Skip to main content

Kes köhis? Ilmus Eesti Ekspressi Areenis 9.06.2020




Ühes Tallinna-lähedases väikelinnas kutsus neiu eriolukorra päevil oma 80-aastasele vanaemale politsei, sest vanaema köhis kõvasti, aga keeldus  vaatamata pereliikmete korduvatele ettepanekutele minemast arsti juurde.

Korra valvamine ja meetmete rakendamine,  et takistada kergestinakkava koroonahaiguse levikut, on olnud viimased paar kuud paljude jaoks Eesti igapäevase elu juhtmotiiv — ja  kindlasti mitte asjata.  Muidugi on tark hoida sotsiaalset distantsi ja näiteks mitte käia ostukeskustes trügimas ja hulgakesi kaupa katsumas. Kuid ratsionaalsete põhjenduste kõrval on kaasinimeste ja ka lähedaste tegevuse paranoilisest jälgimisest ja hukkamõistust ning karistusele üleskutsumisest saanud mõnele omaette tegevus, võiks öelda ka, ajalooline võimalus järgenda oma kutsumusele valvata ja karistada.   Ikka on olnud kurje kodanikke, onusid ja tädisid, kes teatavad korralagedusest ja korrarikkujatest ajalehetoimetusse, linnaosavalitsusse või ka korrakaitsesse, aga nüüd on käes nende tähetund, just nüüd ajavad  nad õiget asja! Süsteem annab nüüd korrapidajatele ülesande: valva, tuvasta, teata reeglite rikkumisest - ja nad täidavad seda meelsasti. 


Surmahirm hämardab mõtlemise 


Surmahirmust hämardunud mõtlemine viib selleni, kus  taunitakse nii ilmset kui ka arvatavat reeglite rikkumist, kus mõnele isegi tundub, et reegleid võiks olla rohkem, et võimalik, ka kujutletud oht elimineerida. Millegipärast arvan, et lisaks neile, kes oma köhivatele vanaemadele politsei kutsusid, on hirmust ja segadusest kannustatud kõnesid eri asutustele olnud veel teisigi. Raadio vox populi-tüüpi saated on olnud igatahes emotsionaalselt ülesköetumad kui kunagi varem, raevukalt on hukka mõistetud ennekõike noorte inimeste koroonanakkust trotsivat käitumist. 

Korravalvamise kaudu on  võimalus välja elada oma frustratsioon, umbusk, paha tuju või ka lihtsalt pohmelli vaimsed jääknähud, suunata oma tigedus mõne konkreetse inimese või inimgrupi vastu. Haigusehirm on laupkokkupõrkesse viinud mitmed ühiskonnagrupid, kes ka tavaolukorras üksteisele eriti ei meeldi. Nii on võimendunud vanade umbusk noorte vastu, eestlaste vene- vastane rahvuslik viha, hirm välismaalaste ja eriti teist rassi inimeste ees jne. 

2+2 reeglit eiravatest noortekampadest teatamist nägid ette lausa ametlikud käitmisjuhendid ja inimesed haarasid toru, et kaevata oma majanaabrite, näiteks lapsevanemate  peale, kes õues mänguväljaku ääres liiga lähestikku seisid.  

Korrapidamine oli ju riiklik ülesanne!

Ülesköetud hirmu ja kaaskodanike valvamise meeleolus, mis veel paar nädalat tagasi Eestis seoses ametliku eriolukorraga valitses, tegi ehk mõni täiesti tavaline inimene midagi, mida hiljem on raske endalegi seletada: näiteks hurjutas poes liiga lähedal asjatavat kaasmaalast, võib-olla kutsus turvamehe, helistas raadio otsesaatesse.  

Ei hakka eriolukorra piirangute järjekindluse ja loogika teemal sõna võtma, aga see, mis Eestis märtsist maini toimus — inimeste käitumismustrid ja nende kiire, justkui üleöö muutumine — avab võimaluse hoopis paremini mõista 20. sajandi massipsühhosse, mis said alguse üksikisiku tasandil.

Muu hulgas saab üksikisiku valikuteni  lahti harutada hirmust sündinud kohutavaid tegusid 1940.-1950ndatel ning eelmise sajandi teise poole ajaloo tumedad leheküljed paistavad hoopis uues valguses. Kuidas oli näiteks nõukogude ajal võimalik tuttavate vaheline nuhkimine, kaebamine naabrite peale, oma vanemate hukkasaatmine? Või kuidas oli võimalik lihtsalt takistada mõne inimese karjääri või välisreisi, teatades, kuhu vaja, et inimene eksib “nõukogulike moraalinormide” vastu? Kes olid need kaebajad, kes ajasid reeglites näpuga järge ja nägid võimalust kord majja saada, samas enda olukorda ehk parandada? Kuidas tekkisid ajupestud Pavlik Morozovid, kes oma arvates õige asja nimel oma isa üles andis? 

Täna paljastad võimudele haige, 70. aastat tagasi kodanliku natsionalisti.


Autoritaarne isiksus


Inimestevastaseid kuritegusid 20. sajandil ei sooritanud abstraktne süsteem ega mõtteviis, mitte ideoloogia, vaid konkreetsed inimesed, kelle sobivad omadused ilmnesid, sest ajastu andis võimaluse. 

Pärast II maailmasõda mõtlesid  vasakliberaalsed intellektuaalid, psühholoogid, sotsioloogid, filosoofid pingsalt, kuidas olid võimalik asjade käik, kus igati ohututest tavalistest  inimestest said käsutäitjad, kes  andsid üksteist üles, kuni koonduslaagri nupuvajutajateni, kus parema ja puhtama tuleviku nimel peeti kinni ja hävitati terveid  ühiskonna- ja rahvusgruppe.

Theodor Adorno jt teiste Frankfurti koolkonnast välja kasvanud intellektuaalide eestvõttel defineeriti 1940-50ndatel autoritaarne isiksus ja ilmus ka samanimeline raamat (“Autoritaarne isiksus”, 1950). Selles kirjeldatakse inimtüüpi,  kes meelsasti korraldab teiste tegevust ja annab käske, aga ka allub meelsasti ja armastab üle kõige reegleid ja korda.

Muu hulgas esitati raamatus nn. F-skaala, küsimustik, millega püüti fašistlikuks nimetatud isiksusetüüpi mõõta (F tulebki sõnast fašist). Psühholoogilise testi abil püüti isiksuse tasandit analüüsides selgitada 1940ndatel korda saadetud kollektiivseid kuritegusid justkui ilma isikliku vastutuseta süsteemis. 

Autoritaarne inimtüüp on tavaline inimene, kes üle kõige hindab hierarhiaid ja peab “ülevalt poolt” tulnud käsklusi vastuvaidlematult täitmisele kuuluvaks.  Kui veel ei ole reeglit või regulatsiooni mingis valdkonnas, siis näeb autoritaarne isiksus tungvat vajadust regulatsioon luua. Ta maailm on must-valge, inimesed jagunevad korralikeks ja teisteks, kellele halvad kombed. Ta on veendunud, et iga pahategu peab saama karistuse ja et sotsiaalsed probleemid lahenevad, kui moraalitud või normidele mitte vastavad või haiged isikud isoleerida. Homoseksuaalseid inimesi tuleb karistada. 

Igasugust psühholoogiliste murede ja probleemide arutamist peab autorotaarne isiksusetüüp nõrkuseks, leides, et on parem mured matta muudesse  tegevustesse. Ta arvab, et kui rohkem tööd teha ja vähem rääkida, oleks kõigil parem.

Hiljem kuritegudeks kvalifitseeritud või ka kuritegudele kaasa aitavaid tegevusi (nuhid, pealekaebajad, vangivalvurid, ülekuulajad, karistusoperatsioonide läbiviijad) sooritasid hirmu õhkkonnas ikkagi  tavalised korralikud inimesed, kes täitsid ametnike ja professionaalidena võimu “ülevalt” tulnud käske.

Palju kritiseeritud F-skaala on tänapäeva pilgule ehk pigem kunsti ja moraalifilosoofia kui teaduse tööriist, kuid osutab siiski mitmetele joontele, mis kirjeldavad inimtüüpi, keda on lihtne võimu võtetega manipuleerida. 

Eriolukorra ajal ilmnenud  Eesti inimeste autoritaarsus, valmidus küsimusi esitamata käske täita ja allumine korraldustele nende kohta küsimusi esitamata tuli ehk ebameeldiva üllatusena paljudele meist. Varsti nuputame ehk isegi, mis meid selleni viis. 

Näiteks miks me rõõmustasime kui “saime kiita”,et nii eriolukorra ajal hästi käitunud oleme.  





Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku