Skip to main content

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.  

Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile. 


Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist.

Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade" nappuseks, kuigi jutt oli inimeste tööst. Levinud on arusaam, et naiste töövaldkonnad, kus tehakse hooletööd, toimivad kuidagi iseenesest, see ei ole nagu töö, vaid abi, toetus, vastutulek, sest see töö on nähtamatu, moodsa parasiitsõnaga “hügieenifaktor”.  Sellest ei räägita, kui haiged on hooldatud, pere on söönud, keegi on koristanud, koolitööd on ka kodukontoris tehtud. Tsiteerides endist peaministrit Jüri Ratast: "pered leiavad lahenduse". Mis kodukoolis toimub, tean isegi, pered leiavad lahendused. 

Maailmas ilmuvad juba analüüsid, mis on näidanud, et koroonaaeg viis naiste emantsipatsiooni vähemalt paarkümmend aastat tagasi ja mõnel hinnangul oleme naasnud lausa tagasi 19. sajandisse, kus kõik hoolitsemise ja õpetamise tööd toimusidki kodus ja tehti tasuta. Need on olnud armastusest tehtavad, enamasti naiste tööd: põetada, kasida, lohutada, õpetada. Sellel tööl on siiski hind ja see töö hind on praegu meie haritud naiste tegemata jäänud või kuidagi ligadi-logadi ära sooritatud palgaline kutsetöö väljaspool kodu. Palju see õieti maksaks, kui kokku arvutada? Vaimsest tervisest ja stressist ei hakka siinkohal rääkima. 

MIks on naiste töö väljaspool kodu justnagu olemuslikult tasuta või selline, mille puhul rahast on piinlik rääkida? Sotsioloogid on seletanud, et naiste töö on odav, sest privaatsfääris ehk kodus kehtiv arusaam töödest, mida tehakse armastusest, on kandunud ka avaliku sfääri tüüpilistele naistetöödele, õpetamise ja hoolitsemise valdkondadele. Selline töö peaks olema justkui südamest tulev abi, mitte kõle tasuline teenus.  Piinlik on ju armastuse eest raha anda, lilledest ja tänust piisab. 

Töö tasu on tänases karmis maailmas siiski raha, mitte lilled, naeratus ega sõnad. Pole võimalik ühegi ametlikku teenust osutava töömehe panust tasustada tänuga, kuitahes südamlik ja siiras see kliendi poolt ka poleks. Naiste töö odavust peetakse samas loomulikuks, ka naised ise jagavad sageli seda arusaama. Vabal nädalavahetusel talgute raames koroonavaktsiini süstinud ämmaemand ütleb ise uudistesaate reporterile: ikka peab appi tulema inimestele. Kuidas sa siis ei aita? 

Naiste tüüpiline  töö on odav, sest  pole justkui selget lõpptulemust, mille eest raha küsida. See töö on lõputu protsess, iga päev algab uuesti. Millal saab öelda, et kodu on nüüd lõplikult korras, lapsed on ära õpetatud ja targad, enesega puntras olevad pereliikmed saanud piisava tähelepanu ja on lohutatud. Hoolduskoormus on üsna veniv mõiste, see pole ainult lapsed - naistel on sageli hooldada vanemad, sugulased või pretensioonikas mees. Ka koduloomade hooldus on sageli naiste töö. Tüüpilisel meestetööl on samas nähtav tulemus: ehitis või tee on valmis, parandatud masin töötab, rehvid on vahetatud, auk on kaevatud või seina puuritud. Vaenlane tagasi löödud või priske mammut koju toodud (nüüd on mammutiks suur palk). Mehe töö eest on lihtne arvet esitada. 

Ka masina kasutamine, mis on meeste tööle iseloomulik,  teeb selle kuidagi väärtuslikumaks. Tänapäeval tõstab tööpanuse hinda  IT ja vidinate kasutamine. Hoolitsemise ja õpetamise robotid tulevad varem või hiljem, ehk siis muutuvad need tööd prestiižseks -- ja midagi on juba ka olemas.  Hiljuti sai tohutu imetluse ja tähelepanu desinfitseerimisrobot, mis tegutseb Põhja-Eesti regionaalhaiglas. IT inimesed on seletanud, miks pole seni saanud teha korralikku koristamisrobotit, mida igatseks ehk iga kodu: koristamine on väga raskesti algoritmideks muudetav.  Hoolitsemise ja õpetamise töö on paraku veel keerulisem, sest teine osapool, abitu või irratsionaalne inimene, on ettearvamatu.

Naiste ja meeste tööde erineva väärtustamise tulemus on sooline palgalõhe, mis on aga soolise elukorralduse  jäämäe tipp. Palgalõhe põhjuseks on soosüsteem, kus naiste ja meestega seostatakse erinevaid “loomulikke” ehk  ajaloo käigus loomulikustatud  omadusi, mis on ühiskonnas erinevalt hinnatud ja hinnastatud ning  tööturul rahaliselt väärtustatud.

Loodan, et vähemalt Kaupmeeste Liit on vaprate kassapidajate tervistkahjustavat töö koroonaajastul ka korralikult tasustanud! Kas  hooldajad ja meditsiiniõed on juba saanud tööpanusele adekvaatse palgatõusu, vaktsiinitalgute läbiviimise eest vist siiski maksti lisatasu? Õpetajate poolt oli vahepeal kosta 2000-eurosest palganõudest, kuidas sellega on? 

Küllap on nii, nagu hoolitsemise töödega üldiselt, et neid töid tegevad inimesed on mattunud nii sügavale igapäevase rassimise  koorma alla, et  energiat enda eest seista pole, hea kui rutiinsed päevad õhtusse saab, et siis järgmist ringi otsast peale  alustada.

Nüüd on selgunud, et rühm ettevõtlikke inimesi on korraldanud Pai-kampaania, et koguda rahva käest annetusi ja osta õdedele-hooldajatele kinkekaarte, et nad saaksid suvel tarbida 50 või 100 Euro eest kultuuriüritusi või puhketeenuseid. Mõte on ka juhtida riigi tähelepanu alamakstud ametitele. Igati tore algatus, võimaldab puhastada paljude inimeste südametunnistust ja firmadel saada PR-punkte,  aga  kindlasti ei asenda see kõik õdede ja hooldajate palka. 

Kui ma oma valmis torutööd, näiteks ühendatud pesumasinat  vastu võttes ulataksin professionaalsele torumehele lillekimbu, shokolaadikarbi või 50-eurose kinkekaardi -- et ta saaks teatrisse minna -- ning ütleksin talle oma kõige südamlikumal  toonil: aitäh sulle, torulukksepp, aitäh, et sa olemas oled, tänu sulle saab elu edasi minna!?! 

Saaksin ilmselt pärast esialgset kohmetust  suuremat sorti mutrivõtmega lihtsalt vastu pead, arve tuleks postkasti  järgi nagunii.





Comments

Popular posts from this blog

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku