Skip to main content

Eesti keel kui romantiline projekt on lõppenud, uueks väljakutseks on inglise keele surve

Me ei tohiks tagasi jõuda saja aasta tagusesse aega, kui ülikoolis õpiti vene ja saksa keeles ning keerulisemat vestlust ei saanud ilma teiskeelsete tsitaatidena arendada. Tuleb teraselt silma peal hoida, mis toimub vene koolides, lasteaedades ja vene elanikkonna hulgas, ent – kui vaadata arenguid kõrghariduses -- kas me samal ajal ei anna ise oma eesti keelt käest? Võib-olla tundub peen kasutada ingliskeelseid termineid ja väita, et mingeid progressiivseid mõtteid ei saagi eesti keeles väljendada? Kas see on uut tüüpi kadaklus või oleme me lihtsalt liiga pragmaatilised? 
Eesti kirjakeel on läbi õnnelike juhuste ja paljude pingutuste sündinud romantiline ühisprojekt ja mitte enesestmõistetavus. Eesti keele arendamine oli teatavasti kuni 19. sajandini peamiselt baltisaksa aadlike harrastus ja baltisaksa kirikutegelaste praktilistest vajadustest sündinud nähtus. Tänu 19. sajandil tegutsenud Eesti soost, ent peamiselt saksa keelt kasutanud kirjameeste Faehlmanni, Kreutzwaldi, Jannseni ja teiste kirjanduslike ja ajakirjanduslike ettevõtmiste kaudu hakkas eesti keel hoogsalt arenema.
20. sajandi esimesel poolel hakati eesti keelt jõuliselt normeerima. Värvikaks etapiks meie 
kultuuriloos oli võitlus Aaviku keeleuuenduse ja Veski juhitud keelearenduse vahel, mis seisis  reeglistatud eesti keele eest. Läbi kooligrammatikate ja õigekeelsussõnaraamatute ühtlustus põhjaeesti 
murretele tuginev eesti kirjakeel esimese vabariigi ajal. Täna tasub meenutada, et alles sada aastat 
tagasi sai eesti keel ametlikuks keeleks ja et Tartu Ülikool muudeti eestikeelseks alles aastal 1920. 
See polnud sugugi kerge, sest polnud ju eestikeelseid teadlasi ega professoreid ning Eesti teaduslugu oli senini olnud baltisaksa ja Venemaa teaduse lugu.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli eesti keele uurimine ja arendamine rahvusliku vastupanu vormiks. 
1947. aastal loodud Keele ja Kirjanduse Instituut on aastakümneid uurinud ja kirjeldanud teaduslikult eesti keele grammatikat ja sõnavara, loonud oskuskeelt ja koostanud sõnaraamatuid. Eesti keel kui 
romantiline projekt saavutas haripunkti 1980ndate lõpus rahvusliku tõusu ajal, mis tipnes Eesti 
iseseisvuse taastamisega. Pragmaatiline pööre toimus kuskil 1990ndatel aastatel.
Me peame enesestmõistetavaks rikast eesti keelt ja kirjandust. Me nõuame eesti keele kasutamist 
politseiliku rangusega näiteks poekassades ja taksodes. Me tahame, et siinsed venekeelsed inimesed 
oskaksid hästi eesti keelt ning jälgime pingsalt, mis toimub sisserändajate ja tagasitulijatega. 
Vähemasti sõnades oleme väga ranged keelepoliitikud. Samas pole sünnipäraste eestlaste hea eesti 
keele oskus üldsegi enesestmõistetav. Tudengitega kokku puutudes näen, kui raske on nii mõnelegi 
neist keerukam eestikeelne eneseväljendus, lausete moodustamine ja sõnade täpse tähenduse 
mõistmine. Ja mis puutub õigekeelsusesse, siis näiteks paljud riigikogu kolleegid ei julgenud teha 
emakeelepäeval eesti keele etteütlust. 
Keel on elav nähtus ja seetõttu pidevas muutuses. Meil on täna vägagi vaba internetikeel ja kohati 
logisev ajakirjanduskeel. Meil on rikas ilukirjanduskeel. Võtmeteemaks on aga teadus- ja kõrghari-
duse keel, mida ka professor Birute Klaas-Lang 15. märtsil parlamendis toimunud arutelul „Eesti keelkui riiklik taristu“ põhjalikult käsitles.
Tasub väga kriitiliselt jälgida seda, mis toimub Eesti kõrgharidusmaastikul. Viimastel aastatel on üks-jagu räägitud sellest, kuidas ülikooliharidus muutub järjekindlalt rahvusvahelistumise lipu all inglis-
keelseks. Nõukogude Eestis peeti visa võitlust ülikoolihariduse venestamise vastu ja erinevalt mõnestteisest liiduvabariigist oli Eestis võimalik omandada kõrgharidus emakeeles.  Nii mäletan oma õpingutest Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal, kuidas oli juttu vastupanust vene keele nõudele 
väitekirjades. Täna julgustame me magistrante kirjutama inglise keeles. Tunnistan, et minagi ponnista-sin pea kakskümmend aastat tagasi oma magistritöö valmis inglise keeles – see oligi lihtsam, kuna 
teaduskirjandus on ingliskeelne.
Praegu on ülikoolid leidnud võimaluse teenida raha ingliskeelseid õppekavasid avades, et tulla toime rahanappusega, mille on toonud kaasa tasuta kõrgharidus. Leian, et pole üldsegi enesestmõistetav, et 
tänased noored saavad magistritasemel õppida eesti keeles. 

Läinud aasta emakeelepäeval arutati riigikogus sotsiaaldemokraatide eestvõttel koos Tartu ja Tallinna ülikoolirahvaga, mida teha, et kõrgharidus jääks eestikeelseks. On selge, et teadus on rahvusvaheline ja ülikooliõpe on teaduspõhine. Samas kaovad Eesti teadlaste ingliskeelsed artiklid teaduspubli-
katsioonide massiividesse ja sageli ei ole meie teadlased enam võimelisedki oma teadmiste nüansse 
eesti keeles väljendama, et neid näiteks meedias tutvustada. Õnneks on nüüd isegi teadusprojektide 
rahastamise eeldustesse kirjutatud sisse kohustus tutvustada oma teadmisi ühiskonnale eesti keeles ja neid populariseerida. Usutavasti toetavad need nõuded eestikeelse akadeemilise suhtlusvõime kest-
mist.  
Ometi on inglise keele surve eestikeelsele haridusele väga suur, mis võib kaasa tuua olukorra, kus 
mõnel teemal on kitsas seltskonnas rääkida kergem inglise keeles. Olgu selleks siis rahvusvaheline 
poliitika või äri, tehnoloogiad või sotsiaalsed innovatsioonid.
Võimalik, et paljud õpetajad ja haritlased, kultuuriinimesed on ülitundlikud ja dramatiseerivad inglise keele survet eesti keelele üle. Samas on Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Tartu Ülikooli professor Reet Kasik öelnud, et meie eesmärk ei peaks olema soodsa ja kvaliteetse ingliskeelse teadus- ja hari-
dusteenuse osutamine muule maailmale. "Kirjakeel on ühiskonnas vajalik siis, kui keel täidab ühis-
konnas valitsemise, juhtimise ja hariduselu ülesandeid," on ta selgelt kokku võtnud. Vastasel korral 
taandub kirjakeel lihtsalt igapäevakeeleks.
Eesti keel kui romantiline projekt on tänaseks lõppenud. Loodetavasti ei pööra me hoolimatusest ja 
lühinägelikkusest  tagasi eesti keele arendajate ja hoidjate suuri saavutusi 20. sajandil.

Tekst tugineb 15.03 Riigikogus toimunud arutelul „Eesti keel kui riiklik taristu“  peetud kõnel

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Naiste kasutamine poliitikas

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades semi…