Kevadise koroonakriisi ajal pidas valitsus väga tähtsaks, et avataks esmajärjekorras kirikud -- varem kui kunstisaalid ja teatrid! -- et inimesed saaks raskel ajal jumalateenistustel osaleda. Selle aasta jaanuaris loodi sotsiaalministeeriumi juurde peakaplani ametikoht, kevadel asus tegutsema sportlasi hingelises hädas abistav spordikaplan, haiglates on kaplaniteenus ja hiljuti avati hingehoiu telefoniteenus, mida toetab riik, ent mida viivad läbi kristliku taustaga hingehoidjad. Sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt loeme, mida hingehoiu telefoni kohta ütleb peakaplan Ove Sander: „Seoses COVID-19 puhanguga on ühiskonnas kasvanud ebastabiilsus, paljusid on vallanud töökaotuse tõttu lootusetus ja hirm tuleviku ees, piiratud on olnud suhtlusvõimalused mistõttu jäävad paljud inimesed oma probleemidega üksi...Lisaks on kriisiolukorras reaalseks ohuks surmaga lõppev haigus, mis tekitab surmahirmu ja eksistentsiaalseid küsimusi. Kõik see suurendab enesetappude riski, tekitab ärevushäireid ja erinevaid psühholoogilisi probleeme.“
Täpselt nii. Kas siin ei oleks koht riiklikule, hästi rahastatud teadmistepõhise ja tõenduspõhisele psühholoogilisele abiprogrammile? Nii Tallinna kui Tartu Ülikooli lõpetab igal aastal kümneid psühholooge, kellest osa spetsialiseerunud kliinilise psühholoogia valdkonnas ehk teisi inimesi nende vaimse tervise probleemides aitama.
Kuigi hingeabi telefoni tutvustuses rõhutatakse, et teenus on mõeldud kõigile sõltumata religioonist ja maailmavaatest, on fakt, et Eesti riik toetab ministeeriumi tasemel kristlikku teenust.
Mis meil Eestis, Euroopa ühes ilmalikumas riigis, toimub? Kui paljudel eestlastel on “usulised vajadused”? Jumalasõna võtab Eestis üha ametlikumaid positsioone, vaatamata sellele, et enamikes eestlastes elab sajandeid tagasi risti ja mõõgaga pööratud paganate DNA, mis viib meid pigem metsa kui kirikusse abi otsima.
Professionaalne abi on kallis ja halvasti kättesaadav, kirik tasuta
Vaimse tervise teema on Eestis vaieldamatult aktuaalne, meil on kurb alkoholismi, enesetappude, liiklushuligaansuse, perevägivalla statistika. Inimesed otsivad abi nõidadelt ja posijatelt, loevad horoskoope ja sõrmitsevad väestatud kivikesi. Tõsi, just hinna tõttu polegi professionaalne abi kõigile kättesaadav. Näiteks Vaimse Tervise Keskuses maksab tund kohtumist psühholoogiga alates ca 30-70 EUR. Samas, makstakse ka voodoo eest, ja mitte vähe. Kirik pakub riigi toel vaimse tervise teenuseid aga tasuta. Lisaks on erinevaid vaimse tervise spetsialiste riigis sotsiaalministeeriumi hinnangul puudu ligi 300! Ja kui päris-professionaale puudu, on võib-olla hea, kui keegi, kes inimesi ära kuulata ja lohutada oskab -- kristlik hingehoidja?
Vaimne tervis on otsekui jäämäe tipp, mille taustal on lisaks isiklikele läbielamistele ja pärilikele eelsoodumustele roll ka ühiskondlikel oludel. Voldemar Kolga lähtuks Eesti inimeste vaimse tervise hindamisel meelsasti sotsiaalteadlaste loodud kahe Eesti teooriast: “Esimese Eesti vaimset tervist iseloomustab kõrge saavutusmotivatsioon, enesekesksus, nartsitsism,” kirjeldab Kolga. “Teine Eesti on depressiivne, tunneb tõrjutust. Inimeste individualism on väike, mis tõukab depressiivsust.”
Erineva tausta ja saatusega Eesti inimesed elavad vaatamata riigi pingutustele erinevusi tasandada justkui paralleelmaailmades, mis teineteisest sageli aru ei saa. Meil on edukas, rahvusvaheliselt mõtlev “targale tööle” orienteerunud osa rahvast, mis on koondunud peamiselt Tallinna, Harjumaale ja ka Tartusse ning toimub vaikne ja visa ääremaastumine, ja seda mitte ainult füüsilise paiknemise, vaid kultuurilise ja vaimse ruumi mõttes. Vaimset ja füüsilist ääremaastumist võimendavad alkoholismi levik, eneseteostuse võimaluste vähesus, lootusetus ning eelnevast väljakasvav viha.
Sotsiaalministeeriumi andmetel kannatab Eestis vaimse tervise häirete all hinnanguliselt üle 13% elanikkonnast ja esmahaigestumus on suurim vanuses 20–24. Rahvatervise spetsialist Käthlin Mikiver täpsustab, et andmed räägivad ka abi otsimise kasvust: “Põhimõtteliselt võime öelda, et saada olevad andmed peegeldavad Eesti teenuste kättesaadavust, rahastust ja spetsialistide võimekust.”
Luterlik kirik sekkub vaimse tervise korraldusse
Meditsiinipõhise vaimse tervise abi vajadus Eestis suureneb jätkuvalt ning siin on oma võimalusi ja väljakutseid näinud ka luterlik kirik. Ühest küljest, mis selles siis halba on: veendunud kristlane võib ära kuulata usuleige või isegi moslemist abivajaja mured.
Samas, Eesti on kõikide näitajate poolest üks ilmalikuimaid riike maailmas ja meil on kirik ja riik lahutatud. Lisaks on suurim kogudus Eestis hoopis õigeusu kirikul.
Kiriku järjekindla laienemisega vaimse tervise valdkonda kaasneb kaasaegses ilmalikus riigis ikkagi mingi põhimõtteline konflikt.
Sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander kommenteerib: “Kui on silmas peetud peakaplani koha loomist sotsiaalministeeriumi juurde, siis siin on tegu Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) ja riigi vahelise koostööga, mis lähtub juba 2002 Vabariigi Valitsuse ja EKNi ühisprotokollis sätestatud põhimõtetest. Eestis ei ole riik ja kirik kindlasti mitte teineteisest lahutatud ega eraldatud, küll aga on põhiseaduses juttu, et Eestis pole riigikirikut, tegu on üsna erinevate kontseptsioonidega.” Käthlin Mikiver lisab, et usulised kogukonnad toetavad vaimset tervist, näiteks diakoonia- ja hingehoiutöö. Nende eesmärk on oma koguduse piirkonda kuuluvate inimeste toetamine ja abistamine toimetulekuks elukriisidega, traumadega, üksinduse, tõrjutuse ja abitusega, haiguse ja leinaga.
Voldemar Kolga arvates pole kiriku sekkumine vaimse tervise korraldamisse riigis siiski nii pilvitu, kui sotsiaalministeerium seda praegu näeb: “Sekkumistel on omad piirid. Kirik peab panema ise piirid, kui palju võib sekkuda.” Kolga rõhutab: “Autoritaarsetes riikides nagu Venemaa ja islami riigid on kiriku sekkumine inimeste ellu maksimaalne, mis mõjub halvasti vaimsele tervisele.”
Sotsiaalministeerium: kristlik abi pole tervise-, vaid “kogukonnateenus”
Voldemar Kolga rõhutab, et kliiniline psühholoog lähtub psühhoteraapia kontseptsioonidest, kristlik hingehoid tõukub oma arusaamisest humanismist. Ove Sander lisab: “Nii ongi, et professionaalsel hingehoiul ja kliinilisel psühholoogial on omavahel kattuv ala, kuid kindlasti on sedagi, mis neid eristab. Selleks on eelkõige hingehoiu vaimulik ja eksistentsiaalne aspekt. Võiks öelda ehk ka nii: psühholoogiline, sotsiaalne ja hingehoidlik abi üheskoos haaravad inimest tervikuna ja pakuvad talle terviklikku tuge.”
