Skip to main content

Millest reovesi ei kõnele? Vestlusringis poliitikateooria professor Peeter Selg Tallinna Ülikoolist ja kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm Tartu Ülikoolist . Ilmus ajalehes Sirp 16.07.2021 ja EPL Delfis 20.07.2021

 Millest reovesi ei kõnele?

Ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi peale nakatumiskordaja näidu või värskete reoveeandmete



Koroonakriis on juba ammu üle kasvanud ühiskonna seisundiks, kui mitte kriisiks, mis vajaks ühiskonnateadlaste: sotsioloogide, politoloogide, filosoofide  vaatenurka, et sellest aru saada ja seda lahendada. Kas Eesti Teadusnõukoja eesmärk võiks olla laiem, sest kriisi olemus on muutunud ja ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi peale nakatumiskordaja näidu muutumise või värskete reoveeandmete? Kas ja kuidas ühiskonnateadlased saaksid praegu õla alla panna suurte küsimuste lahendamisel ja olukorras selgust luua, järsku isegi lahendusi pakkuda? 


Barbi Pilvre: Reoveenäitajad on rohelises, ent on selgunud, et koroonakriis on erinevaid eluvaldkondi ja ühiskonnagruppe puudutanud erinevalt. Ilmuvad esimesed optimistlikud majandusprognoosid,  ent mõni eluvaldkond nagu turism, meelelahutustööstus on varjusurmas ja inimesed on tööta või sunnitud vahetama eriala.  Nukrad on andmed vaimse tervise näitajate, kasvava alkoholi tarvitamise, hariduslünkade, naiste halvenenud olukorra kohta. 

Mida teie olete märganud, missuguse jälje on koroonakriis ja piirangud jätnud ühiskonnale, mis on silma jäänud?


Triin Vihalemm: Kui koroonakriisi jälge määratleda  pikaajalise mõjuga ühiskonnale, siis kriisi mõju ei ole ühe tsentriga, vaid on tekkinud ja tekkimas samaaegseid muutusi hajali paljudes kohtades. Koroonakriisi mõjud haakuvad suurte arengusuundumustega, nagu näiteks töö olemuse muutumine, vananemine, tervisepõhine kihistumine,  pelg jälgimisühiskonna ees, digisõltuvused, rahvusriikide ja globaalsete süsteemide järjest teravamad vastuolud jne. Need ilmnevad mõne aja pärast. 

Kui tuua üks konkreetne näide (mida ma olen ise uurinud), siis see  on organisatsioonide kommunikatsiooni ja töökultuuri muutumine. Märkimisväärne osa organisatsioonidest ei taasta kõiki varasemaid vahetu kommunikatsiooni praktikaid. Digitaalselt vahendatud nõupidamised, instrueerimised, turundus ja ka loominguline töö jääb osalt veebipõhiseks, mis tähendab uusi ruumikasutuse, ajaplaneerimise ning töötajatega kontakti hoidmise viise, ärikommunikatsiooni normide muutust jms. Selle omakorda muudab nõudluse struktuuri näiteks  elamumajanduses.

Nõrkade signaalidena on märgata palju muudki: muutunud on ettekujutus globaalsetest riskidest ning riigi suutlikkusest probleeme hallata, polariseerumas on arvamused  tervishoiu ja sotsiaalkaitse küsimustes: kuhu kulutada? Teenindusel põhinev ettevõtlus on kiirendatult kohandunud  digitaalse taristuga ning see muudab tarbimisharjumusi. Toimunud on elustiilide  ja organisatsioonikultuuride  polariseerumine: osa soovib rohkem kohaliku ja tootmise ja tarbimise ning nö isetegemise praktikaid soodustada, osa loodab globaalsete ärimudelite ja sellel põhineva elustili (lennureisid,üleilmne kaubandus jm)  kiirele taastumisele. 



Peeter Selg: Me näeme omamoodi riigi kui suveräänse üksuse tagasitulekut, koos sellele omase sunnijõu monopoliga. Üks võimalus suveräänsust defineerida ongi ju, et suverään on see, kes või mis otsustab eriolukorra üle. Ei Eestis ega Euroopas pole ammu riigi poolt nii palju suveräänset võimu rakendatud: mitte ainult eriolukord selle sõna juriidilises tähenduses, mis Eestis kaks kuud kestis, vaid üldiselt kõiksuguste piirangute seadmine ka väiksemas mahus on toonud riigi kui sunniaparaadi kuvandi taas tagasi. Vahepeal tundus, et suveräänne riik on lahustumas globaalsetesse moodustistesse nagu turg, kapital ja riigiülesed poliitilised kehandid nagu Euroopa Liit; teiselt poolt on riik olnud juba mitmeid põlvi Euroopas pigem hoolekandeasutus, kui see, kes lajatab „ülevalt alla“.  Suveräänsuse-keskne või sunnikeskne riigi ja avaliku võimu kuvand toob aga esile sellele klassikaliselt vastanduva nähtuse: indiviidi, kes peaks riigi omavoli eest olema justkui kaitstud – ja seda põhiõiguste ja põhivabaduste kaudu.

 See on klassikaline liberalistlik poliitiline filosoofia, mille kõige kärarikkamad kuulutajad on tänapäeval aga ka kõige kärarikkamad liberalismi vastased – konservatiivid, õieti konservatiivset ideoloogiat propageerivad populistid - paradoks, mis pandeemia ajal on tugevamalt esile kerkinud. 

Üheks varjuküljeks on see, et inimeste põhivabadusi esitatakse vulgariseeritud kujul – levib omamoodi vulgaarliberalism. Ükski klassikaline liberaal ei ole väitnud, et vabadus tähendab teha, misiganes pähe tuleb, vaid seda, et vabadus on piiratud teiste vabaduste ja õigustega. See teisekesksus kaob populistide mõttemaailmas ära. Kultiveeritakse arusaama „Minu tervis, minu asi“ ja „Meil on ju valikuvabadus ja arvamusvabadus“. Nojah, kui meil on tegemist rasvumise või joomarlusega, ehk viimasel ajal tüüpilise rahvatervise probleemiga, siis – teatavate mööndustega – see nii ongi. Aga, kui me räägime nakkavatest viirushaigustest, siis ei ole kellegi tervis ainult tema enda asi, ja isegi kui meil on valiku- ja arvamusvabadus, siis ei järeldu sellest ju, et iga valik ja iga arvamus on adekvaatne. Sellest on jube raske aru saada vulgaarliberalismi propageerijatel. See on ju analoogne turvavöö kinnitamisele. Kui meil on neli inimest autos ja üks ei pane turvavööd kinni, sest „tema tervis, tema asi“, siis tegelikult tõsisema avarii korral tapab see üks ka ülejäänud kolm, kui ta mööda salongi ringi lendab ja edasi-tagasi põrkab. 

Teisekesksus on loomult ka demokraatlik alge ja just see, mis eristab demokraatiat idiokraatiast. Sõna „idiotes“ algne tähendus ei olnud esmajoones, mitte nõrgamõistuslik, vaid pigem just see, kes hoiab oma poole, ega hooli teistest ja ühistest asjadest. Vabadus olla idioot on omamoodi kõverpeegeldus riigi kui suverääni kuvandist, millega me oleme poolteist aastat silmitsi olnud. Ja on terve rida poliitilisi jõude, kelle huvides on seda vastandust võimendada. Populismi põhivastandus – rahvas versus establishment – langeb viljakale pinnasele ja saab tuge müriaadist „oma peaga mõtlejatest“, kes nähes teaduse köögipoolt, millest Triin räägib, vastanduvad kõigele, mida „ülevalt poolt“ pakutakse.


Barbi Pilvre: Kuidas teie iseloomustaksite ühiskonna seisu paari sõnaga, kuidas see teile oma ekspertiisi vaatenurgast paistab? Kas ühiskond on muutunud kriisis targemaks, kas  teaduse roll on kasvanud? 

Triin Vihalemm: Tahaksin esile tuua kaks üldisemat, eri eluvaldkondi läbivad mõttemustrit, mis on saanud pandeemiaga võimenduse (need ei ole muidugi kogupilt, vaid mõned näited valdkondadest, mida mina olen varasemalt uurinud).

Vaatamata vaktsiinide kiirele tulekule on inimesed omal nahal tunnetanud, et teadus ei teagi kõiki vastuseid, inimesed on kogenud vastuolulise info virvarri. Teatud mõttes on  tavakodanikud olnud „teaduse köögis“ kaasas, selmet rahulikult saalis oodata, kuni ettekandja „valmis roa“ (kristalliseerinud teaduslikud teadmised) toob. Umbusk vaktsiinide suhtes on selles olukorras normaalne reaktsioon. On näha, et inimesed ei ole enda tervisekäitumises valmis nö klassikalisi rolle võtma - kui oled haige või nakatunud, siis on sinu ühiskondlik ülesanne käituda vastavalt „haige“ rolli ettekirjutustele, nii nagu Merton 60ndatel postuleeris. 

Kuna viimastel kümnenditel on haigustest domineerinud mittenakkuslikud, degeneratiivsed haigused nagu vähk ja südame-veresoonkonna haigused, siis on ümber kujunenud ka tervisekäitumise sotsiaalsed normid ja rollid.  Tagasipööramine on siin raske, kui mitte võimatu. Isikliku elukvaliteedi nõuded ka haige olles on tõusnud ja kollektiivse vastutuse osa on vähenenud. Nii tekivadki ühiskonnas iga pandeemialainega tugevad pinged.

Pandeemiakogemus võimendas tõenäoliselt veelgi nii era- kui tööelu, samuti poliitiliste otsuste ajaperspektiivi – see lühendas veelgi olevikku ning vähendas tuleviku planeerimist, kuna „musta luige“ stsenaarium, elik sündmused, millel on väike tõenäosus, aga suur mõju, saidki tõeks. Mary Douglase kultuuride tüpoloogiast tulenevalt on pandeemiakogemus otsustamise kultuuris võimendanud hierarhia (eksperdid otsustavad ülal-alla) ja fatalismi (ehku peale mineku) stiilis otsuste tegemist ning vähendanud egalitaarse (kõik osalevad võrdetelt positsioonidelt)  ja individualistliku/konkurentsipõhist (võidab seel kel on parima lahendus) otsustamise populaarsust.

Need üldsemad tähenduste ja käitumisstrateegiate nihked on tõenäoliselt pikema ning mitmeastmelise mõjuga. 

Peeter Selg: Ma lisaksin siia veel, et kõige raskem praeguse kriisi juures on mõistmine, et sellele ei saa olla n-ö elegantset lahendust, kus me taandame otsustamise ühele loogikale – olgu siis individualism, egalitarism, hierarhia või fatalism. Saab olla pidevalt muutuv lahendus, mida nimetatakse „rohmakaks lahenduseks“ (clumsy solution). See kõik räägib vastu tavalisele otsustaja ideaalile: sa pead olema otsusekindel, ei tohi olla kõikuv, kõige hullem, kui veel valesti otsustad... Samas on COVID-kriisiga edukalt toime tulnud riikide eripära just selles, et ollakse valmis tunnistama oma piiratust ja sellest tulenevalt – mis on eriti oluline – räägitakse oma tegevusest, ollakse nii läbipaistev kui võimalik. Sellest tekib üks kummaline demokraatiat võimaldav fenomen, mis oma loomult ei ole ratsionaalne – see on usaldus. Kui me näeme tegutsemises läbipaistvust, siis me usaldame tegutsejat isegi, kui me alati ei pruugi kõigest aru saada.


Barbi Pilvre: Kas näete sotsiaalteadustes selgeid probleemipüstituse, uurimisülesannete sõnastamise vajadust? 

Triin Vihalemm: Koroonaeelne aeg ei tule tagasi, sest muutused toimusid korraga mitmes elusfääris. Iga kriisiga kaasneb osalt taastumine, osalt valmistumine/õppimine ja osalt innovatsioon.  Uurimisküsimusi tuleks ka vastavalt püstitada. Näiteks innovatsiooni puhul peaks küsima igas valdkonnas, kus on siin need nishid, millele koroonakriis andis arengueelise? Hariduse valdkonnas, kus tekkis tungiv vajadus õpilastele uute teadmiste edastamise, nende  arusaamise jälgimise, arutelude ja loominguliste ülesannete lahendamiseks distantssuhtluse kaudu, toimis väga elav kogemustevahetus olemasolevate meetodite ja tehnilise võimaluste kohta, aga kui need ei rahuldanud, hakati ise uusi välja töötama. Innovatsiooninishshe  on tekkinud palju, aja jooksul selgub, mis jääb püsima. Rääkimata kogu online-kaubanduse, teeninduse valdkondadest ja logistikast, mis said tugeva arengumüksu. Jälgida  tuleks, millist mõju koroona avaldas/avaldab globaalsetele arengusuundumustele ning  analüüsida, mida Eesti saab enda arenguks ära kasutada. 



Barbi Pilvre: Et nakatumisnäitajad on madalad, ootavad mõned koroonakriisi eelse aja  ja endiste käitumismustrite  tagasitulekut, mõnel hinnangul aga olemegi uues ühiskondlikus olukorras, kus õpime elama uut tüüpi viirustega.  

Mis arvate, kas me naaseme tagasi koroonaeelsesse ajastusse või on tegu mingit suuremat sorti muutusega? Mis võiks olla jäädavalt muutunud?


Triin Vihalemm: Nagu öeldud, varasemad ajad ei naase, igas valdkonnas on arengud saanud koroonast mingid täiendavad müksud, mis võivad viia jäävatele muutustele. Ma arvan, et koroonapiirangud ja  ka sellega seonduvad ühiskondlikud reaktsioonid on teatud mõttes kvaasi-eksperiment ka tuleviku tarbeks. Kooruvad välja probleemid,  mis vajavad refleksiooni nii spetsialistide kui laiema avalikkuse poolt. Tulevikuühiskond maadleb viisil või teisel ressursiproblemaatika ja enesepiiramise vajadustega. 




Barbi Pilvre: Segased on praegu  riikide vahelised suhted, kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete kiuste. Vaatamata samast viirusest põhjustatud epidemioloogilisele olukorrale ja justnagu sarnasele kriisile on riikide kriisilahendamise meetmed ja vastavalt ka kujunenud olukorrad eri maades väga erinevad. See peaks olema tunnistuseks, et tervisenäitajate tõlgendamine on mitte ainult epidemioloogide ja viroloogide, vaid erinevate ametkondade pädevus, kes kasutavad võimu ja mõtlevad välja erinevaid regulatsioone. 

Nende kohta esitatakse üllatavalt vähe küsimusi, ehk ainult õiguskanstelr Ülle Madise või endine õiguskantsler Allar Jõks on olnud avalikkuses nähtaval regulatsioonide proportsionaalsust ja põhjendatust kahtluse alla seades, nähes ka suvalisust ja põhjendamatut võimukasutust. 

Koroonakriis on toonud ilmselt põhjendatud vajaduse järelvalve, regulatsioonide ja reeglite järele, mis võivad riivata inimese privaatsust. Kuidas teie näete arenguid võimukasutuse valdkondades? Kas regulatsioonide kohta võiks rohkem esitada küsimusi? Miks neid ei esitata? 


Triin Vihalemm: Kuna see on heaoluühiskondades uus problemaatika, siis ei osata ka nö häid küsimusi küsida. Piirangute küsimusi on seni  minu arvates üsna üheplaaniliselt arutatud. Näiteks vastutuse ja kollektiivsete kulude osas pole ma kohanud häid arutlusloogikaid. Meditsiinikulutused on maksumaksja rahadest. Toetused on maksumaksja rahadest. Ei ole eriti märganud, et küsitaks  üldisemalt kriisiga hakkamasaamise korralduse, kasvõi näiteks toetuste andmise strateegiate kohta. Toetuste skeemid põhinesid maksudistsipliinil ja töötajate arvul. Mulle ei ole silma jäänud eriti toetusi, mida jagataks  kriisiajal innovatsioonile, mis vüiks taastumist kiirendada.  


Barbi Pilvre: Miks inimesed Eestis on nii üksmeelselt nõus olnud ka isikuandmete kaitse ja üksikisiku vabadustega vastuolus olevate lahendustega? 

Triin Vihalemm: Meenub üks uuring, kus võrreldi Euroopa riikide elanike suhtumist avalikus ruumis  suitsetamise keelamise kohta. Riigid, kus inimesed vähe protestisid, paistsid silma individualistliku käitumise strateegiatega: kas „pandi tuima“, st reegleid ignoreeriti (olen näinud suitsetamist otse keelava sildi all) või oldi loomingulised, et neist mööda nihverdada (baarid ja kohvikud). Siin võib olla samasugune efekt. Nihverdavaid loomingulisi käitumisstrateegiaid nägi palju näiteks maskikohustuse ajal (näiteks bussijuhile piletit näidates kanti maski, istekohale jõudes võeti ära, kusjuures kaasreisijad teineteisele märkusi ei teinud). Selline käitumismuster võib mõjutada ka nö digitaliseeritud tegevusvaldkondi - loodetakse, et küll ma kuidagi ikka hakkama saan.

Barbi Pilvre: Väga palju pakutakse digitaalseid lahendusi, alates Hoia-äpist, nüüd vaktsineerimisega seotud digitaalsed tõendid. Mis arvate, kas digitaalsed lahendused soodustavad ametkondade võimukasutust ja kontrolli? Kohati tundub, et  kui näiteks haigete ja tervete või vaktsineeritutet eristamise lahendus on digitaalne, siis ta on kuidagi fancy, aktsepteeritav ega piira üksikisiku vabadusi või õigust privaatsusele? 


Triin Vihalemm:  Andmete kasutamise sh inimeste profileerimise piirid ja eetika on alles kujunemisjärgus ja neid debatte tuleb pidada. Kuna vaktsineerimisega seotud võimalikud õigused ja piirangud võivad muuta andmete profileerimise küsimuse inimeste jaoks igapäevaselt tajutavamaks, siis on see hea prototüüp või näidisteema, kus saab teha ka kodanikuteadust, kaasata inimesi  rohkem aruteudesse, kuidas nemad näevad dilemmasid mugavuse, urvalisuse ja privaatsuse vahel ning kuidas arvavad, et neid tueks lahendada.


Peeter Selg: Ütleks nii, et nõuab suurt usaldust, et selliseid lahendusi aktsepteeritaks. Eestis ja Euroopas laiemalt sellist usaldust pole. Usaldus tekib käitumuslikult, mitte kuidagi läbi rääkides. See poolkriminaalne viis, kuidas praegune Eesti valitsus moodustati keset kriisi, ei tekita usaldust isegi nende seas, kes rõõmustasid, et vähemalt väikese vastiku natsiriigi kuvandist oleme äkki üle saamas. Seesama vulgaarliberalism, millest rääkisin, ja mida on praegu hea opositsioonil ning professionaalsetel kõigevastastel (nt SAPTK) võimendada, mõistab ju riiki esmajoones ülevalt alla omavolitsejana, kelle eest ainus kaitse on põhiõigused ja vabadused. See mõttelaad, et võim võiks kuidagi panustada inimese vabadusse või ka vastupidi, et ilma vabaduseta pole mõtet võimust rääkida – arutelud, mis vähemalt paar põlve on juba poliitilises filosoofias läbi mängitud – on praegu tagaplaanil. Peavoolu poliitilises mõtlemises – vähemalt, mis praktikat puudutab – oleme kusagil 17. sajandi lõpus, Thomas Hobbesi juures. Jällegi, läbipaistvus, mis on üks liberalismi ideaale hilisemates arengutes pärast Hobbesi, ja sellest tulenev usaldus, on paradoksaalsel kombel olnud praeguse kriisi ajal eriti esiplaanil hoopis mõnes Aasia riigis nagu Lõuna-Korea või eriti Taiwan. Euroopa lonkab kõiki jalgu siin. Tahaks öelda, et mis lonkab, see käib, aga Euroopa on ikka häbiväärselt kehvasti hakkama saanud, arvestades tema ressursse, Ameerika Ühendriikidest rääkimata.


Barbi Pilvre: Peeter Selg, oled iseloomustanud mõni aasta tagasi Euroopat ja ka Eestit tabanud migratsioonikriisi kui nurjatut probleemi, mille olemust on keeruline lõplikult defineerida ja seetõttu ka lahendusi pole. Kas koroonakriisi saaks iseloomustada kui nurjatut probleemi ja kui, siis mis mõttes? 


Peeter Selg: Koroonakriisi on erialases kirjanduses tõepoolest juba üsna laialdaselt iseloomustatud nurjatu probleemina, eriti alates 2020. aasta  teise poole ja 2021. aasta teadusartiklites. Oleme kolleegidega seda samuti nurjatu probleemina käsitlenud (muuhulgas kaitseb augustis sel teemal ka doktoritöö minu juhendatav doktorant Benjamin Klasche Tallinna Ülikooli riigiteaduste erialal). Alguspunktina on palju on rõhutatud sedasama, mis osalt ajendab ka praegust intervjuud: tõdemus, et koroonakriis pole ainult viroloogiline või epidemioloogiline kriis, vaid see on korraga läbi põimunud mitmetest kriisidest, millele ei ole võimalik anda n-ö ekspertiisipõhist lahendust. 

Jah, see kõlab paradoksaalselt ja terve mõistuse vastaselt, aga nurjatud probleemid kerkivad esile siis, kui ekspertiis otsa saab ja kui tuleks nii probleemi määratluse kui võimalike lahenduskatsete osas läheneda n-ö ekspertiisiüleselt. Sisuliselt tähendab see seda, et spetsialistid/eksperdid ei peaks mitte omast vaatenurgast püüdma probleemi määratleda ja lahendusi välja pakkuma, vaid tegema seda justnimelt n-ö kõigi või teise vaatenurgast. Seda ei saavutata ka nii, et liidetakse kokku erinevad vaatepunktid ja saadakse sealt tervikpilt, mida siis käsitlema hakatakse, vaid justnimelt need vaatepunktid peaksid sündima reaalses dialoogis (õigem oleks öelda polüloogis) erinevate vaatepunktide vahel. See tähendakski koostööd selle sisulises tähenduses, kus vaatepunktid kujunevad reaalses suhtes teiste vaatepunktidega ning ka pidevalt dünaamiliselt arenevad. 

Konkreetsemalt võiks nimetada järgmiseid kriise. Esiteks, määratledes koroonakriisi kui meditsiinilist probleemi (vaktsiini leidmine ja haiguse välja juurimine) ja viroloogilist probleemi (haiguse levik ja selle pidurdamine), ei saa ignoreerida majanduslikke probleeme - tohutu majanduslik hind, mis võib kaasneda teatud viroloogiliste ja meditsiiniliste meetmetega; samuti seniste kolmandast maailmast tuleval üliodavtööjõul põhinevate majandusmudelite jätkusuutlikkus. See viimane on omakorda seotud globaalsete sotsiaalsete probleemidega: ebavõrdsuse tohutu kasv nii erinevates ühiskonnakihtides kui regioonides – mitmed vaesed, aga väga rahvarohked piirkonnad saavad hinnanguliselt alles võib-olla 2024. aastal piisavalt vaktsineeritud, et võiksid ühiskonda avada, kui ei muutu praegune vaktsineerimise tendents, kus globaalne ja ülirikas põhjapoolkera võib endale väga taskukohaselt varuda kas või aastateks ette vaktsiine, sellal kui pigem globaalses lõunas see meie jaoks taskukohane hind on hirmkallis ja seda ei kata ka tervisekindlustus.

 Samas on selline patendimajanduse taktika ju rumal ka selle globaalse põhja vaatenurgast -- isegi kitsalt omakasu seisukohast-- , sest kaua ei saa ju see põhi ka majanduslikult toimida, kui suuremat osa maailma rahvastikku kätkevad piirkonnad on veel aastateks põlvili. Loomulikult on see juba tekitanud ka poliitilisi probleeme: nii geopoliitiline võidujooks vaktsiinide tarnete tagamisel, sisepoliitiline võimuvõitlus koroonaprobleemi tähtsustamise ja alatähtsustamise vahel, teatud poliitiliste jõudude profiit valeinfo levimise pealt jne – fenomen, mis Eestis on ju 2021. aastal lausa esindatud parlamendiliikmete tasandil, ning samuti USA eelmise presidendi näol ca kolme-nelja esimese kriisikuu jooksul läinud aastal. 

Lisaks muidugi on siin ka kommunikatiivse ja tunnetusliku autoriteedi probleem: vandenõuteooriate vohamine ei ole ainult seotud n-ö sotsiaalmeedia idiokraatiaga või inimeste lollusega, vaid autoriteedipositsioonil olevate ekspertide vastandlike ja segaste sõnumitega. Autoriteedile vastandumine pakub sobiva pinnase teatud identiteedi loomiseks, seda enam, et sisse sõidab omakorda vaimse tervise probleem -  väga paljud inimesed on koroona tingimustes suurte vaimse tervise probleemide käes, mis otseselt seotud kas töökoha kaotuse või oma ettevõtte kaotusega, samuti sotsiaalsete kontaktide kadumisega. See kõik loob pinnase tunnetusliku autoriteedi kadumiseks teaduselt ja selle asendamiseks eluülikooli ja iseguugeldamise tarkusega, mida omakorda võimendavad mitmed inimesed, kellel on siinkohal ju ka vahetu kasu mängus: Eestis on kümneid tuhandeid „oma peaga mõtlevaid“ inimesi, kes kuulavad pigem Paljast Porgandit meditsiiniküsimustes ja Varro Vooglaidu ühiskondlikes küsimustes, kui kedagi, kel peale eluülikooli diplomi neis küsimustes ka midagi ette on näidata. 

See tühimik, mis identiteedis tekib, vajab kiiresti täitmist sellises ärevuses – ja ilmutus ning lihtsad vastandused sobivad suurepäraselt. Lisaks on muidugi koroonakriis hariduslik probleem: haridus on paljuski läinud ooteseisu ja on tõsiseid kahtlusi, kas see on jätkusuutlik. 

Kui tahta jätkata, siis muidugi ei saa mainimata jätta ökoloogilist kriisi: pandeemiad on tulnud, et jääda, arvestades inimkonna kontrollimatut ekspansiooni meie planeedil. Mida on muidugi uuritud juba ka Eestis, kriis on osalt ka juriidiline ja seotud inimõigustega, põhivabaduste legitiimsete piirangutega jne. 

Mida meie siin lisaks toonitame, on see, et neid kriise ei saa käsitleda kui eraldiseisvaid osiseid, millele saab pakkuda eraldiseisvaid lahendusi. Nende kriiside „olemus“ (kindlasti jutumärkides, sest absoluutsusest me ei saa siin rääkida) kujuneb just vastastiksuhetes teiste kriisidega – neid võib käsitleda eraldi, aga mitte kui eraldiseisvaid, kui laenata Norbert Eliase üht viljakat kujundit. See tähendab sisuliselt, et pakkudes mingisugust elegantset lahendust ühele kriisile on paratamatu, et muudetakse teiste kriiside „olemust“ – sagedased on bumerangiefektid: paned ühiskonna kinni, tekitab millalgi kaose ja kontrollimatuse; hoiad ühiskonna avatud, tekib mingil hetkel vajadus ta veel jõhkramalt kinni keerata.



Barbi Pilvre: Valitsus rakendas  koroonakriisi alguses tööle  Teadusnõukoja, mille koosseis on vastavalt algsele eesmärgile siiani epidemioloogiline ja kitsas ja mis on valmis rakenduma järgmisel hooajal uue haiguspuhanguga kaasneva tervisekriisi lahendamiseks. 

Teadusnõukogus on küll  psühholoog Andero Uusberg, aga tema hääl väga ei kõla avalikkuses, ajakirjanike küsimustele vastavad viroloogid, epidemioloogid, reoveeuurijad. Kas valitsusel oleks aeg üle vaadata teadusnõukoja olemus ja talle pandud ülesanded ning ehk neid ülesandeid laiendada? 

Peeter Selg: Pandeemiatelaadsed globaalsed kriisid on tulnud, et jääda. Ja nad ei hakka kunagi olema puhtalt reaalteaduste haldusalas olevad kriisid. Selles mõttes muidugi tasuks haaret laiendada. On muidugi eraldi küsimus, kas teadusnõukoda jääbki mingiks selle konkreetse kriisi käsitlemise kojaks või on tal kohta valitsuse institutsioonina püsivalt. Mina soovitaksin muidugi viimast.   


Barbi Pilvre: Eesti kontekstis on iseenesest kõnekas, et Teadusnõukoda koostati nii kitsas ja loodusteaduslik, kevadel 2020 ehk oligi selline vajadus, nüüd on olukord muutunud. 

Mis te arvate, miks Eestis on ühiskonnateadlasi koroonakriisi olemuse mõtestamisel ja selle lahendamisel seni nii vähe kaasatud? 

Peeter Selg: Miks-küsimus on iseenesest lihtne: ühiskonnateadused on traditsiooniliselt põlu all, sest need  ei paku n-ö terve mõistuse põhiseid lahendusi, mis valimiskasti-keskses tunnetuses on oma laialt dokumenteeritud viletsuses siiski kõigutamatu autoriteet, millele poliitikud peavad vastu kajama. 

Selles osas sekundeerivad neile ka ajakirjanikud üsna spontaansel ja teadvustamatul moel. Vürtsi lisab alternatiivsete faktidega alternatiivmeedia mõjuvõimu kasv. Põnev on nendes kanalites see, et seal ei tegeleta tihti isegi enam propagandaga, vaid valetatakse täiesti süüdimatult. Selles mõttes on see seal esinejate jaoks isegi vabam keskkond kui sotsiaalmeedia (samas muidugi esinejate ring on eksklusiivne), sest faktikontrolli ei teostata. 

Selles valguses on teadusel üksjagu raske oma rohmaka ja aeglase arvamuskujundamise masinavärgiga, mis ei paku elegantseid lahendusi ja veel tagatipuks tunnistab oma vigugi. Vastu tuleb terve mõistus. Teadusel üldiselt, aga ühiskonnateadustel veidi kitsamalt on põhimõtteliselt terve mõistusega keeruline suhe. Ühiskonnateadus näeb ju enamvähem Durkheimist alates „terves mõistuses“ või  „spontaanses sotsioloogias“ (Bourdieu' termin) probleemi ja tunnetuslik distantseerumine sellest on esmane samm uurimisobjekti mõtestamisel. Nii nagu füüsik ei saa võtta oma uurimisprobleemi tervemõistuslikust ja sageli animistlikust maailmapildist, ei saa ka sotsiaalteadlane lasta ennast dikteerida „spontaansel sotsioloogial“. Samas on ju kõigil „terve mõistusega“ kodanikel „oma arusaam“ sellest, kuidas asjad „tegelikult on“, mis puudutab ühiskonda ja poliitikat. Kes on vähegi kokku puutunud natuke liiga nokastanud onuga pühadeaegses pidulauas – või mõne etableerunud professoriga, kes juba aastakümneid ei viitsi uusi „allakäinud“ teoseid lugeda -, teab, kuidas kõik maailma asjad ära seletatakse ja veel loetakse sõnad peale, et selle asemel, et siin oma „lumehelbekese juttu“ mingitest lahendamatutest probleemidest jahuda, tuleks „silmad lahti hoida“ ja „mõelda oma peaga“. 

See ei olnud niimoodi reaalteaduste puhul, aga nüüd, kus maailm on hiirekliki kaugusel, on „oma peaga mõtlemine“ kõigile kättesaadav. Sotsiaalmeedia suurim saavutus viimastel aastatel on see, et nüüd teavad füüsikud, arstiteadlased, keemikud, klimatoloogid, bioloogid ja muud reaalteadlased, mis tunne on olla sotsiaalteadlane. Sotsiaalteadlased läänes on juba mitu põlve, aga meil Eestis ka juba vähemalt põlvkond harjunud, et igal kodanikul on „oma arvamus“ selles osas, kuidas nad oma tööd tegema peavad ja mis nende jutust pädeb, kui üldse midagi. Aga nüüd, kus lamemaalased, antivaktsiinikud, koroonavandenõuteoreetikud ja muud iseguugeldajad on tähtsaima tõeallika ehk „oma arvamuse“ pühitsenud otsustavaks majakaks teadmiste tormisel merel, peab ka iga füüsik, arstiteadlane harjuma sellega, et nende erialast juttu kuuldes mõni „positiivsest energiast“ teadmisi ja tervist ammutav - ja seejuures lausa täislausetes kirjutav - kodanik raevukalt kutsub üles selliste lollustega mitte leppima. 

Reaalteadlased on selles olukorras esialgu kole nõutud, isegi haprad ja heitunud - pole ju sajandeid olnud tarvis sellise jamaga silmitsi seista. Siin julgengi eelkõige soovitada moraalset tuge otsida vanematelt olijatelt, kes kogu oma karjääri jooksul on pidanud silmitsi seisma „positiivse energiaga“: sotsiaalteadlased ja humanitaarid on elanud selles normaalsuses juba aastakümneid enne sotsiaalmeedia teket; nad oskavad kindlasti teile, kallid reaalteadlased, anda nõu ning jagada elukogemust, isegi tröösti. Vastutasuks muidugi ootame õige vähe: ärge olge siis „kõvade“ teadlastena nii „positiivsest energiast“ laetud nagu vanasti, kui hindate sotsiaalteadlaste tööd. „Kõva teadus“ ei pea ilmtingimata tähendama „kõva pead“ alternatiivide osas. Võibolla see on kokkuvõttes positiivne areng, sest veel aasta enne koroonakriisi teket mäletan, kuidas üks vägagi lugupeetud ökoloog üleolevalt teatas, et nemad vähemalt mõõdavad midagi, sellal, kui need sotsiaalteadlased tegelevad mingisuguse täiesti arusaamatu asjaga. Proportsionaalne vastus olnuks ju, et sellal kui teie mõõdate midagi, uurime meie seda, miks teie mõõtsmistulemused otsustajatel lihtsalt mööda külgi alla voolavad juba 50 aastat, mis puudutab kliimakriisi. Aga nüüd, koroonaaegsel või -järgsel ajastul pole äkki enam nendeks kemplusteks enam tarvidust, kuna tunnetusliku autoriteedi kriis puudutab meid mõlemaid aina võrdsemalt.

  


Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku