Skip to main content

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.  

Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile. 


Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist.

Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade" nappuseks, kuigi jutt oli inimeste tööst. Levinud on arusaam, et naiste töövaldkonnad, kus tehakse hooletööd, toimivad kuidagi iseenesest, see ei ole nagu töö, vaid abi, toetus, vastutulek, sest see töö on nähtamatu, moodsa parasiitsõnaga “hügieenifaktor”.  Sellest ei räägita, kui haiged on hooldatud, pere on söönud, keegi on koristanud, koolitööd on ka kodukontoris tehtud. Tsiteerides endist peaministrit Jüri Ratast: "pered leiavad lahenduse". Mis kodukoolis toimub, tean isegi, pered leiavad lahendused. 

Maailmas ilmuvad juba analüüsid, mis on näidanud, et koroonaaeg viis naiste emantsipatsiooni vähemalt paarkümmend aastat tagasi ja mõnel hinnangul oleme naasnud lausa tagasi 19. sajandisse, kus kõik hoolitsemise ja õpetamise tööd toimusidki kodus ja tehti tasuta. Need on olnud armastusest tehtavad, enamasti naiste tööd: põetada, kasida, lohutada, õpetada. Sellel tööl on siiski hind ja see töö hind on praegu meie haritud naiste tegemata jäänud või kuidagi ligadi-logadi ära sooritatud palgaline kutsetöö väljaspool kodu. Palju see õieti maksaks, kui kokku arvutada? Vaimsest tervisest ja stressist ei hakka siinkohal rääkima. 

MIks on naiste töö väljaspool kodu justnagu olemuslikult tasuta või selline, mille puhul rahast on piinlik rääkida? Sotsioloogid on seletanud, et naiste töö on odav, sest privaatsfääris ehk kodus kehtiv arusaam töödest, mida tehakse armastusest, on kandunud ka avaliku sfääri tüüpilistele naistetöödele, õpetamise ja hoolitsemise valdkondadele. Selline töö peaks olema justkui südamest tulev abi, mitte kõle tasuline teenus.  Piinlik on ju armastuse eest raha anda, lilledest ja tänust piisab. 

Töö tasu on tänases karmis maailmas siiski raha, mitte lilled, naeratus ega sõnad. Pole võimalik ühegi ametlikku teenust osutava töömehe panust tasustada tänuga, kuitahes südamlik ja siiras see kliendi poolt ka poleks. Naiste töö odavust peetakse samas loomulikuks, ka naised ise jagavad sageli seda arusaama. Vabal nädalavahetusel talgute raames koroonavaktsiini süstinud ämmaemand ütleb ise uudistesaate reporterile: ikka peab appi tulema inimestele. Kuidas sa siis ei aita? 

Naiste tüüpiline  töö on odav, sest  pole justkui selget lõpptulemust, mille eest raha küsida. See töö on lõputu protsess, iga päev algab uuesti. Millal saab öelda, et kodu on nüüd lõplikult korras, lapsed on ära õpetatud ja targad, enesega puntras olevad pereliikmed saanud piisava tähelepanu ja on lohutatud. Hoolduskoormus on üsna veniv mõiste, see pole ainult lapsed - naistel on sageli hooldada vanemad, sugulased või pretensioonikas mees. Ka koduloomade hooldus on sageli naiste töö. Tüüpilisel meestetööl on samas nähtav tulemus: ehitis või tee on valmis, parandatud masin töötab, rehvid on vahetatud, auk on kaevatud või seina puuritud. Vaenlane tagasi löödud või priske mammut koju toodud (nüüd on mammutiks suur palk). Mehe töö eest on lihtne arvet esitada. 

Ka masina kasutamine, mis on meeste tööle iseloomulik,  teeb selle kuidagi väärtuslikumaks. Tänapäeval tõstab tööpanuse hinda  IT ja vidinate kasutamine. Hoolitsemise ja õpetamise robotid tulevad varem või hiljem, ehk siis muutuvad need tööd prestiižseks -- ja midagi on juba ka olemas.  Hiljuti sai tohutu imetluse ja tähelepanu desinfitseerimisrobot, mis tegutseb Põhja-Eesti regionaalhaiglas. IT inimesed on seletanud, miks pole seni saanud teha korralikku koristamisrobotit, mida igatseks ehk iga kodu: koristamine on väga raskesti algoritmideks muudetav.  Hoolitsemise ja õpetamise töö on paraku veel keerulisem, sest teine osapool, abitu või irratsionaalne inimene, on ettearvamatu.

Naiste ja meeste tööde erineva väärtustamise tulemus on sooline palgalõhe, mis on aga soolise elukorralduse  jäämäe tipp. Palgalõhe põhjuseks on soosüsteem, kus naiste ja meestega seostatakse erinevaid “loomulikke” ehk  ajaloo käigus loomulikustatud  omadusi, mis on ühiskonnas erinevalt hinnatud ja hinnastatud ning  tööturul rahaliselt väärtustatud.

Loodan, et vähemalt Kaupmeeste Liit on vaprate kassapidajate tervistkahjustavat töö koroonaajastul ka korralikult tasustanud! Kas  hooldajad ja meditsiiniõed on juba saanud tööpanusele adekvaatse palgatõusu, vaktsiinitalgute läbiviimise eest vist siiski maksti lisatasu? Õpetajate poolt oli vahepeal kosta 2000-eurosest palganõudest, kuidas sellega on? 

Küllap on nii, nagu hoolitsemise töödega üldiselt, et neid töid tegevad inimesed on mattunud nii sügavale igapäevase rassimise  koorma alla, et  energiat enda eest seista pole, hea kui rutiinsed päevad õhtusse saab, et siis järgmist ringi otsast peale  alustada.

Nüüd on selgunud, et rühm ettevõtlikke inimesi on korraldanud Pai-kampaania, et koguda rahva käest annetusi ja osta õdedele-hooldajatele kinkekaarte, et nad saaksid suvel tarbida 50 või 100 Euro eest kultuuriüritusi või puhketeenuseid. Mõte on ka juhtida riigi tähelepanu alamakstud ametitele. Igati tore algatus, võimaldab puhastada paljude inimeste südametunnistust ja firmadel saada PR-punkte,  aga  kindlasti ei asenda see kõik õdede ja hooldajate palka. 

Kui ma oma valmis torutööd, näiteks ühendatud pesumasinat  vastu võttes ulataksin professionaalsele torumehele lillekimbu, shokolaadikarbi või 50-eurose kinkekaardi -- et ta saaks teatrisse minna -- ning ütleksin talle oma kõige südamlikumal  toonil: aitäh sulle, torulukksepp, aitäh, et sa olemas oled, tänu sulle saab elu edasi minna!?! 

Saaksin ilmselt pärast esialgset kohmetust  suuremat sorti mutrivõtmega lihtsalt vastu pead, arve tuleks postkasti  järgi nagunii.





Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY