Skip to main content

Koroona — haigus kui metafoor (täiendatud versioon). Ilmus Eesti Ekspressi Areenis 25.03.2020


Lugu algas termokaameratest lennujaamas ja sadamas: haiguse sissetungi vastu oli vaja hakata eraldama haigeid tervetest.  Inimesed läbisid kuulekalt kontrolli, küsimusi ei olnud. Täna on Eestis piiridel sanitaarkontroll, haiguskolletes tuleb igal pool kaasas kanda dokumenti ja juttu on olnud haigete mobiilsest positsioneerimisest.  “Nõutakse, et inimesed läbiksid “kontrolli”, et eraldataks haiged ja need, keda kahtlustatakse haiguses või nakkuse kandmises, et püstitataks tõkked välismaalastelt tulla võiva tegeliku või reaalse nakkuse vastu.” 
Tsitaat eilsetest uudistest? Ei, 1970ndad ja AIDSi paanika, Susan Sontag, esseist, kes on tuntum kui popkultuuri kirjeldaja ja campi mõiste lahtikirjutaja.
Sontag kirjutas 1970ndatel ise vähki põdedes klassikalised tekstid “Haigus kui metafoor” ja “AIDS ja selle metafoorid” (e.k. mõlemad 2002). Metafoor on kõnekujund, mille käigus kantakse ühe nähtuse või objekti omadused või tunnused sarnasuse alusel üle teisele. Metafoori kasutades käib jutt asjadele ja nähtustele tähenduse otsimisest. 
“Kui haigusest ei saada aru, saavad elujõu metafoorid.”
Sontag näitas, kuidas ajal, mil peetakse loomulikuks, et kõike saab ravida, parandada nagu masinat, müstifitseerub uus senitundmatu tõbi avalikkuses kohe. Kommunikatsioon võtab üldiselt omaks  mütoloogilise mõõtme, millega haakuvad kergesti laiad rahvamassid ja mida hakkab ära kasutama meediatööstus ja poliitika. 

Vaeslapse hale nutt ei aita

Enne tõhusa ravi väljatöötamist on olnud ajaloos müstifitseeritud nii katk, hiljem tuberkuloos ja siiani on seda vähk. Katk, “must surm” niitis keskajal maha 25 miljonit inimest ehk kolmandiku Euroopa elanikkonnast. 
Eesti mütoloogia aitab seletada meie koroona-viiruse tõrjega seotud sagimist. Palju on selles vanasid mustreid ja maagiat! Ka katku tõrjumiseks lõhuti rituaalselt ära üle ojade ja jõgede viiivad purded, nii nagu me praegu paneme kinni veeteed ja piirid. Ei maksa unustada tõrjemaagilist poolt, mis ka praegu riigipiiride sulgemisega kaasas käib! Katk oli salapärane haigus, inimesed ei tundnud tema nägu, see muutus, nagu muteeruvad viirusekandjad. Katk, mis tavaliselt esines koera või musta kassi kujul, võttis vahel vaeslapse kuju ja nuttis haledalt, et mõni hea inimene ta üle vee aitaks. Nii aidatakse praegu üle piiride lõksu jäänud kaasmaalasi, mis on muidugi ainuõige, aga katk naeraks siin pihku! Soome valitsus aga ei halasta, Kalevipojad on kas Soomes või Eestis, ei aita siin vaeslapse hale nutt!
Maagia aitab seletada ka üldrahvalikku koroonatestimise soovi, otsekui testimine muudaks haiguse kulgu.  Arvati, et kui maskeerunud katk ära tuntakse, on ta võim murtud. Praegu me sulgeme piire ja tahame koroonateste ja üldrahvalikku diagnoosimist, et peidus kaval haigus ära tunda. Küll ta siis ära läheb! 

Koroona kui surmaga lõppev diagnoos

AIDSi tuleku ajastul said aktuaalseks turvaseks ja mehaanilised kaitsevahendid. Sotsiaalse distantsi soov  haigetest või potentsiaalsetest haigetest võimendas homoviha, mis nägi eriti meessoost seksuaalvähemusi kui nakkuskollet korralikele inimestele. Reaktsioon AIDsile avas tee neokonservatiivsetele arengutele pärast rokkivaid 1960ndaid-1970ndaid. 
Sotsiaalmeedia ajastu on andnud seninägematud võimalused haiguste-arutelu metafooritasandi viljelemiseks, kütet lisab kriitikameele puudumine ja statistikaga manipuleerimise  lihtsus. 
Numbritel, aga ka pelgalt haiguste nimedel on maagiline mõju, osa kõlab kui surmaotsus.  Nagu kunagi tuberkuloos, AIDSi ja vaatamata enamiku dokumenteeritud haigusjuhtumite kergele kulule ka koroona mõjub meediavõimenduses kui letaalne diagnoos. 
Paljud meist said märtsi keskel  paanikaposti, kus kirjeldati, et koroonaviiruse mõju on salakaval, enne kui kopsude asemel on fibroosne kude (kiuline sidekude), ei anna haigus endast märku. Haiguse raviks pakkus e-kettkiri aga väikeste lonksudega vee joomist ja hingamisharjutusi. Sotsiaalmeedias levivate koroona raskete juhtumite posija-tasemel kirjeldamise kaudu luuakse analoogia tuberkuloosi või vähiga seotud protsessidega, kus kopsukude hävib. 
Koroona kaunis visuaal ja ladinakeelne tõlge “kroon” viitab aga kuninglikkusele. Üks tuntud haritlane oli Facebookis tõelises ärevuses, miks sellist kurjust peab nii kauni sõnaga tähistama. 

Sõda haigustega ja hukkunud

Haigus on sissetungija ja võitlus temaga võtab kergesti militaarse vormi, kus  terviseteema käsitlemisel kasutatakse sõjavaldkonnast pärit terminoloogiat. Sontag kirjutab: “Haigust tõlgendatakse kui võõraste organismide sissetungi, millele keha vastab omaenda sõjaliste operatsioonidega”. Organismil on kaitsemehhanismid, ta mobiliseerub, haigus võib olla agressiivne, nagu ka ravi kui vastupealetung. Koroonasse surnud vanu inimesi on ka Eesti uudistes nimetatud hukkunuteks, otsekui oleksime maailmasõja rindel. Militaarsed metafoorid tulid haiguste ravi kampaaniatesse 20. sajandi alguses, kui inimesi ohustasid tuberkuloos ja süüfilis. 
Sontag tõdes justkui tänast aega ette nähes: “Sõjapidamine haigusega annab võimaluse massiliseks ideoloogiliseks mobilisatsiooniks”. Haigust käsitletakse täna paljudes maades kui puhtasse rahvuslikku ühiskonda sissetungijat, just rahvused on alustanud võitlust haigusega. Piirid on kinni, teised rahvused on vaenlased.
Haigus seostub alati reostusega, millega peab võitlema, sest enamasti kaasnevad tõvega ebatavalised kehavedelikud, mäda, röga, lima. Nii on põhjendatud rangemad hügieeninõuded, inimesi õpetatakse käsi pesema ja pindu desinfitseerima, on üleüldine mure, et piisknakkuse eest kaitsvaid maske pole saada, ehkki neil pole meditsiinilises mõttes üldist põhjendatust. Metafoori tasandil kujutavad teised rahvused praegu kõikjal põhirahvusele “saasta”, mida tuleb tõrjuda, alustades sanitaarkontrolliga piiridel, kus täidetakse ankeete haigete selgitamisel või mõõdetakse temperatuuri. Mängleva kergusega  — ja vaatamata ettevõtjate hädahüüetele — seatakse piirangud võõrtööjõule, kui võimalikule erinevate nakkuste allikale — ja seda mitte ainult Eestis. 
Taustal kummitab Aasia ja Euroopa majanduslik ja mentaalne vastasseis ja konkurents, lõdvema elukorraldusega Lõuna-Euroopa ja innuka Ida-Euroopa vastasseis. Poola polegi sõber! 
Vabadus ja sallivus seostuvad potentsiaalse haiguste levitamisega. Välisministri poolt eriolukorra alguses esitletud koroona leviku kaardil olid roosakaslilla värviga ära märgitud Rootsi ja Soome, kus ranged meetmed on kasutusele võtmata või tulid hiljem. Roosakaslilla seostub paljudele muidugi sotsiaalliberaalide “roosa lögaga”, rahvuspopulistide armastatud kujundiga vabaduse ja mitmekesisuse vastu. Ilmselt rahvuspopulistlike jõudude survele, kes hingavad valitsusele kuklasse, on väga ranged piirangud riiki sisenemisele ja riigisisesele liikumisele nüüd seadnud ka Soome sotsiaaldemokraatlik valitsus. Soome kolinud eestlased saavad ehk nüüd aru, et on soomlaste silmis samas kategoorias nagu ukrainlased või kestahes vihatud väilsmaalased või pagulased, mis võib olla üsna valus tõdemus. 

Sõjas pole üksi ohver ega piirang suur

Sõjapidamine on valdkond, kus saab kõik mängu panna, ükski ohver ja piirang pole liiga suur. Ka Euroopas on praegu kasutusele võetud drakoonilised (üks praegusi lemmiksõnu avalikkuses) abinõud.  Käiku lähevad riikide rahalised varud,  kehtestatakse erikorrale vastavad regulatsioonid.  
Rahvusvaheline koostöö on soikunud või tärkab uuesti haiguse tõrje valdkonnas, kus sageli motiiviks poliitiline profiit nagu Venemaa abi Itaaliale või USAle! 
Militaarses võtmes haiguste kirjeldamine on Sontagi väitel poliitilise paranoia keel.  Ulmeline varjund sissetungijate vastase võitluse kirjeldamises levis juba aidsi-aegses ajakirjanduses. Kunst tuleb tagasi ellu. Meditsiiniline  kaitsevarustus täna on kui kopeeritud klassikalistest ulmefilmidest, kus Maad ähvardas võõras liik. Viirus sissetungijana seab end peremeesorganismis sisse, kirjutades oma RNA ümber organismi DNAks, halvemal juhul nii, et pealtnäha pole muutumist võimalik tuvastada. See ongi kõige hirmuäratavam! 
Viiruse mõiste on selle analoogia põhjal  omakorda metafoorina kasutuses  IT-valdkonnas: viirus lööb segi masinavärgi harjumuspärased  funktsioonid, ja siit võime kujundi tagasi tuua ühiskonna mõtestamiseks. Kõik on justkui nagu päris, aga samas ka nagu halvas unenäos. 

Haigus kui karistus

Haigust võib Sontagi järgi käsitleda ka kui karistust. Süüfilis oli “sünge kingitus”, mille võis saada 20. sajandi algul vabameelsete intiimsuhete karistuseks, nagu ka AIDs oli algselt karistus homoseksuaalsuse  ja  lodevate elukommete eest. Sontag kirjutab, et haigus on võõras teine, haiguse asemel häbimärgistatakse ja demoniseeritakse ka haiged. Esimene Eestis diagnoostud koroona-nakatunu oli iraanlane ja üks osa avalikkusest hoidis hinge kinni, aimates ette välismaalaste vastu suunatud viha. Siis nakatusid reisivad eestlased, jõukam osa rahvast. Koroona oli karistus sellistele: Põhja-Itaalia suusareiside, Hispaania võrkpalluritega semutsemise, Soomes kõrge palga peal töötamise, igasuguse liikumise ja avatuse eest! 
Piirid ongi nüüd paljude heameeleks kinni. 
Pääsu pole ka koroonast tervenenutel, neid jääb saatma tundmatu haiguse stigma: kas tervenemine on ikka toimunud?  Poliitiline paranoia saab võimaluse: haiguse läbipõdenud poliitik Kalle Pallingut süüdistatakse kohaliku valla opositsiooni poolt haiguse levitamises ja soov on läbi viia võimaliku viirusekandja umbusaldamine. 
Keskkonnareligioonide sõprade jaoks on koroona looduse sekkumine maailma elukorraldusse: karistus inimkonna kontrollimatu kasvu ja looduse ning loomade kuritarvitamise eest ning harmoonia taastamine. Käiku on läinud väljendid nagu looduslik valik ülerahvastuse ohjeldamiseks, looduse võitlus meditsiinisaavutuste ja  ebaloomuliku eluea pikendamise vastu. Inimkonda ennast nähakse kõige kriitilisemates nägemustes viirusena, mis hävitab elu maal. 

