Skip to main content

Õpilane ei ole arvuti liides: e-kool vajab õpetajat, mitte “tuge”. Ilmus Õpetajate Lehes 22.05.2020



Seoses koroonakriisi ja e-õppe ning koduste rolliga on kasutusel võlusõna “tugi”. Koduõppe “tugi” tähendab praktikas seda, et lapsevanematele on langenud e-koolis koduõpetaja mitmekesise rolli täitmine erinevates õppeainetes. 
“Tugi” on mask individuaalse koduõpetaja tööle suuremas või väiksemas mahus, olenevalt õpilase eripäradest. “Tugi” on kursis nii õpilase õppetööga, jälgib päevakava, tähtaegade ja  zoom-tunniplaani, aga paljuski ka õppekava sisu keemiast kunstini.  Mõnel raskemal juhul teeb “tugi” lihtsalt õpilase töö ära. Kui kodus on oma tööst vaba pedagoogilise kutsumusega lapsevanem või vanavanem, siis see e-kooli aegne elukorraldus töötabki. Siiski,  enamik lapsevanemaid, kes praegu kodudes “toe” rollis toimetavad, ei saaks kvalifikatsiooni puudumise tõttu koolis õpetajatena tööd, sest tugi-isiku roll eeldab nii tahet kui pedagoogilisi oskusi ning enamasti jääb  lapsevanematel nendest   vajaka. Kui aga lapsevanemal on ka oma töö, on konflikt kerge tekkima ja lõpuks jääb kõikidel osapooltel kõik tegemata. 


Tehniline baas töötab, ent see ei asenda inimest

Koroonakriisi aegne e-kool tõi välja Eesti tugevused seoses e-kirjaoskusega ja paljud õpetajad, vanemad ja õpilased orienteerusid kiiresti uues olukorras, kus õppimine toimub arvutikeskkondade vahendusel ja suures osas iseseisva tööna. Kiiresti sai selgeks zoom ja  teised asjakohased õppimiseks sobivad e-kanalid. 
“Tugi”, inglise keeles support, ongi tavakeelde tulnud seoses IT-ga. IT-tugi on inimene, kes  vastutab tehnilise keskkonna toimimise eest, et juhtmed oleks õiges kohas, liidesed ühilduks, programmid töötaks. Kui on mingi rike, siis tugiisik leiab lahenduse, mis on tehniline.
Ma ei ole küll moodsas pedagoogikas kodus, aga inimese õppimisprotsess siiski vist ei toimu nii, et kui on e-keskkond, õpilane ja õppeprogramm, siis toimub õpilase ja õpitava sisu automaatne ühildumine, nagu kaks moodsat seadet ühilduvad omavahel automaatselt, nt bluetoothi abil ja toimub bittide ülekandumine. Õpilane ei  ole siiski arvuti liides, ehkki heade kavatsustega  inseneri või õppetehnoloogi nägemuses see nii võiks olla. Kui inimene õpib, siis ei toimu lihtsalt infoühikute  liikumist ühest kohast teise, juhul kui on olemas tehniline ühendus.


Õppimine eeldab inspiratsiooni ja motivatsiooni

Kui inimestel lasta meenutada oma kooliaega, mis meenub: õpetajad, õppejõud, mitte õppekava ja veel vähem õpiväljundid. Suurem osa koolis ja ka ülikoolis õpitust unustatakse lihtsalt ära, kui seda edasises elu ei vajata. Meelde jääb inspiratsioon, kohtumised värvikate inimestega, tänu inspireerivatele õpetajatele ja õppejõududele tehakse elus sageli olulisi valikuid. 
 Õppimises, ka e-koolis on vaja  juhendavat, õpetavat  ja kontrollivat inimest. Kõige paremad motivaatorid õppimiseks on teised inimesed, õpetajad, keda nende aine huvitab ja kes tahavad oma teadmisi jagada. 
Motivatsioon ei teki e-keskkonnas isegi täiskasvanul iseenesest, võin kinnitada  oma õpetamise kogemusest ülikoolis. Ka täiskasvanud inimesed, üliõpilased, tahavad individuaalset innustamist, tagasisidet, vajavad inspiratsiooni ja motivatsiooni pingutamiseks. E-õppes saab muidugi üles laadida õppekava ja juhendid, saata doc, pdf-failid ja youtube'i lingid ja küsimused vastamiseks. Mingis mahus ja olenevalt kursuste iseloomust saab nii sooritused tehnilises mõttes tehtud.  Puudu jääb emotsioon ja elamus õppimisest ja targemaks saamisest. 

“Tugi” koolile õppematerjalide näol HTM eestvõttel 

Loodan väga, et kriisiaeg näitas, et õpetajad on amet, mille tähendus ühiskonna kooshoidmises on keskne ja see väljendub ka finantseerimises ning õpetajate palgad kasvavad jätkuvalt. Et õpetajaid on koolides puudu ja nad on ülekoormatud ning alamakstud, enamasti teatakse, ent lisaraha tuleb haridusse juurde visalt.  E-kooliga seotud muutused on praegu lisakoormuse pannud ka õpetajatele: kõik ei ole ka tehnoloogiatega kodus või lihtsalt läheb e-keskkondadega harjumiseks rohkem aega. Internetiühenduse parandamine, uued programmid ja tehnika ei too aga üksi lahendust. Just e-kooli kogemus näitab, et vaja oleks kriisiaja “tuge” koolisüsteemile, mis tähendab lisaressurssi —valitsus peaks haridusse nüüd suunama lisamiljoneid, nagu suunab põllumajandusse. 
Milleks lisaraha vaja? Ideaalis võiks tuua kooli rohkem õpetajaid, abipersonali ja abiõpetajaid, sest kriis tõi kindlasti ilmsiks õpilaste individaalseid lisavajadusi.  Osa õpilasi saab kindlasti hästi e-kooliga hakkama ega peakski edaspidi igas tunnis käima. Koos e-kooli heade praktikate — nagu zoomi tunnid — jäämisega tavakasutusse võiks kooli tuua  lisaks väikeste gruppide õpet ja isiklikumat juhendamist. Kooli  on vaja rohkem inimesi ja inspiratsiooni, e-lahendustest ja tehnoloogiatest ei piisa.  
Mida saaks kiiresti teha väheste lisaressurssidega, on läbimõeldult tellida ja toota kooliprogrammile vastavaid videomaterjale, näiteks ainetes, mille õppekava ei aegu paari aastaga nagu reaalained. Täna on isegi lihtsaid ajaleheartikleid veebis võimalik kuulata etteloetult ja vaadata uudislugusid videos: meediatööstus on mõistnud, et inimeste tähelepanuvälp üha lüheneb. Ent e-õpe koolis on endiselt tekstipõhine, justkui hirmust, et järsku on ained liiga lihtsad, kui teemad edastada õppijale visuaalselt, kasvõi osaliselt. 
Kodus õpilasele kriisiaja “tugi” olles olen  väga puudust tundnud vana telekooli tüüpi õpetuse järele, kus pedagoog  ekraanil seletab ja joonistab tahvlile valemeid ja skeeme, tehes asja puust ja punasest selgeks. Inglisekeelseid materjale leiab youtube’is muidugi küllaga, nt CrashCourse https://www.youtube.com/user/crashcourse erinevates ainetes. 
Kriisiaja õppetunni koduse “tugi-isiku” seisukohalt võiks kokku võtta nii: e-kool ei tööta ainult tehniliste lahenduste abil, vaja on inspireerivaid ja professionaalseid õpetajaid, keda kodune “tugi” ei saa asendada. 





Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku