Skip to main content

Veterinaari tähelepanekud võivad viia peidetud lähisuhtevägivalla avastamisele

Kui peres esineb vägivalda, siis vägivallatseja ohvriks võivad vägivaldses kodus sattuda kõik pereliikmed ning ka koduloomad. Naiste ja laste turvakodudesse ei saa võtta kaasa lemmikloomi ning sageli just seetõttu jääb naine lastega vägivaldsesse koju: ta kardab, et lemmikloomadega võib midagi juhtuda, kui ta lahkub. Tulemuseks võivad olla ka surma ja raskete inimvigastustega juhtumid: kuigi naisele ja lastele on pakutud turvakodu võimalust, aga nad ei lahku kodust, sest kardavad loomade pärast.
Eestis on loomade vastu suunatud vägivald loomakaitsjate rida ja inimesi kaitsevad politsei ning sotsiaaltöötajad. Võib-olla tundub mõnele isegi kohatu käsitleda loomi ja inimesi ohvritena koos! Veterinaari tähelepanekud ravile sattunud piinatud loomade kohta võivad samas viia hästi peidetud ja pikaaegse lähisuhtevägivalla avastamisele ja võimaldavad sellesse sageli ka sekkuda. . Pealtnäha „heaoluühiskonna“ luksusena näiv temaatika võib samas puudutada väga paljusid inimesi, nende tervist ja vaimset heaolu.
Arenenud heaoluühiskondades  nagu Suurbritannia, Rootsi, USA  jt on loomakaitsjate, veterinaaride ja lähisuhtevägivalla ennetamisele pühendunud organisatsioonide ning politsei vahel kujunenud koostöö, mis aitab jälile lähisuhtevägivalla juhtumitele, mille ohvrid on pere nõrgemad: loomad, lapsed, naised. Osa sellest liikumisest on koondunud ülemaailmse võrgustiku The Links Group alla, kelle osalusel toimub  14.juunil Tallinna Ülikoolis rahvusvaheline pop-up seminar: „One Health, One Welfare - the Importance of Research, Education, and Cooperation.“ Seminari korraldab Tallinna Ülikool koostöös Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühinguga.
Eestis on teema uus ja ametlikku koostöövõrgustikku politsei, sotsiaaltöötajate ja perevägivalla ennetamisega tegelevate organisatsioonide vahel veel ei ole. Koduloomade vastu suunatud julmuse ja vägivallaga kokku puutunud veterinaaride algatusel sündinud koostöövõrgustik on oma eesmärgiks seadnud haridusliku ja valgustusliku tegevuse ning näiteks politsei ja sotsiaaltöötajate koolitamise, et need oskaks märgata lähisuhtevägivalla märke kodudes, mille kohta on infot, et seal on piinatud loomi. Loodetavasti areneb seda tüüpi koostöö võrgustik ka Eestis. Inimesi ja loomi, kes elavad samas kodus, pole meil ametlikult vägivalla ohvritena koos käsitletud ning siseministeeriumi andmetel loomakaitsjad, naiste tugikeskused ja politsei sel teemal seni süstemaatilist koostööd teinud.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …