Skip to main content

Kas nunn Ursula vägistajad tuleks kohtu alla anda? Ilmus Postimehe arvamusportaalis 16.06.2017

Riigikogu lükkas eile kahjuks tagasi Oudekki Loone  ja kümnekonna riigikogulase  eelnõu, millega oleks välistatud fiktsiooniliste tekstide igasugune tsensuur Eestis, ka siis, kui tekst puudutab seadusega karistatavat tegevust. Küsimus on põhimõttelist laadi, ehkki lähtub ühest konkreetsest Kaur Kenderi teosest. Kui kirjanik kirjeldas oma sõnul ühe tegelase moraalset allakäiku, mis viis pedofiiliani ja tegu oli kirjandusliku kirjeldusega, mille eesmärgiks näidata isiksuse lagunemist, siis paljude jaoks oli teksti eesmärk lapsporno, mille eesmärk innustada pedofiile ning mille eest on ette nähtud karistus.
Eelnõu ühe esitajana meenutaks, et sõna- ja mõttevabadus on habras, selle piiramine alati hiiliv ning toimub sageli üldsuse nõudel moraali nimel. Rahvas on ajaloos sageli eelistanud korda segadusele ka siis, kui kord nõuab vabaduste piiramist. Sõnavabaduse üks valdkond on loomevabadus, mille eeldus on piirangute puudumine. Kultuurivaldkonna tuntumaks piiranguvormiks on tsensuur. Kohus on hetkel Kaur Kenderi „Untitled 12“ küll vabastanud lapspornograafia süüdistusest, tunnistades Kenderi kavatsused kunsti valdkonda kuuluvateks, ent teatavasti on prokuratuur asja edasi kaevanud ja me veel ei tea lõppotsust. Kas me oleme teel riigiks, kus ei usuta kunstivaldkonna eneseregulatsiooni ja kunstiväline sekkumine ehk tsensuur on aktsepteeritud?
Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ja esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne. Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha.
Kuidas aga eristada kunstilisi tekste  ja nö. tehnilisi tekste, mille eesmärk on kutsuda üles vägivallale? Kuidas olla kindel, et kunstniku siiras kavatsus on kirjeldada elu varjukülgi ja mitte kutsuda üles vägivaldsetele tegudele? Kunsti piirid on tänapäeval hägused ja mis on kunst, defineeritakse vaikimisi ühiskondliku kokkuleppe kaudu, mille osapooled on kunstnikud, kriitikud, kunstiametnikud ja rahastajad.
Kunstiliste tekstide mõju võib olla ootamatu ja esile kutsuda vägivalda ka siis, kui kunstniku kavatsused on olnud teised. Klassikaline juhtum on Goethe „Noore Wertheri kannatused“, mis kutsus esile enesetappude laine Saksamaal. Saksa kunstniku Egon Schiele ühiskonnakriitilised maalid, kus oli kujutatud vägivaldsetes erootilistes stseenides lapsi, said aluseks kunstniku kinnipidamisele. Rock-muusika liigub üldse lubatavuse ja keelatuse piiril ning juhtumeid, kus artistidel on tulnud tegemist teha korrakaitsjatega, teab ajalugu sadu. Hiljuti Eestis esinenud Rammstein on olnud näiteks kinni peetud sodoomiasüüdistusega, mis oli ühe lavashow osa ning pahandusi komblusnormide rikkumise tõttu on neil olnud teisigi. Kas keegi kujutab ette rocki, kus laulutekstid tegelevad ainult seaduse piiridesse jäävate tegevustega?
Kenderi juhtumi lahenduse tähtsus seisneb selles, kas me avame loominguvaldkonna  karistusseadustikule ehk kas Eestist saab koht, kus on võimalik raamatute, filmide, etenduste rockishowde sisu ja nende loojate üle kohut mõista? Kus ei piisa ligipääsu piirangutest, vaid peetakse asjakohaseks raamatute või miks mitte ka näiteks piltide autoreid sanktsioneerida või ka ühiskonnast isoleerida?
Lapspornograafia valmistamine on keelatud kui vägivald ja keegi ei vaidle ju selle vastu. Kenderi juhtumis läks ka Riigikogu arutlustes lootusetult segi kunsti ja elutegelikkuse valdkond. Puhtalt juriidikast lähtudes on vist raske vahet teha fiktsioonis kujutatava ja elu vahel?
Kuidas aga olla kindel, et kellelegi ei jää tulevikus ette mõni naistevastase vägivalla stseen, näiteks vägistamine Eesti filmis? Kas Eve Kivi kehastatud nunn Ursula oli naistevastase vägivalla ohver? Kindlasti leiab loomade, näiteks hobuste piinamise kirjeldusi klassikalises sõjakirjanduses, need võivad häirida loomakaitsjaid.  Jõhkrate isikuvastaste kuritegude (peks, tapmiskatsed)  detailseid kirjeldusi ja kujutamist filmis ja teatris on kultuur täis. Ka need võivad inspireerida tumedatele tegudele, üles kutsuda vägivallale. Seda ei saa kunagi välistada, sest hea kirjandus, kunst, film ongi mõjus, aga asi on selle sõnumi mõistmise võimes.
Meie igapäevases elus on palju ohtlikumat fiktiivset vägivalda kui mõni nišikirjanduse tekst. Kõik lapsevanemad teavad, kui varjamatult  vägivaldne on multifilmide maailm, rääkimata Hollywoodi filmiproduktsioonist. Viimane on reguleeritud vaid kättesaadavuse piirangutega.
Riigikogus Kenderi teosest inspireeritud toimunu annab alust meenutada, et loominguline vabadus on vaba ühiskonna eeldus ja kui midagi on mõistlik reguleerida, siis see on raskestimõistetavate või kahemõtteliste teoste levik ja kättesaadavus. Riigikogu lükkas eile kahjuks tagasi Oudekki Loone  ja kümnekonna riigikogulase  eelnõu, millega oleks välistatud fiktsiooniliste tekstide igasugune tsensuur Eestis, ka siis, kui tekst puudutab seadusega karistatavat tegevust. Küsimus on põhimõttelist laadi, ehkki lähtub ühest konkreetsest Kaur Kenderi teosest. Kui kirjanik kirjeldas oma sõnul ühe tegelase moraalset allakäiku, mis viis pedofiiliani ja tegu oli kirjandusliku kirjeldusega, mille eesmärgiks näidata isiksuse lagunemist, siis paljude jaoks oli teksti eesmärk lapsporno, mille eesmärk innustada pedofiile ning mille eest on ette nähtud karistus.
Eelnõu ühe esitajana meenutaks, et sõna- ja mõttevabadus on habras, selle piiramine alati hiiliv ning toimub sageli üldsuse nõudel moraali nimel. Rahvas on ajaloos sageli eelistanud korda segadusele ka siis, kui kord nõuab vabaduste piiramist. Sõnavabaduse üks valdkond on loomevabadus, mille eeldus on piirangute puudumine. Kultuurivaldkonna tuntumaks piiranguvormiks on tsensuur. Kohus on hetkel Kaur Kenderi „Untitled 12“ küll vabastanud lapspornograafia süüdistusest, tunnistades Kenderi kavatsused kunsti valdkonda kuuluvateks, ent teatavasti on prokuratuur asja edasi kaevanud ja me veel ei tea lõppotsust. Kas me oleme teel riigiks, kus ei usuta kunstivaldkonna eneseregulatsiooni ja kunstiväline sekkumine ehk tsensuur on aktsepteeritud?
Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ja esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne. Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha.
Kuidas aga eristada kunstilisi tekste  ja nö. tehnilisi tekste, mille eesmärk on kutsuda üles vägivallale? Kuidas olla kindel, et kunstniku siiras kavatsus on kirjeldada elu varjukülgi ja mitte kutsuda üles vägivaldsetele tegudele? Kunsti piirid on tänapäeval hägused ja mis on kunst, defineeritakse vaikimisi ühiskondliku kokkuleppe kaudu, mille osapooled on kunstnikud, kriitikud, kunstiametnikud ja rahastajad.
Kunstiliste tekstide mõju võib olla ootamatu ja esile kutsuda vägivalda ka siis, kui kunstniku kavatsused on olnud teised. Klassikaline juhtum on Goethe „Noore Wertheri kannatused“, mis kutsus esile enesetappude laine Saksamaal. Saksa kunstniku Egon Schiele ühiskonnakriitilised maalid, kus oli kujutatud vägivaldsetes erootilistes stseenides lapsi, said aluseks kunstniku kinnipidamisele. Rock-muusika liigub üldse lubatavuse ja keelatuse piiril ning juhtumeid, kus artistidel on tulnud tegemist teha korrakaitsjatega, teab ajalugu sadu. Hiljuti Eestis esinenud Rammstein on olnud näiteks kinni peetud sodoomiasüüdistusega, mis oli ühe lavashow osa ning pahandusi komblusnormide rikkumise tõttu on neil olnud teisigi. Kas keegi kujutab ette rocki, kus laulutekstid tegelevad ainult seaduse piiridesse jäävate tegevustega?
Kenderi juhtumi lahenduse tähtsus seisneb selles, kas me avame loominguvaldkonna  karistusseadustikule ehk kas Eestist saab koht, kus on võimalik raamatute, filmide, etenduste rockishowde sisu ja nende loojate üle kohut mõista? Kus ei piisa ligipääsu piirangutest, vaid peetakse asjakohaseks raamatute või miks mitte ka näiteks piltide autoreid sanktsioneerida või ka ühiskonnast isoleerida?
Lapspornograafia valmistamine on keelatud kui vägivald ja keegi ei vaidle ju selle vastu. Kenderi juhtumis läks ka Riigikogu arutlustes lootusetult segi kunsti ja elutegelikkuse valdkond. Puhtalt juriidikast lähtudes on vist raske vahet teha fiktsioonis kujutatava ja elu vahel?
Kuidas aga olla kindel, et kellelegi ei jää tulevikus ette mõni naistevastase vägivalla stseen, näiteks vägistamine Eesti filmis? Kas Eve Kivi kehastatud nunn Ursula oli naistevastase vägivalla ohver? Kindlasti leiab loomade, näiteks hobuste piinamise kirjeldusi klassikalises sõjakirjanduses, need võivad häirida loomakaitsjaid.  Jõhkrate isikuvastaste kuritegude (peks, tapmiskatsed)  detailseid kirjeldusi ja kujutamist filmis ja teatris on kultuur täis. Ka need võivad inspireerida tumedatele tegudele, üles kutsuda vägivallale. Seda ei saa kunagi välistada, sest hea kirjandus, kunst, film ongi mõjus, aga asi on selle sõnumi mõistmise võimes.
Meie igapäevases elus on palju ohtlikumat fiktiivset vägivalda kui mõni nišikirjanduse tekst. Kõik lapsevanemad teavad, kui varjamatult  vägivaldne on multifilmide maailm, rääkimata Hollywoodi filmiproduktsioonist. Viimane on reguleeritud vaid kättesaadavuse piirangutega.

Riigikogus Kenderi teosest inspireeritud toimunu annab alust meenutada, et loominguline vabadus on vaba ühiskonna eeldus ja kui midagi on mõistlik reguleerida, siis see on raskestimõistetavate või kahemõtteliste teoste levik ja kättesaadavus.  

Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…