Eesti
välispoliitika on olnud konsensusepõhine ja järjepidev, vaatamata muutustele
sisepoliitilistes jõuvahekordades. Nagu eelpoolkõnelejad on juba väitnud, meie
välispoliitika suurem eesmärk on sajaaastase
Eesti riigi julgeolek ja iseseisvuse jätkuv tagamine ja nii jääb see ka tulevikus, läbi heade rahvusvaheliste
suhete, tuginedes reeglitel põhinevale multilateraalsele maailmakorrale.
Väikeriikide eksistents
põhineb reeglitepõhisel multilateraalsel maailmakorral alates Vestfaali rahust 17.sajandil,
millega on taandunud printsiip „kel jõud, sel õigus“.
Nimetatud rahvusvaheliste suhete süsteem seisab täna aga silmitsi tõsiste
väljakutsetega.
Demokraatlik õiguskord
pole enam nii iseenesestmõistetav, kui jälgida arenguid maailmas ja isegi
mõjukates demokraatlikes suurriikides. Esile kerkivad autoritaarsete
kalduvustega ennustamatud juhid ning seda
läbi demokraatlike protsesside. Kahtluse
alla seatakse inimõigusi ja teisi väärtuspõhiseid printsiipe, mis näisid
eelmise sajandi lõpul veel vaieldamatute ideaalidena, mille poole püüelda. Küberruum
on avanud uusi võimalusi ent toonud kaasa uued ohud. Pagulaskriisi kontrolli
alla saamisel on tehtud olulisi edusamme, ent Euroopa on endiselt rändesurve
all vähemarenenud piirkondadest Aafrikast ja Aasiast. Rännet mõjutavad sõjad,
vaesus, aga üha enam ka keskkonnaprobleemid. See kõik mõjutab sisepoliitilisi
valikuid ka Euroopas, kus rahva poolehoid rahvusriikide suletusele näib kohati
kasvavat. Avatud ja vaba maailm pole paljude jaoks enam ideaal ning näilise turvalisuse
hinnana aktsepteeritakse suuremaid piiranguid ja rahvuslikku suletust. Jälgime tähelepanelikult
eurovastaseid arenguid eriti meiega sarnase ajalooga Kesk- ja Ida-Euroopas,
Euroopa Liidu liikmetes Poolas ja Ungaris, mida paraku mõned poliitilised jõud
ka Eestis tervitavad.
Ajal, kus majandus on
rahvusvahelisem, kui kunagi varem,
seatakse küsimuse alla globaalse majandusmudeli jätkusuutlikkus. Lääne
mõjuvõim ja majanduslik osakaal maailmas väheneb paraku järk-järguliselt. Ebastabiilsusest ja ennustamatusest on saanud
püsiv seisund.
Kuidas selles olukorras
tagada rahu ja julgeolek?
Parim ravim mistahes julgeolekuohu
vastu on meiega samu väärtusi ja reegleid jagavate
liitlaste ja partnerite ühtsus. NATO on ja jääb Eesti riigi sõjalise
kaitse nurgakiviks ning NATO liikmelisus ja NATO artikkel 5 on kõige mõjuvam
heidutus.
Samavõrd oluline on
solidaarsus Euroopa Liidus, ning Euroopa Liidu ja NATO koostöö. Eesti
eesistumise ajal ellu kutsutud Euroopa kaitsedimensiooni tugistruktuur PESCO annab võimaluse tugevdada
liikmesriikide reaalset kaitsevõimet, vähendada kulusid, parandada
olukorrateadlikkust ja kiiremini
siirdada vägesid. Kõik see tugevdab ühtlasi ka NATO-t tõstes Euroopa riikide
kaitsevõimet ja kaitsekulusid.
Eesti
on Euroopa Liidus koos teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega võrdlemisi uus
liige ning seetõttu mõistame hästi Balkanimaade ning meie idapartnerite Gruusia, Ukraina ja Moldova püüdlusi lähenemisel Euroopa Liidule. Oleme neile selles protsessis toeks, samas anname endale aru, et
Euroopa Liit on praegu oluliselt hapram kui 2004, kui Eesti Euroopa Liiduga
liitus. Jälgime tähelepanelikult Brexiti kõnelusi ja loodame, et Euroopa Liidu
suurliikmed Prantsusmaa ja Saksamaa jätkavad tugeva ja ühtse Euroopa Liidu
kursil.
Meie välispoliitiline mõtlemine peab
jääma väärtuspõhiseks ja avatuks ümbritseva
maailma suhtes, peame tegema koostööd ja
toetama teisi riike ja rahvaid. Aastatepikkuse tööga on vundament selleks
laotud nii kahepoolselt kui läbi rahvusvaheliste organisatsioonide, sh ÜRO, mis on aastakümneid olnud ja jääb
reeglitel põhineva maailmakorralduse peamiseks raamorganisatsiooniks.
Eesti
oli eelmisel aastal Euroopa Liidu eesistujamaa ning ilmselt alles tagantjärele
hakkame aru saama 2017. aasta
poliitilise kogemuse mastaapsusest Eesti ajaloos. Mitte kunagi varem pole
Eestis korraga viibinud niipalju mõjukaid tippjuhte, poliitilist eliiti,
kellest suuretsi sõltub maailma olevik ja tulevik! Ja kõik see toimus siin
Tallinnas kuidagi enesestmõistetavalt, ilma suurema kärata, mis tähendab, et
hästi.
Euroopa
Liidu eesistumise edukas läbiviimine oli ka meie välispoliitika-alase
professionaalsuse test. Eduka eesistumise kogemusega varustatult saame jääda
Euroopa Liidu edasise arengu eestvedajate hulka, tihendada koostööd Põhjamaade,
Läti, Leedu, Beneluxi riikide, Prantsusmaa, Saksamaa ja ka mitmete teiste
keskväljal vastutustundlikult tegutsevate liikmesriikidega.
Euroopa tulevikku
ei kujunda aga ainult juhid ja ametnikud, vajame
jätkuvat kõrgetasemelist arutelu ühiskonnateadlaste ja mõtlejate – meie
kõigi osalusel. Välispoliitika peaks olema laiapõhjaline ja järjepidev. Oluline
on kultuuri- ja rahvadiplomaatia, mis aitab häid suhteid säilitada ka ajal, mil
poliitilisel tipptasemel on suhtlemine napp. Kultuuri- ja rahvadiplomaatia jätkumise heaks näiteks on suhted Venemaaga,
eriti piiriäärne koostöö.
Eesti välispoliitikat juhitakse
professionaalselt ja järjekindlalt. Kui rahvusvaheliste lepingute sisu võib
jääda välispoliitikast mittehuvituvale inimesele kaugeks, siis viimaste aastate
kriisid ja terroriaktid, sh ka Euroopas, on teravdanud iga
inimese arusaama võimalikest ohtudest välismaal. Võime olla kindlad, et välisministeerium
on teinud kõik endast oleneva, et meie
inimesed oleks paremini kaitstud ja meie kodanike teadmised
reisisihtkohtadest oleksid ajakohased.
Tähtis
on Euroopa Liidu tegutsemisvõime kriisihetkedel.
Selle kinnituseks on Euroopa Liidu
poliitika Vene-Ukraina sõja küsimuses, kus seistakse Euroopa
julgeolekukorralduse eest ja kindla üksmeelega sanktsioneeritakse
rahvusvahelise õiguse rikkumist. Ukraina lähenemisega valimisperioodile 2019.
aastal on Lääne ülesanne toetada igakülgselt Ukrainat reformimisel. Ka Eesti on
Ukraina suhtes ilmutanud jätkuvat kaasaelamist ja huvi ning idapartnerluse
raames ka abi.
Humanitaarabi
ja arengukoostöö ees seisvad väljakutseid on ebastabiilses ja rahutus maailmas palju.
Ka Eestis panustab humanitaarabisse, aitamaks abivajajaid
koduriikides, kriisikolletes kui ka põgenikelaagrites. Lisaks on oluline, et
riigid areneks edasi ning ei jääks oma arengus vinduma. Eesti välispoliitika
jaoks on uus väljakutse Aafrika, mis on meile paraku saanud tuttavamaks läbi
pagulaskriisi, ent mis on tohutu arengupotensiaaliga piirkond. On olnud kuulda, et peagi tugevneb Eesti
diplomaatiline esindus muu hulgas Põhja- Aafrikas/Lähis-Idas.
Majanduslik heaolu ja julgeolek
on ühe mündi kaks külge, tegus ja sihikindel äridiplomaatia toetab meie välis-
ja julgeolekupoliitikat, turvalise keskkonnaga kaasnev stabiilsus loob eeldused
edukaks majandusarenguks. Äridiplomaatia vajab tugevdamist ja peaks olema
ambitsioonikam nii lõuna kui ka ida suunas, selles keegi ei kahtle – ent see
vajab teadagi ressursse.
Comments
Post a Comment