Karmi käe igatsus

Epideemiad on Sontagi kinnitusel ikka tekitanud protesti leebuse ja sallivuse vastu, sallivust on haigustega võitlemise käigus nimetatud lodevuseks, nõrkuseks, lohakuseks ja rikutuseks. 
Sontag tõdes1970ndatel, et ühiskonnad, mida juba juhitakse sõjaväeosana, nagu Hiina, reageerivad haigustele kiiremini ja otsustavamalt. Eestis on Hiina, Korea, Taivani, Singapuri  käitumist eeskujuks seatud isegi meditsiiniringkondade poolt, sest autoritaarsed režiimid suudavad inimeste käitumist tõesti paremini ohjata ning rootslaste või brittide liberaalsus ei istu kõva kätt ihalevale rahvale. Mobiilirakendused, kuhu inimene saab ise sisse sööta oma tervisliku seisundi andmed ja need edasi saata riiklikele kesksüsteemidele, mis annab neile siis määratluse kas haige või terve, tunduvad paljudele hea mõttena praegusel kehategevuse ja kehalise aktiivsuse üldise monitoorimise ajastul. Kui mängus moodsad, kõrgtehnoloogilised lahendused, on Eesti inimesed ikka poolt, pole justkui vahet, kas  info saajateks on globaalsed erafirmad, kes pakuvad andmete alusel inimese profiili alusel reklaami jm või riigid, kelle käsutuses on sunnivahendid. Võib-olla siiski ei tundu enam nii head Hiina võimude teised võtted haigete eraldamiseks nagu korrusmajade välisuste kinnikeevitamine, et inimesed ei liiguks tänaval -- ja siis viibisid inimesed vahel samades ruumides päevi koos surnutega --  või palavikuga inimeste püük tänaval ja isoleerimine suurtesse avalikesse hoonetesse nagu võimlad. Vihjetelefonid kogunemistest teatamiseks töötavad Eestis igatahes juba hästi.
Ehk peaksime võtma tõsiselt Sontagi hoiatavat mõtet, et “haigustega kaasnev kultuurilise masenduse või nurjumise tunne tekitab soovi teha plats puhtaks, saada taas valge leht”. Maailm pole pärast koroonakriisi endam endine, kirjutatakse ja räägitakse  praegu palju. Juttu on olnud deglobaliseerumisest, piirirežiimide ülevaatamisest, inimeste üldise liikumise, turismi, ka tööjõu liikumise  vähenemisest, aga positiivsena ka kohalike tootmisvõimekuste taastamisest. 
Mistahes valitsustele on kriiside kindlakäeline ohjamine, isegi siis, kui kõik ei õnnestu, poliitilise punktikogumise ja jõudemonstratsiooni võimalus, mida ei saa mööda lasta minna. Välisminister soleerib kriisireguleerijana nüüd iganädalaselt. Koos riigihalduse ministri Jaak Aabiga  käis ta ka nüüd Hiinast lennukiga saabunud kaitsemaske vastu võtmas, otsekui oleks saabunud kõrged külalised.   


Rahvuse ennetav kaitse

Eriolukorra alguses  ilmus netiavalikkusse rahvusliku noorteorganisatsooni Sinine Äratus plakat, kus kiidetakse valitsuse tegevust erakorralises olukorras rahvuse kaitsel. Plakat kadus küll kiiresti, ent tegu on tehtud. 
Kui inimesed, kellele on tähtis vabadus ja privaatsus, täna ka ei ärka, olemegi kõik kollektiivselt järgnevad sammud ära teeninud. 
Iga praeguse regulatsiooni kohta peaks küsima põhjendatust ja mõne aja pärast teraselt vaatama, ega mõni otstarbe kaotanud piirang kellelegi meeldima pole hakanud. 
Igatahes tundub, et koroona varjus saab teoks kruvide kinnikeeramine kui totaalne ja ennetav haigustetõrje.





Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku