Skip to main content

Välispoliitika kõne Riigikogus 13.02.2018


Eesti välispoliitika on olnud konsensusepõhine ja järjepidev, vaatamata muutustele sisepoliitilistes jõuvahekordades. Nagu eelpoolkõnelejad on juba väitnud, meie välispoliitika suurem eesmärk on  sajaaastase Eesti riigi julgeolek ja iseseisvuse jätkuv tagamine ja nii jääb see  ka tulevikus, läbi heade rahvusvaheliste suhete, tuginedes reeglitel põhinevale multilateraalsele maailmakorrale.
Väikeriikide eksistents põhineb reeglitepõhisel multilateraalsel maailmakorral alates Vestfaali rahust 17.sajandil, millega on taandunud printsiip „kel jõud, sel õigus“.
Nimetatud rahvusvaheliste suhete süsteem seisab täna aga silmitsi tõsiste väljakutsetega.
Demokraatlik õiguskord pole enam nii iseenesestmõistetav, kui jälgida arenguid maailmas ja isegi mõjukates demokraatlikes suurriikides. Esile kerkivad autoritaarsete kalduvustega  ennustamatud juhid ning seda läbi demokraatlike protsesside.  Kahtluse alla seatakse inimõigusi ja teisi väärtuspõhiseid printsiipe, mis näisid eelmise sajandi lõpul veel vaieldamatute ideaalidena, mille poole püüelda. Küberruum on avanud uusi võimalusi ent toonud kaasa uued ohud. Pagulaskriisi kontrolli alla saamisel on tehtud olulisi edusamme, ent Euroopa on endiselt rändesurve all vähemarenenud piirkondadest Aafrikast ja Aasiast. Rännet mõjutavad sõjad, vaesus, aga üha enam ka keskkonnaprobleemid. See kõik mõjutab sisepoliitilisi valikuid ka Euroopas, kus rahva poolehoid rahvusriikide suletusele näib kohati kasvavat. Avatud ja vaba maailm pole paljude jaoks enam ideaal ning näilise turvalisuse hinnana aktsepteeritakse suuremaid piiranguid ja  rahvuslikku suletust. Jälgime tähelepanelikult eurovastaseid arenguid eriti meiega sarnase ajalooga Kesk- ja Ida-Euroopas, Euroopa Liidu liikmetes Poolas ja Ungaris, mida paraku mõned poliitilised jõud ka Eestis tervitavad.
Ajal, kus majandus on rahvusvahelisem, kui kunagi varem,  seatakse küsimuse alla globaalse majandusmudeli jätkusuutlikkus. Lääne mõjuvõim ja majanduslik osakaal maailmas väheneb paraku  järk-järguliselt.  Ebastabiilsusest ja ennustamatusest on saanud püsiv seisund.
Kuidas selles olukorras tagada rahu ja julgeolek?

Parim ravim mistahes julgeolekuohu vastu on meiega samu väärtusi ja reegleid jagavate liitlaste ja partnerite ühtsus. NATO on ja jääb Eesti riigi sõjalise kaitse nurgakiviks ning NATO liikmelisus ja NATO artikkel 5 on kõige mõjuvam heidutus.
Samavõrd oluline on solidaarsus Euroopa Liidus, ning Euroopa Liidu ja NATO koostöö. Eesti eesistumise ajal ellu kutsutud Euroopa kaitsedimensiooni tugistruktuur PESCO annab võimaluse tugevdada liikmesriikide reaalset kaitsevõimet, vähendada kulusid, parandada olukorrateadlikkust ja  kiiremini siirdada vägesid. Kõik see tugevdab ühtlasi ka NATO-t tõstes Euroopa riikide kaitsevõimet ja kaitsekulusid.
Eesti on Euroopa Liidus koos teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega võrdlemisi uus liige ning seetõttu mõistame hästi Balkanimaade ning meie idapartnerite Gruusia, Ukraina ja Moldova püüdlusi lähenemisel Euroopa Liidule. Oleme neile selles protsessis toeks, samas anname endale aru, et Euroopa Liit on praegu oluliselt hapram kui 2004, kui Eesti Euroopa Liiduga liitus. Jälgime tähelepanelikult Brexiti kõnelusi ja loodame, et Euroopa Liidu suurliikmed Prantsusmaa ja Saksamaa jätkavad tugeva ja ühtse Euroopa Liidu kursil.
Meie välispoliitiline mõtlemine peab jääma väärtuspõhiseks ja avatuks ümbritseva maailma suhtes, peame tegema koostööd ja toetama teisi riike ja rahvaid. Aastatepikkuse tööga on vundament selleks laotud nii kahepoolselt kui läbi rahvusvaheliste organisatsioonide, sh ÜRO, mis on aastakümneid olnud ja jääb reeglitel põhineva maailmakorralduse peamiseks raamorganisatsiooniks.
Eesti oli eelmisel aastal Euroopa Liidu eesistujamaa ning ilmselt alles tagantjärele hakkame  aru saama 2017. aasta poliitilise kogemuse mastaapsusest Eesti ajaloos. Mitte kunagi varem pole Eestis korraga viibinud niipalju mõjukaid tippjuhte, poliitilist eliiti, kellest suuretsi sõltub maailma olevik ja tulevik! Ja kõik see toimus siin Tallinnas kuidagi enesestmõistetavalt, ilma suurema kärata, mis tähendab, et hästi.
Euroopa Liidu eesistumise edukas läbiviimine oli ka meie välispoliitika-alase professionaalsuse test. Eduka eesistumise kogemusega varustatult saame jääda Euroopa Liidu edasise arengu eestvedajate hulka, tihendada koostööd Põhjamaade, Läti, Leedu, Beneluxi riikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja ka mitmete teiste keskväljal vastutustundlikult tegutsevate liikmesriikidega.
Euroopa tulevikku ei kujunda aga ainult juhid ja ametnikud, vajame jätkuvat kõrgetasemelist arutelu ühiskonnateadlaste ja mõtlejate – meie kõigi osalusel. Välispoliitika peaks olema laiapõhjaline ja järjepidev. Oluline on kultuuri- ja rahvadiplomaatia, mis aitab häid suhteid säilitada ka ajal, mil poliitilisel tipptasemel on suhtlemine napp. Kultuuri- ja rahvadiplomaatia  jätkumise heaks näiteks on suhted Venemaaga, eriti piiriäärne koostöö.
Eesti välispoliitikat juhitakse professionaalselt ja järjekindlalt. Kui rahvusvaheliste lepingute sisu võib jääda välispoliitikast mittehuvituvale inimesele kaugeks, siis viimaste aastate kriisid ja terroriaktid, sh ka Euroopas, on teravdanud iga inimese arusaama võimalikest ohtudest välismaal. Võime olla kindlad, et välisministeerium on teinud kõik endast oleneva, et meie inimesed oleks paremini kaitstud ja meie kodanike teadmised  reisisihtkohtadest oleksid ajakohased.
Tähtis on Euroopa Liidu tegutsemisvõime kriisihetkedel.
Selle kinnituseks on Euroopa Liidu poliitika Vene-Ukraina sõja küsimuses, kus seistakse Euroopa julgeolekukorralduse eest ja kindla üksmeelega sanktsioneeritakse rahvusvahelise õiguse rikkumist. Ukraina lähenemisega valimisperioodile 2019. aastal on Lääne ülesanne toetada igakülgselt Ukrainat reformimisel. Ka Eesti on Ukraina suhtes ilmutanud jätkuvat kaasaelamist ja huvi ning idapartnerluse raames ka abi.
Humanitaarabi ja arengukoostöö ees seisvad väljakutseid on ebastabiilses ja rahutus maailmas palju. Ka Eestis panustab humanitaarabisse, aitamaks abivajajaid koduriikides, kriisikolletes kui ka põgenikelaagrites. Lisaks on oluline, et riigid areneks edasi ning ei jääks oma arengus vinduma. Eesti välispoliitika jaoks on uus väljakutse Aafrika, mis on meile paraku saanud tuttavamaks läbi pagulaskriisi, ent mis on tohutu arengupotensiaaliga piirkond.  On olnud kuulda, et peagi tugevneb Eesti diplomaatiline esindus muu hulgas Põhja- Aafrikas/Lähis-Idas.  
Majanduslik heaolu ja julgeolek on ühe mündi kaks külge, tegus ja sihikindel äridiplomaatia toetab meie välis- ja julgeolekupoliitikat, turvalise keskkonnaga kaasnev stabiilsus loob eeldused edukaks majandusarenguks. Äridiplomaatia vajab tugevdamist ja peaks olema ambitsioonikam nii lõuna kui ka ida suunas, selles keegi ei kahtle – ent see vajab teadagi ressursse.


Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…