Skip to main content

NO-teater lõpetas, otsekui oleks Martin Helme juba kultuuriminister. EPL/Delfi 31.10


Jaak Madison, EKRE üks peamisi esindusnägusid rõõmustas, et tänu EKRE psühholoogilisele survele sulges uksed eksperimentaalne ja avangardistlik, tema sõnul rahvale arusaamatuks jäänud teater NO-99.
Iga loominguline projekt saab kord läbi ja ilmselt kadus NO-teatri loovjuhtkonna motivatsioon muutuval ja kultuuripakkumisi tihedalt täis kultuuri- ja meelelahutusmaastikul edasi tegutseda. Vaevalt, et NO-99 juba tulevakevadist võimalikku paremkonservatiivset pööret haistes pillid kokku pani, ehkki sellise stsenaariumi täitudes võib ehk mõni  ajaloolane aastal 2030 sündmuste jada nii tõlgendada. 
Kujutan ette, et tulevane 2010ndate ajastu iseloomustus võiks välja näha nii: „Inimesed olid tüdinud mitmetimõistetavast metafooride keelest ja ühiskonnakriitikast, tänu meediaruumi muutumisele hakkasid domineerima lihtsad ja selged sõnumid. Primitiivse dialoogiga kodumaised teleseriaalid, üha professionaalsema käsitööoskusega rahvusvahelised hittmuusikalid ja suurtele lavadele viidud teleshowd võõrutasid publiku mitmekihilistest kultuuritekstidest ja hoiatavast ühiskonnakriitikast. 1980-1990ndatel vaimselt kujunenud  publik, kes keerulisi tekste veel lahti pusida viitsis, jäi vaikselt vanaks ja uue publiku vaimsus eelistas ilu ja lihtsust või selget lihtsat nalja. NO-teater sulges 2019. aasta jaanuarist uksed. Valitsuse kultuuriprogramm 2019-2024 nägi kunsti ülesandena selget väärtuskasvatust ning kunsti allutamist üldiselt  aktsepteeritud moraalikriteeriumidele ning soodustati igati rahvakultuuriprojekte elitaarse  ja intellektuaalse nishitegutsemise asemel. Valvsamalt hakati suhtuma globalistliku, vasakliberaalse ühiskonnakriitika ilmingutesse ning kunstilise kandvuseta vigurdamisse.“
Kunstimaailmast kaugema seltskonna  pettumus ja isiklik frustratsioon on ikka leidnud väljenduse kultuurivihas ja nii on see ka Eestis. Jaak Madissonil on selles suhtes õigus, et moodsate kunstnike ettevõtmised on inimestele kaugeks jäänud. Kuigi EKREga on liitunud ka kultuuriinimesi, pole nende seas ilmslet tegutsevaid avangardiste.
Kontseptuaalse ja ühiskonnakriitilise kunsti mõistmisega pole kunagi asjad liiga hästi olnud. Eesti pole siin mingi erand. Juhtus juba 1990ndatel, et performance’i- etendustele kutsuti politsei, moodsa kunsti allakäigu märgina on klassikaks saanud Jaan Toomiku teos, mis jutustas kunstniku kasinast elust ehk kurikuulus „purk sitaga“.
Rahvateatriks pole NO-99 kunagi saada püüdnud, kuigi omaaegne hitt „Ühtne Eesti“ kümmekond aastat tagasi tõi täis Saku suurhalli. Publikut püüdis veel „GEP“, „Gorjatshie Estonskije Parni“ ja „Savisaar“, nii et ei saa öelda, et rahvas ei saanud aru, mida NO öelda tahtis. Minu jaoks on NO99 ikka olnud nagu omaaegne noorsooteater, mis tõstatas ajastule kohaseid  probleeme publitsistlikus, ehkki kunstiliselt kõrgetasemelises võtmes, eelistades avangardi keelt. 
Arvan, et NO99 aeg saigi ümber, tark on lahkuda tipus  ja NO-ga seotud loovisikud  leiavad rakenduse uutes projektides. Ilmselt on NO loovtruppi pärssinud ka Tiit Ojasooga seostatud „ahistamisskandaal“ ja 2018. aastal Eesti Rahva Muuseumis presidendi vastuvõtu jaoks loodud heldelt rahastatud programmi jahe vastuvõtt. 
Jaak Madison, ma siiralt loodan, et EKRE ei saa kultuuriministri portfelli tulevases valitsuses.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…