakriitilised maalid, kus oli kujutatud vägivaldsetes erootilistes stseenides lapsi, said aluseks kunstniku kinnipidamisele. Rock-muusika liigub üldse lubatavuse ja keelatuse piiril ning juhtumeid, kus artistidel on tulnud tegemist teha korrakaitsjatega, teab ajalugu sadu. Hiljuti Eestis esinenud Rammstein on olnud näiteks kinni peetud sodoomiasüüdistusega, mis oli ühe lavashow osa ning pahandusi komblusnormide rikkumise tõttu on neil olnud teisigi. Kas keegi kujutab ette rocki, kus laulutekstid tegelevad ainult seaduse piiridesse jäävate tegevustega?
Kenderi juhtumi lahenduse tähtsus seisneb selles, kas me avame loominguvaldkonna  karistusseadustikule ehk kas Eestist saab koht, kus on võimalik raamatute, filmide, etenduste rockishowde sisu ja nende loojate üle kohut mõista? Kus ei piisa ligipääsu piirangutest, vaid peetakse asjakohaseks raamatute või miks mitte ka näiteks piltide autoreid sanktsioneerida või ka ühiskonnast isoleerida?
Lapspornograafia valmistamine on keelatud kui vägivald ja keegi ei vaidle ju selle vastu. Kenderi juhtumis läks ka Riigikogu arutlustes lootusetult segi kunsti ja elutegelikkuse valdkond. Puhtalt juriidikast lähtudes on vist raske vahet teha fiktsioonis kujutatava ja elu vahel?
Kuidas aga olla kindel, et kellelegi ei jää tulevikus ette mõni naistevastase vägivalla stseen, näiteks vägistamine Eesti filmis? Kas Eve Kivi kehastatud nunn Ursula oli naistevastase vägivalla ohver? Kindlasti leiab loomade, näiteks hobuste piinamise kirjeldusi klassikalises sõjakirjanduses, need võivad häirida loomakaitsjaid.  Jõhkrate isikuvastaste kuritegude (peks, tapmiskatsed)  detailseid kirjeldusi ja kujutamist filmis ja teatris on kultuur täis. Ka need võivad inspireerida tumedatele tegudele, üles kutsuda vägivallale. Seda ei saa kunagi välistada, sest hea kirjandus, kunst, film ongi mõjus, aga asi on selle sõnumi mõistmise võimes.
Meie igapäevases elus on palju ohtlikumat fiktiivset vägivalda kui mõni nišikirjanduse tekst. Kõik lapsevanemad teavad, kui varjamatult  vägivaldne on multifilmide maailm, rääkimata Hollywoodi filmiproduktsioonist. Viimane on reguleeritud vaid kättesaadavuse piirangutega.
Riigikogus Kenderi teosest inspireeritud toimunu annab alust meenutada, et loominguline vabadus on vaba ühiskonna eeldus ja kui midagi on mõistlik reguleerida, siis see on raskestimõistetavate või kahemõtteliste teoste levik ja kättesaadavus. Riigikogu lükkas eile kahjuks tagasi Oudekki Loone  ja kümnekonna riigikogulase  eelnõu, millega oleks välistatud fiktsiooniliste tekstide igasugune tsensuur Eestis, ka siis, kui tekst puudutab seadusega karistatavat tegevust. Küsimus on põhimõttelist laadi, ehkki lähtub ühest konkreetsest Kaur Kenderi teosest. Kui kirjanik kirjeldas oma sõnul ühe tegelase moraalset allakäiku, mis viis pedofiiliani ja tegu oli kirjandusliku kirjeldusega, mille eesmärgiks näidata isiksuse lagunemist, siis paljude jaoks oli teksti eesmärk lapsporno, mille eesmärk innustada pedofiile ning mille eest on ette nähtud karistus.
Eelnõu ühe esitajana meenutaks, et sõna- ja mõttevabadus on habras, selle piiramine alati hiiliv ning toimub sageli üldsuse nõudel moraali nimel. Rahvas on ajaloos sageli eelistanud korda segadusele ka siis, kui kord nõuab vabaduste piiramist. Sõnavabaduse üks valdkond on loomevabadus, mille eeldus on piirangute puudumine. Kultuurivaldkonna tuntumaks piiranguvormiks on tsensuur. Kohus on hetkel Kaur Kenderi „Untitled 12“ küll vabastanud lapspornograafia süüdistusest, tunnistades Kenderi kavatsused kunsti valdkonda kuuluvateks, ent teatavasti on prokuratuur asja edasi kaevanud ja me veel ei tea lõppotsust. Kas me oleme teel riigiks, kus ei usuta kunstivaldkonna eneseregulatsiooni ja kunstiväline sekkumine ehk tsensuur on aktsepteeritud?
Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ja esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne. Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha.
Kuidas aga eristada kunstilisi tekste  ja nö. tehnilisi tekste, mille eesmärk on kutsuda üles vägivallale? Kuidas olla kindel, et kunstniku siiras kavatsus on kirjeldada elu varjukülgi ja mitte kutsuda üles vägivaldsetele tegudele? Kunsti piirid on tänapäeval hägused ja mis on kunst, defineeritakse vaikimisi ühiskondliku kokkuleppe kaudu, mille osapooled on kunstnikud, kriitikud, kunstiametnikud ja rahastajad.
Kunstiliste tekstide mõju võib olla ootamatu ja esile kutsuda vägivalda ka siis, kui kunstniku kavatsused on olnud teised. Klassikaline juhtum on Goethe „Noore Wertheri kannatused“, mis kutsus esile enesetappude laine Saksamaal. Saksa kunstniku Egon Schiele ühiskonnakriitilised maalid, kus oli kujutatud vägivaldsetes erootilistes stseenides lapsi, said aluseks kunstniku kinnipidamisele. Rock-muusika liigub üldse lubatavuse ja keelatuse piiril ning juhtumeid, kus artistidel on tulnud tegemist teha korrakaitsjatega, teab ajalugu sadu. Hiljuti Eestis esinenud Rammstein on olnud näiteks kinni peetud sodoomiasüüdistusega, mis oli ühe lavashow osa ning pahandusi komblusnormide rikkumise tõttu on neil olnud teisigi. Kas keegi kujutab ette rocki, kus laulutekstid tegelevad ainult seaduse piiridesse jäävate tegevustega?
Kenderi juhtumi lahenduse tähtsus seisneb selles, kas me avame loominguvaldkonna  karistusseadustikule ehk kas Eestist saab koht, kus on võimalik raamatute, filmide, etenduste rockishowde sisu ja nende loojate üle kohut mõista? Kus ei piisa ligipääsu piirangutest, vaid peetakse asjakohaseks raamatute või miks mitte ka näiteks piltide autoreid sanktsioneerida või ka ühiskonnast isoleerida?
Lapspornograafia valmistamine on keelatud kui vägivald ja keegi ei vaidle ju selle vastu. Kenderi juhtumis läks ka Riigikogu arutlustes lootusetult segi kunsti ja elutegelikkuse valdkond. Puhtalt juriidikast lähtudes on vist raske vahet teha fiktsioonis kujutatava ja elu vahel?
Kuidas aga olla kindel, et kellelegi ei jää tulevikus ette mõni naistevastase vägivalla stseen, näiteks vägistamine Eesti filmis? Kas Eve Kivi kehastatud nunn Ursula oli naistevastase vägivalla ohver? Kindlasti leiab loomade, näiteks hobuste piinamise kirjeldusi klassikalises sõjakirjanduses, need võivad häirida loomakaitsjaid.  Jõhkrate isikuvastaste kuritegude (peks, tapmiskatsed)  detailseid kirjeldusi ja kujutamist filmis ja teatris on kultuur täis. Ka need võivad inspireerida tumedatele tegudele, üles kutsuda vägivallale. Seda ei saa kunagi välistada, sest hea kirjandus, kunst, film ongi mõjus, aga asi on selle sõnumi mõistmise võimes.
Meie igapäevases elus on palju ohtlikumat fiktiivset vägivalda kui mõni nišikirjanduse tekst. Kõik lapsevanemad teavad, kui varjamatult  vägivaldne on multifilmide maailm, rääkimata Hollywoodi filmiproduktsioonist. Viimane on reguleeritud vaid kättesaadavuse piirangutega.

Riigikogus Kenderi teosest inspireeritud toimunu annab alust meenutada, et loominguline vabadus on vaba ühiskonna eeldus ja kui midagi on mõistlik reguleerida, siis see on raskestimõistetavate või kahemõtteliste teoste levik ja kättesaadavus.  

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…