Skip to main content

NO-teater lõpetas, otsekui oleks Martin Helme juba kultuuriminister. EPL/Delfi 31.10


Jaak Madison, EKRE üks peamisi esindusnägusid rõõmustas, et tänu EKRE psühholoogilisele survele sulges uksed eksperimentaalne ja avangardistlik, tema sõnul rahvale arusaamatuks jäänud teater NO-99.
Iga loominguline projekt saab kord läbi ja ilmselt kadus NO-teatri loovjuhtkonna motivatsioon muutuval ja kultuuripakkumisi tihedalt täis kultuuri- ja meelelahutusmaastikul edasi tegutseda. Vaevalt, et NO-99 juba tulevakevadist võimalikku paremkonservatiivset pööret haistes pillid kokku pani, ehkki sellise stsenaariumi täitudes võib ehk mõni  ajaloolane aastal 2030 sündmuste jada nii tõlgendada. 
Kujutan ette, et tulevane 2010ndate ajastu iseloomustus võiks välja näha nii: „Inimesed olid tüdinud mitmetimõistetavast metafooride keelest ja ühiskonnakriitikast, tänu meediaruumi muutumisele hakkasid domineerima lihtsad ja selged sõnumid. Primitiivse dialoogiga kodumaised teleseriaalid, üha professionaalsema käsitööoskusega rahvusvahelised hittmuusikalid ja suurtele lavadele viidud teleshowd võõrutasid publiku mitmekihilistest kultuuritekstidest ja hoiatavast ühiskonnakriitikast. 1980-1990ndatel vaimselt kujunenud  publik, kes keerulisi tekste veel lahti pusida viitsis, jäi vaikselt vanaks ja uue publiku vaimsus eelistas ilu ja lihtsust või selget lihtsat nalja. NO-teater sulges 2019. aasta jaanuarist uksed. Valitsuse kultuuriprogramm 2019-2024 nägi kunsti ülesandena selget väärtuskasvatust ning kunsti allutamist üldiselt  aktsepteeritud moraalikriteeriumidele ning soodustati igati rahvakultuuriprojekte elitaarse  ja intellektuaalse nishitegutsemise asemel. Valvsamalt hakati suhtuma globalistliku, vasakliberaalse ühiskonnakriitika ilmingutesse ning kunstilise kandvuseta vigurdamisse.“
Kunstimaailmast kaugema seltskonna  pettumus ja isiklik frustratsioon on ikka leidnud väljenduse kultuurivihas ja nii on see ka Eestis. Jaak Madissonil on selles suhtes õigus, et moodsate kunstnike ettevõtmised on inimestele kaugeks jäänud. Kuigi EKREga on liitunud ka kultuuriinimesi, pole nende seas ilmslet tegutsevaid avangardiste.
Kontseptuaalse ja ühiskonnakriitilise kunsti mõistmisega pole kunagi asjad liiga hästi olnud. Eesti pole siin mingi erand. Juhtus juba 1990ndatel, et performance’i- etendustele kutsuti politsei, moodsa kunsti allakäigu märgina on klassikaks saanud Jaan Toomiku teos, mis jutustas kunstniku kasinast elust ehk kurikuulus „purk sitaga“.
Rahvateatriks pole NO-99 kunagi saada püüdnud, kuigi omaaegne hitt „Ühtne Eesti“ kümmekond aastat tagasi tõi täis Saku suurhalli. Publikut püüdis veel „GEP“, „Gorjatshie Estonskije Parni“ ja „Savisaar“, nii et ei saa öelda, et rahvas ei saanud aru, mida NO öelda tahtis. Minu jaoks on NO99 ikka olnud nagu omaaegne noorsooteater, mis tõstatas ajastule kohaseid  probleeme publitsistlikus, ehkki kunstiliselt kõrgetasemelises võtmes, eelistades avangardi keelt. 
Arvan, et NO99 aeg saigi ümber, tark on lahkuda tipus  ja NO-ga seotud loovisikud  leiavad rakenduse uutes projektides. Ilmselt on NO loovtruppi pärssinud ka Tiit Ojasooga seostatud „ahistamisskandaal“ ja 2018. aastal Eesti Rahva Muuseumis presidendi vastuvõtu jaoks loodud heldelt rahastatud programmi jahe vastuvõtt. 
Jaak Madison, ma siiralt loodan, et EKRE ei saa kultuuriministri portfelli tulevases valitsuses.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Naiste kasutamine poliitikas

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades semi…