Käthlin Mikiver kirjeldab praegu kehtivat riigipoolset arusaama nii, et nii ilmaliku kui kristliku hingeabi puhul on tegemist väljaõppinud spetsialistidega, kuid nende oskused, tegutsemise piirid ja alad on erinevad: “Hingehoiu teenuse puhul ei ole tegu tervishoiuteenusega seaduse mõttes, vaid vaimse tervise süsteemis liigitub see kogukonna teenuste hulka.” Ministeeriumi vahendatavat hingeabi teenust osutavad kodulehekülje andmetel teoloogilisele haridusega inimesed, kes on “saanud ettevalmistuse, et aidata haigeid, kriisis ja psüühiliste probleemidega hädas olevaid või surevaid inimesi” ja “hingehoidja töö on lähedane kliinilisele psühholoogile, hõlmates sellest erinevalt ka inimese eksistentsiaalseid ja usulisi vajadusi.”
Kas professionaalne psühholoogia on ummikus?
Kristlik hingeabi on levinud ka asutustesse, kus eeldaks justkui tõenduspõhist ranget teaduslikku maailmapilti. Isegi Tartu Ülikooli kliinikumi leheküljelt saab lugeda, et "Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik." Kas teaduslik psühholoogia, mis tugineb muu hulgas meditsiiniteadmistele, on kuidagi ummikusse jõudnud, et ka ülikooli haiglad pakuvad kristlikku hingehoidu? Teadus jääb surma teemades inimeste jaoks teadagi liiga kõledaks ega paku lohutust, ei jutusta elust pärast surma, paradiisist ega põrgust. Miks peakski elust lahkumine olema külm ja faktipõhine?
Peakaplan Ove Sander tõdeb, et kuivõrd tema esimene ekspertiis ei ole psühholoogia, siis ta vastata ei oska, kas teaduslik psühholoogia on ummikus või mitte. “Sisetunne ütleb, et teadusliku psühholoogiaga ei ole häda midagi. Kui üks meie juhtivatest raviasutustest on nii pikalt hingehoidjat palgal hoidnud, siis seda on kindlasti oluliseks peetud kui vajalikku täiendust kliiniliste psühholoogidele poolt pakutavatele, mitte aga märgina kliinilise psühholoogia kriisiseisundist.”
Meditsiinile, sealhulgas tõenduspõhisele psühholoogiale ongi ette heidetud, et see ei tegele inimese kui tervikuga, vaid keskendub sümptomitele. “Kogu point ongi, mida tähendab, et inimene on jagamatu tervik,” leiab Voldemar Kolga. “Euroopalik teadus sai alguse skalpellist, kus inimese keha kui tervik lõigati lahti. Psühholoogid ongi psühhoanalüütikud, kes lõhestavad tervikut. Kahju, aga teist teed teadusel pole! Esoteerika rõhutab ka tervikut. Vana-Hiina rõhutas ka tervikut, mis takistas neid olemast teaduses esirinnas. Nüüd on teine lugu, Hiina sünteesib vanu teadmisi moodsa meditsiiniga.
Kolga möönab, et kahtlematult on teaduslik psühholoogia suure surve all, kuna ei tegele tervikuga. “Kuigi jah, praktilised psühholoogid on eklektilised, nad kasutavad erinevaid meetodeid, et olla terviklik.”
Milleks siis ülikoolis üldse õppida psühholoogiat?
Kui hingeabi võivad riigi toel anda teadus- ja tõenduspõhise psühholoogia koolituseta inimesed -- teoloogid, kas see ei tühista kliinilist psühholoogiat ja psühholoogi elukutset, mida õpitakse ülikoolides aastaid?
Peakaplan Ove Sander kinnitab, et see on täiesti otsustava tähendusega, et hingehoidjad oleksid nõutava ettevalmistusega. “Selleks on magistriharidus hingehoiu alal ning sellega kaasas käiv ja järgnev superviseeritud praktika. Siia lisandub veel hingehoiu baaskoolitus, mis sisaldab ka psühholoogilist väljaõpet.” Ta lisab, et loodud kristlikule hingehoiutelefonile on 18. juunist alates tehtud 300 kõne ringis. “Väga erinevate ning ka tõsiste muredega, mis näitab, et inimesed soovivad abi ja tuge ning julgevad nõu küsida.”
Voldemar Kolga on nõus, et teadusliku kliinilise psühholoogia eesmärk polegi tänapäeval inimesi argihädades aidata. “Eneseabiraamatud löövad pika puuga teaduslikku psühholoogiat. Teaduslik psühholoogia tegeleb konkreetsete väikeste teemadega, on projektipõhine, sõltub rahastajatest, näiteks farmaatsiafirmadest.”
Riik toetab ka ilmalikku vaimse tervise edendamist
Sotsiaalministeerium kahtlemata toetab ka ilmalikku kliinilist psühholoogilist abi, et see oleks kättesaadav igaühele. Käthlin Mikiver: “COVID-19 ajal pakuti psühholoogilist nõustamist läbi kriisitelefoni 1247, MTÜ Eluliin pakub emotsionaalse toe telefoninõustamise teenust. Lasteabi telefonile 116 111 on oodatud kõik pöördumised, mis on seotud lastega, lisaks töötab Ohvriabi kriisitelefon 116 006. E-nõustamist pakub MTÜ Peaasjad portaali peaasi.ee ja MTÜ Lahendus.net kaudu.”
Eestis on nüüdseks on valminud vaimse tervise poliitika alusdokument Vaimse Tervise Roheline Raamat.
Voldemar Kolga leiab, et ilmalik vaimse tervise abi peaks rahalist tuge saama esmajärjekorras: “Loomulikult peab riik toetama ka ilmalikku psühholoogilist abi. Tegelikult on meil suuri teemasid, so. selliseid, mis nõuavad terviklikku lähenemist nagu koolikiusamine, nüüd ka sotsiaalne isoleeritus seoses koroonaga.”
Hingehoidjad õpivad Usuteaduste Instituudis, mida juhtis praegune peakaplan
Peakaplan Ove Sander on olnud ka Usuteaduste Instituudi juht, kus saab õppida hingehoidjaks, kes muu hulgas töötavad tasuta hingeabi telefonidel. Hingehoiu õppekaval kombineeritakse kristlikku maailmakäsitlust psühholoogia-õppega. Kuidas neid distsipliine Usuteaduste Instituudis ühildatakse, arvestades, et teaduspõhise ja kristliku elu- ja ka surmakäsitluse vahel on selged erinevused, isegi vastuolud?
Ove Sander: “Lihtsalt see täpsustus, et minu töö Usuteaduste Instituudi rektorina on tänaseks juba lõppenud, mis aga puudutab teaduspõhise ja kristliku elu- ja surmakäsitluse erisust, siis neid ei saaks minu arvates üksteise vastu mängida, sest tegu on siiski erinevate tunnetusvaldkondadega. Ehk siis, kas teadus saaks kindlaks teha kannatuse mõõdu või elu mõtte või mil määral võiks religioon täiendada mõnda matemaatilist valemit või füüsikalist seaduspärasust? Ja samas ei välista eelnev nende tunnetusvaldkondade koosvaate ja -toimimise võimalikkust, nt on olemas kristlastest arstid.”
Mis võiksid olla EELK huvid hingehoiu teenuse osutamisel ja mis on Usuteaduste Instituudi huvid? Kuidas vältida olukorda, kus abistamine muutub misjonitööks?
Ove Sander: “Ma usun, et igal kirikul, olgu see siis EELK või Apostlik Õigeusukirik või mõni teine kirik, on hea meel, kui inimeste vaimne tervis saab tuge. Kirikute missioon ei ole seotud kitsalt oma kogudustega, vaid tuntakse avaramat vastutust. Usuteaduste Instituudi (UI) huvide kohta tuleks küsida UI praeguselt juhtkonnalt, aga küllap iga kool on õnnelik, kui tal on õppijaid. Oluline on muidugi meenutada, et täna on UI ainukene riiklikult akrediteeritud kõrgkool Eestis, kus saab hingehoiu kraadiharidust.
Et abistaja võib mõjutada abisaaja maailmavaadet endale meelepärases suunas, Ove Sander ei välistagi.
“Kas lõpuni on võimalik vältida olukorda, kus abisaanu ei võtaks üle ühtegi abistaja väärtushinnangut, ma ei ole selles kindel. Kuigi hingehoid ei ole misjon, võib nii mõnigi inimene hakata hiljem huvi tundma selle maailmapildi vastu, mida tema aitaja on kandnud ja mille pinnalt on ta lootust leidnud.”
Holistlik maailmapilt sobib inimestele rohkem, kui teaduslik
Teaduspõhine maailmakäsitlus, ka psühholoogia ei paku teatavasti lohutust ega anna lõplikke vastuseid küsimustele vaid teadus vastab pigem nii: vajatakse lisauuringuid, praeguste teadmiste põhjal on asjad nii, aga võib ka selguda, et uute teadmiste põhjal seisukoht muutub. Kas tõendus- ja teaduspõhine psühholoogiline abi on kuidagi kriisis, millest annavad ka tunnistust posijate, nõidade, kaardipanijate teenuste vohamine? Inimesed võivad ka nendest teenustest saada lohutust. Kas holistilik maailmapilt sobib inimestele kuidagi rohkem kui teaduspõhine? Ove Sander: “Ega lõplikke lahendusi ei paku ka hingehoid. Pigem on ikka rohkem küsimusi, kui vastuseid. Oluline on, et inimene ei jääks oma küsimustes ja otsingutes üksi, võime toetuda eelnevate põlvede kogemustele, samuti vaimsele algele – Jumalale. Inimene võib ju oma religioossust eitada – millised iganes selleks ka põhjused poleks – kuid selle kõige juures on meil oma spirituaalsed vajadused, mis aktualiseeruvad eriti just elu raskematel hetkedel. Just nende hetkede mõtestamiseks ja uues olukorras toimimiseks ei pruugi piisata kohvipaksust ega soolapuhumisest, vaja on professionaalset lähenemist. Olgu siis selleks psühhosotsiaalne või hingehoidlik abi, vastavalt situatsioonile. Nagu varemgi ütlesin, et on hea, kui inimene saab võimalikult mitmekülgselt aidatud ja kui tema erinevate vajaduste eest on hoolitsetud, siis on tulemuseks rahu ja tasakaal.”
INFOKAST
OLUKORD
Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoosisid psühhiaatrid 2019. aastal kokku 23 640 uut ambulatoorset psühhiaatrilist haigusjuhtu, millest 34% moodustasid neurootilised, stressiga seotud (näiteks ärevushäired) ja meeleoluhäired (nt depressioon). Kokku konsulteeriti 2019. aastal 94 603 inimest, kellest 9,6% moodustasid 0–14-aastased lapsed. Enam kui iga kümnes kuritegu Eestis perevägivallakuritegu. Aastal 2019 registreeriti 4119 perevägivallakuritegu, mida on 14% rohkem kui 2018. Iga teine vägivallakuritegu Eestis on perevägivallakuritegu. 2019. aastal registreeriti 643 seksuaalkuritegu, millest 549 puhul oli kannatanuks laps; neist kuritegudest omakorda 261 olid kontaktsed seksuaalkuriteod.
Vaimse Tervise Rohelise Raamatu hinnangul on Eestis puudu 210-260 kliinilist psühholoogi,
30-40 psühhiaatrit, paarsada psühhiaatriaõde.
KULUD
Psühhiaatrilistest häiretest tingitud ravikulud, retseptiravimite kulu ja töövõimetushüvitis maksid Eestis 2018 a. kokku 47,5 miljonit eurot. Ohvriabi ja lasteabi telefoniliinidele on eraldatud sel aastal 446 000+km eurot, lisaks vägivallatsejatele suunatud abiliini rahastatakse sel aastal 45 000+km. Riik rahastab ka strateegilisi partnereid (Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia instituudi juhtimisel koostöös MTÜ Peaasjad, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine ja Vaikuseminutid) vaimse tervise ja heaolu edendamisel, summaga ligi 200 000 eurot aastas.
Hingehoiutelefoni rahastus on sel aastal 119 335 eurot ning hooldekodudes hingehoiuteenuse toetamine 111 998 eurot.
Allikas: Sotsiaalministeerium
Comments
Post a Comment