Skip to main content

Kes köhis? Ilmus Eesti Ekspressi Areenis 9.06.2020




Ühes Tallinna-lähedases väikelinnas kutsus neiu eriolukorra päevil oma 80-aastasele vanaemale politsei, sest vanaema köhis kõvasti, aga keeldus  vaatamata pereliikmete korduvatele ettepanekutele minemast arsti juurde.

Korra valvamine ja meetmete rakendamine,  et takistada kergestinakkava koroonahaiguse levikut, on olnud viimased paar kuud paljude jaoks Eesti igapäevase elu juhtmotiiv — ja  kindlasti mitte asjata.  Muidugi on tark hoida sotsiaalset distantsi ja näiteks mitte käia ostukeskustes trügimas ja hulgakesi kaupa katsumas. Kuid ratsionaalsete põhjenduste kõrval on kaasinimeste ja ka lähedaste tegevuse paranoilisest jälgimisest ja hukkamõistust ning karistusele üleskutsumisest saanud mõnele omaette tegevus, võiks öelda ka, ajalooline võimalus järgenda oma kutsumusele valvata ja karistada.   Ikka on olnud kurje kodanikke, onusid ja tädisid, kes teatavad korralagedusest ja korrarikkujatest ajalehetoimetusse, linnaosavalitsusse või ka korrakaitsesse, aga nüüd on käes nende tähetund, just nüüd ajavad  nad õiget asja! Süsteem annab nüüd korrapidajatele ülesande: valva, tuvasta, teata reeglite rikkumisest - ja nad täidavad seda meelsasti. 


Surmahirm hämardab mõtlemise 


Surmahirmust hämardunud mõtlemine viib selleni, kus  taunitakse nii ilmset kui ka arvatavat reeglite rikkumist, kus mõnele isegi tundub, et reegleid võiks olla rohkem, et võimalik, ka kujutletud oht elimineerida. Millegipärast arvan, et lisaks neile, kes oma köhivatele vanaemadele politsei kutsusid, on hirmust ja segadusest kannustatud kõnesid eri asutustele olnud veel teisigi. Raadio vox populi-tüüpi saated on olnud igatahes emotsionaalselt ülesköetumad kui kunagi varem, raevukalt on hukka mõistetud ennekõike noorte inimeste koroonanakkust trotsivat käitumist. 

Korravalvamise kaudu on  võimalus välja elada oma frustratsioon, umbusk, paha tuju või ka lihtsalt pohmelli vaimsed jääknähud, suunata oma tigedus mõne konkreetse inimese või inimgrupi vastu. Haigusehirm on laupkokkupõrkesse viinud mitmed ühiskonnagrupid, kes ka tavaolukorras üksteisele eriti ei meeldi. Nii on võimendunud vanade umbusk noorte vastu, eestlaste vene- vastane rahvuslik viha, hirm välismaalaste ja eriti teist rassi inimeste ees jne. 

2+2 reeglit eiravatest noortekampadest teatamist nägid ette lausa ametlikud käitmisjuhendid ja inimesed haarasid toru, et kaevata oma majanaabrite, näiteks lapsevanemate  peale, kes õues mänguväljaku ääres liiga lähestikku seisid.  

Korrapidamine oli ju riiklik ülesanne!

Ülesköetud hirmu ja kaaskodanike valvamise meeleolus, mis veel paar nädalat tagasi Eestis seoses ametliku eriolukorraga valitses, tegi ehk mõni täiesti tavaline inimene midagi, mida hiljem on raske endalegi seletada: näiteks hurjutas poes liiga lähedal asjatavat kaasmaalast, võib-olla kutsus turvamehe, helistas raadio otsesaatesse.  

Ei hakka eriolukorra piirangute järjekindluse ja loogika teemal sõna võtma, aga see, mis Eestis märtsist maini toimus — inimeste käitumismustrid ja nende kiire, justkui üleöö muutumine — avab võimaluse hoopis paremini mõista 20. sajandi massipsühhosse, mis said alguse üksikisiku tasandil.

Muu hulgas saab üksikisiku valikuteni  lahti harutada hirmust sündinud kohutavaid tegusid 1940.-1950ndatel ning eelmise sajandi teise poole ajaloo tumedad leheküljed paistavad hoopis uues valguses. Kuidas oli näiteks nõukogude ajal võimalik tuttavate vaheline nuhkimine, kaebamine naabrite peale, oma vanemate hukkasaatmine? Või kuidas oli võimalik lihtsalt takistada mõne inimese karjääri või välisreisi, teatades, kuhu vaja, et inimene eksib “nõukogulike moraalinormide” vastu? Kes olid need kaebajad, kes ajasid reeglites näpuga järge ja nägid võimalust kord majja saada, samas enda olukorda ehk parandada? Kuidas tekkisid ajupestud Pavlik Morozovid, kes oma arvates õige asja nimel oma isa üles andis? 

Täna paljastad võimudele haige, 70. aastat tagasi kodanliku natsionalisti.


Autoritaarne isiksus


Inimestevastaseid kuritegusid 20. sajandil ei sooritanud abstraktne süsteem ega mõtteviis, mitte ideoloogia, vaid konkreetsed inimesed, kelle sobivad omadused ilmnesid, sest ajastu andis võimaluse. 

Pärast II maailmasõda mõtlesid  vasakliberaalsed intellektuaalid, psühholoogid, sotsioloogid, filosoofid pingsalt, kuidas olid võimalik asjade käik, kus igati ohututest tavalistest  inimestest said käsutäitjad, kes  andsid üksteist üles, kuni koonduslaagri nupuvajutajateni, kus parema ja puhtama tuleviku nimel peeti kinni ja hävitati terveid  ühiskonna- ja rahvusgruppe.

Theodor Adorno jt teiste Frankfurti koolkonnast välja kasvanud intellektuaalide eestvõttel defineeriti 1940-50ndatel autoritaarne isiksus ja ilmus ka samanimeline raamat (“Autoritaarne isiksus”, 1950). Selles kirjeldatakse inimtüüpi,  kes meelsasti korraldab teiste tegevust ja annab käske, aga ka allub meelsasti ja armastab üle kõige reegleid ja korda.

Muu hulgas esitati raamatus nn. F-skaala, küsimustik, millega püüti fašistlikuks nimetatud isiksusetüüpi mõõta (F tulebki sõnast fašist). Psühholoogilise testi abil püüti isiksuse tasandit analüüsides selgitada 1940ndatel korda saadetud kollektiivseid kuritegusid justkui ilma isikliku vastutuseta süsteemis. 

Autoritaarne inimtüüp on tavaline inimene, kes üle kõige hindab hierarhiaid ja peab “ülevalt poolt” tulnud käsklusi vastuvaidlematult täitmisele kuuluvaks.  Kui veel ei ole reeglit või regulatsiooni mingis valdkonnas, siis näeb autoritaarne isiksus tungvat vajadust regulatsioon luua. Ta maailm on must-valge, inimesed jagunevad korralikeks ja teisteks, kellele halvad kombed. Ta on veendunud, et iga pahategu peab saama karistuse ja et sotsiaalsed probleemid lahenevad, kui moraalitud või normidele mitte vastavad või haiged isikud isoleerida. Homoseksuaalseid inimesi tuleb karistada. 

Igasugust psühholoogiliste murede ja probleemide arutamist peab autorotaarne isiksusetüüp nõrkuseks, leides, et on parem mured matta muudesse  tegevustesse. Ta arvab, et kui rohkem tööd teha ja vähem rääkida, oleks kõigil parem.

Hiljem kuritegudeks kvalifitseeritud või ka kuritegudele kaasa aitavaid tegevusi (nuhid, pealekaebajad, vangivalvurid, ülekuulajad, karistusoperatsioonide läbiviijad) sooritasid hirmu õhkkonnas ikkagi  tavalised korralikud inimesed, kes täitsid ametnike ja professionaalidena võimu “ülevalt” tulnud käske.

Palju kritiseeritud F-skaala on tänapäeva pilgule ehk pigem kunsti ja moraalifilosoofia kui teaduse tööriist, kuid osutab siiski mitmetele joontele, mis kirjeldavad inimtüüpi, keda on lihtne võimu võtetega manipuleerida. 

Eriolukorra ajal ilmnenud  Eesti inimeste autoritaarsus, valmidus küsimusi esitamata käske täita ja allumine korraldustele nende kohta küsimusi esitamata tuli ehk ebameeldiva üllatusena paljudele meist. Varsti nuputame ehk isegi, mis meid selleni viis. 

Näiteks miks me rõõmustasime kui “saime kiita”,et nii eriolukorra ajal hästi käitunud oleme.  





Comments

Popular posts from this blog

Iseseisvumine ja porno. Eesti Ekspress 5.02.2020

“Sanna Marin näitas Eestis iseloomu,” kirjeldas Õhtuleht Soome peaministri hiljutist visiiti  isalikult, otsekui oleks tegu turtsaka murdeealise plikaga. Ajakirjanik kommenteeris nii Marini vastust Eesti siseministrile, kes oli  mõni aeg tagasi rääkinud tema kui müüjatüdruku karjäärist. “Iseloomu  näitab” eestikeelses väljenduses  tuline tõuhobune, kes tagant üles lööb, kui  teda valjastada või ka ennustamatu sügistorm, loodus, mis on kontrollimatu, lõpuni seletamatu ja tuleb allutada inimmõistusele.  Noor naispoliitik on nagu kevadtorm? Hiljutisel Praxise seminaril naistest poliitikas rääkis Kaja Kallas, kuidas valimiste eel soovis üks väljaanne peaministrikandidaate tutvustada ja kui Jüri Ratas pidi  andma intervjuu, siis Kallaselt paluti, et ta teeks tordi ja sellest saaks toreda pildiga loo.  Ikka ja jälle leiavad kajastust Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi riided, varasügisel arutati pikas loos kui palju need on rahva rahakotile maksma läinud, mille peale president Eesti Ekspressi…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Võrdse palga päev 23.03: naised peavad Eestis meestega sama palga väljateenimiseks tegema ligi kolm kuud aastas rohkem tööd

23.03 tähistatakse Eestis võrdse palga päeva. See on kuupäev, kui Eesti naised on välja teeninud Eesti meeste 2019. aasta palga, põhjuseks sooline palgalõhe. Naised peavad meestega sama palga väljateenimiseks ligi kolm kuud aastas rohkem tööd tegema.  Eurostati andmetel oli Eestis naistöötajate brutotunnitasu 2018. aastal 22,7 protsenti madalam kui meestöötajatel, samas kui EL keskmine on peale Suurbritannia lahkumist 14,8 protsenti. Kuna senised analüüsid pole leidnud selgeid põhjusi, miks meeste ja naiste palgad Eestis sedavõrd erinevad, tellisid ETAg ja sotsiaalministeerium palgalõhe selgitamiseks teadlastelt põhjalikuma uuringu. Uuringut veavad eest Tallinna Ülikooli sotsioloogid Marge Unt, Kadri Täht ja Triin Roosalu. Neile on jagada juba esimesi tulemusi. 

Soolise palgalõhe uuringu tutvustamine 15.01 Tallinna Ülikoolis toimunud sidusgruppide -- tööandjate, ametiühingute, naisorganisatsioonide ja teadlaste ümarlaualInfograafika autor Piret Räni ja uuringu juht professor Marge Un…