Skip to main content

Parem meestega valitsuses, kui naistega opositsioonis? Ilmunud portaalis Feministeerium.ee


Üks praeguse koalitsiooni tipp-poliitik on öelnud: “Parem meestega valitsuses, kui naistega opositsioonis”, võttes nii kokku Eesti tipp-poliitikas  üsna levinud suhtumise naiste tegevusse poliitikas. 
18.01 toimus mõttekoja Praxis eestvõttel seminar “Naised poliitikas. Osalemisest tähendusliku esindatuseni”. Alustuseks  mõned mõtted enda  poliitikas osalemise 10 aasta kogemuse, kaasa arvatud Riigikogu kahes koosseisus kaasa löödud nelja aasta põhjal. 

Poliitikas on kapitaliks hääled

Poliitikas on kapitaliks, mille abil oma ideid ellu viia või ka ametikohti komisjonides saada, peamiselt häältesaak, aga ka kuvand, suhted ja võrgustikud, vähem loeb asjatundlikkus mingis eluvaldkonnas.  
Võtmekohaks naiste tulekus tipp-poliitikasse on valimised, ennekõike valimisnimekirjad, mida kinnitab juhatus. Enne valimisi püütakse ikka leida nimekirjadesse naisi, ennekõike need, kes mõnel muul elualal, näiteks meelelahutustööstuses, spordis, kultuuri valdkonnas  on kogunud sümboolset kapitali, mille erakond saaks valimistel häälteks konverteerida. Paremal juhul toob see teiselt elualalt poliitikasse tulnud naisele kaasa ka võimaluse osaleda parlamendi töös või isegi saada ministriks, kui on sobiv vakants ja vajadus mõne naise erialase pädevuse järele. Naistel pole tavaliselt sama suuri aktiivseid võrgustikke kui meestel, samas on poliitikasse tulnud uutel naistel sageli tipp-pädevus mingil kitsal erialal. Eestis on olnud ka valitsusi, näiteks 2016 moodustatud Keskerakonna, SDE ja Isamaa koalitsioon, kus SDE Jevgeni Ossinovski juhtimisel soovis ministriteks just naisi, tuues poliitikasse Riina Sikkuti, valitsuses töötas mõnda aega ka Urve Palo.   
Samas, erakonnas pikalt kaasa löönud, ent tundmatute, kuigi haritud ja pädevate  naiste poliitikas edasijõudmine on hoopis keerulisem. Valimisnimekirjades etteotsa panek — kuigi nii mõnigi on selle parteitööga justkui ära teeninud — on üsna harv, sest lõpeb tavaliselt kehva valimistulemusega — sest ehkki parteiorganisatsioonis teada, on sellised naised avalikkuses üsna tundmatud. 
Erakonnal on kindlam oma valimissnimekirjades  tulemus välja teenida poliitikaaelus ja avalikkuses juba tuttavate meespoliitikutega, sest tuntus  ja maine toovad hääled. Seda on silmas pidanud ka nimetatud meesparteijuht oma pealkirjas tsiteeritud šovinistliku mõttega.   Poliitika ei ole kindlasti õigluse ja õiguse valdkond, vaid karm mäng, kus ei minda juba ette kaotama. Soolise võrdõiguslikkuse ja ka triibuliste nimekirjade printsiip pole saanud üldist poolehoidu ka edumeelsemate erakondade sees, ehkki seda on võimaluse korral rakendatud: kui on naissoost tugevad kandidaadid või häältemagnetid. Valimisnimekirjade kokkupanek on samas üsna poliittehnoloogiline, lisaks mängivad siin rolli erakonnasisesed jõujooned ja võitlused, huvid, raha.    

Soome ja Rootsi kogemus 

Konverentsil  oli meeldiv võimalus kuulata Soome ja Rootsi kolleege, sest neil on pikk soolise võrdõiguslikkuse  teemalise debati kogemus ka poliitikas, vastav sõnavara  ja  julgus rääkida asjadest avameelselt, kartmata kellelegi mitte meeldida. Põhjamaade naispoliitikuid on Eestis sageli kardetud kui feministe, nendega ei samastu sageli ka Eesti naispoliitikud, püüdes jääda “naiselikeks”,  järgides Eesti ühiskonna soolist süsteemi ja ettevaatlikkusest, kartes oma erakonnakaaslaste reaktsiooni liiga julgete väljaütlemiste pärast naisküsimuses.  Nii on põhjamaade naiskolleegide jutt  ikka nagu teisest maailmast ja Eestis seda kuuldes on ikka tunne, nagu 25 aastat tagasi: soomlased-rootslased elavad eestlastega võrreldes soolise võrdõiguslikkuse mõttes  teises ajastus ja meie käitumist mõjutab endiselt idaeuroopa pealtnäha võrdõigusliku, ent struktuurilt patriarhaalse ühiskonna taak.  
Tampere ülikooli soouuringute professor Johanna Kantola on valdkonnas tegutsenud pea kakskümmend aastat nii Soome kui Euroopa Liidu tasandil. Näiteks on temalt ilmunud raamatud “Gender and Political Analysis” (2017), “Gender and the Economic Crisis in Europe” (2017). Soomes on praegu naiste ülekaaluga  sotsiaaldemokraatide juhitud vasakpoolne valitsus, neil on 30-aastane peaminister Sanna Marin ning parlamendi 200 liikmest on naisi pea pooled. Samas, populaarseim partei Soomes on parempopulistlik, konservatiivne Perussuomalaiset (põlissoomlased) ning ühiskond pole üldsegi nii üksmeelselt soolise võrdõiguslikkuse ja naiste poliitilise võimu poolt. Kantola mainis, et Soome tööturg on endiselt sooliselt väga segregeeritud, on naiste- ja meeste töövaldkonnad ja palgalõhe.  Soomes on samuti iive negatiivne, vaatamata kõikidele töö ja pere-elu ühitamise meetmetele ning soolise võrdõiguslikkuse süüdistamine selle põhjusena pole teatud konservatiivsetele poliitilistele ringkondadele võõras. Samuti kummitab Soome ühiskonda hirm välismaise tööjõu ja immigrantide sissevoolamise ees.  Suurlinnade  vasakliberaalsete ja roheliste jõudude asemel on maakohtades konservatiivsemad meeleolud, seda ka soolise võrdõiguslikkuse vallas.
Soome parlamendi noorim liige, roheline, feministliku  fraktsiooni juht Iiris Suomela, samuti Tamperelt pärit poliitik nentis, et Soome suured parteid nagu Kokoomus ja Keskusta on endiselt meeste parteid ning kohalikus poliitikas on meeste ülekaal ja domineerimine ilmne. 
Märkuseks, ehkki soomlased sellest ei rääkinud: Soome noor sotsiaaldemokraatlik peaminister esindab parteid, kus samuti liikmete keskmine vanus üle 50 ja vana kooli meeste võim igati kehtib. 
Rootsi parlamendi endine  liige, moderaat Sofia Arkelsten kirjeldas naispoliitikutele osaks langevaid  stereotüüpseid suhtumisi  ja pikemalt ka kokkupuudet kübervägivallaga ja kuidas sellega hakkama saada. Ta julgustas naisi poliitikasse tulekul: pole vaja iga hinna eest kõigile meeldida. 


Praxis: parteide juhatustel on naiste tipp-poliitikasse jõudmisel võtmepositsioon

Kohtumise taustaks on Praxise analüütikute poolt kokku pandud põhjalik raport soolise võrdõiguslikkuse teemast poliitika kontekstis: 
Naised-poliitikas-poliitikaülevaade millele ma järgnevalt ka viitan. Eestis on praegu naisi parlamendis 30%, mis on läbi aegade suurim naiste osakaal meie tipp-poliitikas. Võimul on meil ent üle aegade konservatiivsem ja soolise võrdõiguslikkuse teema suhtes tõrjuvalt suhtuv koalitsioon: Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Valitsuses on naisministreid praegu kaks, keskerakondlane Mailis Reps ja rahvastikuminsiter Riina Solman, pärast seda, kui EKRE naisminister Kert Kingo lahkus.   

Kui lugeda rahvusvahelisi dokumente, siis Eesti on Euroopa Liitu kuuludes ja erinevate organisatsioonide liikmena nõustunud, et sooline võrdõiguslikkus on meie väärtustega kooskõlas,  seadustega  ette nähtud ja selle saavutamise eesmärgiks on ka naiste poliitiline osalus ning otsustusprotsessides kaasarääkimine. Poliitikas otsusetegemise tasandil kaasa löömine käib läbi meie soolise võrdõiguslikkusele pühendatud kampaaniates, strateegiakavades.

Eksperdid on samas leidnud, et kuigi Eestis on naised juba alates rahvuslikust ärkamisajast nii poliitilistes erakondades kui liikumistes aktiivselt osalenud, ei ole nad enamasti olnud organiseerunud naisküsimuste ümber. Oma kogemuse põhjal SDE Kadrides võin tunnistada, et ka erakondade naiskogud ei ole soolise võrdõiguslikkuse teemat peamiseks pidanud, ehkki sinna kogunenud naised soovivad enamasti kaasa lüüa valimistel, paljud ka kandideerida ja näevad oma kohta ka suures poliitikas. 

Varasemalt on naiste madalat esindatust Eesti poliitilise võimu kogudes seletatud ennekõike ühiskonnas ja kultuuris levinud stereotüüpidega. Ekspertide tähelepanu on pälvinud Eesti  valimissüsteem, täpsemalt nimekirjad, kuid viimasel ajal on üha enam hakatud tähelepanu pöörama erakondade rollile. Poliitikauurijad on leidnud, et erakondade “väravavahtidel”, ennekõike juhatustel on suur roll selles, missugused on valimisnimekirjad, kes on esimestel positsioonidel, kust on võimalus saada valijaid esindama parlamenti või volikogudesse. 
On küsitud: kui nimekirjades on naisi vaid viiendik kuni kolmandik, kuidas saabki valitute seas olla 40% või 50% naisi?!
Ka rahvusvahelised uuringud on näidanud, et naiste osakaal valimisnimekirjades on tugevalt seotud naiste osakaaluga erakondade juhatuses. Eestis moodustavad naised erakondade liikmeskonnast võrdlemisi suure osa (keskmiselt 40–60%), kuid erakondade juhatustes on naisi keskelt läbi kõigest 20%.  Praxise eksperdid tõdevad, et naiste Riigikokku valituks osutumise suurimaks takistuseks ei ole mitte valijate tasandil tehtud otsused, nagu on eeldatud varasemates uuringutes, vaid naised ei pääse erakonna juhatusse ja valimiste kandidaatide hulka. 
Praxis soovitab, et naiste poliitikas osalemise võimaluste parandamise nimel on vaja, et  naiste osakaal erakondade juhatustes tõuseks. Analüütikud leiavad, et üheks seda eesmärki teenivaks vahendiks võiksid olla teadlikkust tõstvad ja hoiakuid muutvad koolitused ennekõike erakondade meessoost juhtidele, samas mööndes ka ise, et  koolituste tegemine ja soovitud mõju saavutamine on keeruline, sest erakonnad ise ei suhtu soolise võrdõiguslikkuse edendamisse soosivalt.  


Poliitikute debatt ja töögrupid

Naiste osaluse ja tähendusliku esindatuse üle poliitikas arutasid paneelis Praxise juht Tarmo Jüristo juhtimisel reformierakonna juht Kaja Kallas, SDE endine juht, Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski, Isamaa saadik Viktoria Ladõnskaja, Eesti 200 juht Kristina Kallas. Kui reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide esindajad pidasid oluliseks naiste osaluse kasvu ja ka triibulisi nimekirju, siis Isamaa esindaja arvas, et poliitilised valimisnimekirjad peaksid saama kujuneda vaba parteisisese konkurentsi alusel. Eesti 200 tegi eelmiste valimiste ajal ka kampaaniat “Tarkade naiste erakond”. Erakondade juhatuste teemast paneelis juttu ei olnud, see on tegevpoliitikutele tundlik teema, samas läks jutt meediale ja meedia rollile naispoliitikute kujutamisel ja nende tõsiseltvõetavuse võimendamisel või naeruvääristamisel. Naiste osalust tipp-poliitikas piirab kindlasti hoolduskoormus seoses laste ja vanemate sugulastega. 
Jevgeni Ossinovski rääkis enda kui ka teiste meespoliitikute suhtumisest hoolduskoormuse jagamisse  ja tuletas meelde fakti, et tipp-poliitikas on kohtadega kitsas: kui parlamendis on 101 kohta ja sinna peaks tulema naisi juurde, siis peavad mõned mehed oma kohtadest loobuma. 
Kahtlemata ei ole selline loobumine kellelegi meeltmööda.
Meedia ja poliitikute ühendatud töögrupis jätkus arutelu teemal, mis on takistused naiste tulekul poliitikasse. Nimetati sellised märksõnu nagu vähene enesekindlus, enesekehtestamise oskuste puudus, hirm võtta riske ja kahjustada sissetöötatud karjääri väljaspool poliitikat. Juttu oli ka poliitikuelu kohatisest spontaansusest, ootamatutest ja pidevalt muutuvatest olukordadest, kehvast ühitatavusest pereeluga, naiste hoolduskoormusest. Ajakirjanikke oli kohal vaid paar, seega meedia osa üle naiste poliitilises tegevuses pikemat ja põhjalikumat diskussiooni ei tekkinud.    

Kuidas edasi? 


Praxise poolt viidatud rahvusvahelistes uuringutes on leitud, et naiste osalusvõimalusi toetab ennekõike see, kui juurde tekib ja poliitilises võitluses osaleb võimalikult palju rohelisi- ja vasakpoolseid erakondi, sest just need on alaesindatud gruppide eest traditsiooniliselt rohkem seisnud. On nähtud, et kui  poliitilisele areenile ilmub uus populaarne naiste osalust soosiv erakond, võib see motiveerida või survestada poliitikas juba osalevaid erakondi naiste õiguste eest senisest enam seisma. Eestis on aga seda tüüpi parteid läbi aja olnud selgelt vähemuses ja valijate seas vähepopulaarsed, nagu näitasid ka viimased valmised, kus ERE, Rohelised, Eesti200 ei ületanud valmiskünnist.  Praxise analüütikud leiavad, et Eesti naiste poliitikas osalemise võimalusi võiks toetada uue populaarse vasakpoolse erakonna sünd, ent peavad seda vähetõenäoliseks. 
Seniks aga peavad erakondades kaasa löövad naised ennast olemasolevates struktuurides rohkem maksma panema. 




Comments

Popular posts from this blog

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY

"Plakatinaised", ENSV, Hiina ja Taani naisteteemalise ideoloogilise plakati näituse avamise paneeldiskussioon Maarjamäe lossis 27.11.2022

Paneelis Kadri Kõusaar, Barbi Pilvre, Liina Siib, Lisbeth Jörgensen. Foto Vahur Lõhmus (ajaloomuuseum)   JÄRELKUULATAV:  Women On Posters, paneeldiskussioon Maarjamäe lossis 27.11.2022 

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu