Skip to main content

Karusloomafarmide aeg on ümber, ilmus Postimehe arvamusportaalis 16. jaanuar 2017

Kas inimesel on õigus piinarikastes tingimustes kasvatada teist elusolendit ainult selleks, et maha võtta tema ilus nahk ja teha sellest endale müts või krae? Tappa 200 naaritsat, et lohiseda peenele vastuvõtule pikas kasukas või lüüa maha loom, et teha tema sabast võtmehoidja?
Tunnistan, et minu suhe loomade ärakasutamisse inimese poolt on kahetine. Pean lugu veganitest, ent mõistan seda, et meie kliimas on ellujäämiseks ikka söödud liha ja tarbitud piima ning mune ning sellist toiduvalikut toetavad siinmail ka toitumisteadlased. Ma arvan, et on keskkonnateadlik ära kasutada nende põllumajandusloomade nahad, niipalju kui see on võimalik, keda inimene kasvatab, neid muidugi ära kasutades, et saada oma eluks vajalik toit. Ma ei kujuta ette elu ilma nahast jalatsiteta ja söön liha. Pean intellektuaalselt huvitavaks, ent äärmuslikuks ökofeministlikku arusaama, mis näeb piima- ja munade tarbimise taga soolise võrdõiguslikkus temaatikat: emasloomade- ja lindude ekspluateerimist, sest piimaandmiseks ja munemiseks sundtiinestatakse veiseid ja kanu regulaarselt.
Samas, kui järgi mõelda, pole karusloomanahk, millega end kaunistada, inimesele ellujäämiseks tänapäeval enam vajalik, sest meie käsutuses on materjalid, mille abil ennast külma eest kaitsta ja soovi korral lille lüüa ka oluliselt eetilisemalt. Daami karusnahkne kasukas tänases Eestis on minu rikutud pilgu jaoks samasugune tugev stigma nagu lõvi- või tiigrinahk mõne aafrika kuninga õlgadel ning seostub primitiivse võimunäitamisega teiste surma ja kannatuste arvel.
Kui põllumeeste arvates on karusloomakasvatused Eesti põllumajanduse ja maaelu loomulik osa, siis linnainimestest ja ennekõike humanitaaridest loomasõprade jaoks on karusloomakasvatus moraali valdkonda kuuluv filosoofilist laadi küsimus. Meie uus valitsus ei võtnud küsimust eelmisel neljapäeval arutades  vastu ühtset  seisukohta karusloomafarmide keelustamise osas ja praegu on karusloomakasvatus meil igati seaduslik ettevõtmine, kui vastab veterinaar-ja toiduameti normidele. Paljude arvates on tegu maaelu loomuliku mitmekesisusega, ehkki karusloomakasvatuses on hõivatud marginaalne hulk inimesi.  Eestis kasvatatakse karusloomadena tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid. Kokku on Eestis umbes 200 000 karuslooma. Eesti ja Baltimaade suurim karusloomafarm asub Keila külje all Karjakülas, kus on ligikaudu 150 000 minki ja 22 000 rebast. Soome kapitalile kuuluva Balti Karusnahk OÜ turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti toodangust.
Parlamendi maaelukomisjon arutab peagi küsimust, mis muutus aktuaalseks seoses loomakaitsega tegeleva MTÜ Loomus initsieeritud avaliku elu tegelaste hiljutise petitsiooniga ja praeguse seisuga võib oletada, et komisjon ei näe põhjust karusloomakasvatust keelustavat eelnõu koostada ega parlamendi ette saata.
Samas, Euroopa riigid on viimastel aastatel suutnud avalikkuse survel karusloomakasvatuse lõpetada, nt. Suurbritannia, Holland, Horvaatia, Põhja-Iirimaa, Austria, Makedoonia,  Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, mõned Saksamaa liidumaad ning Belgia suurim piirkond Valloonia täielikult, osaliselt Šveitsi, Taani, Rootsi, mujal maailmas Brasiilia, Uus-Meremaa, USA. Karusloomafarmide keelud on eriti tugevalt poliitilises päevakorras Belgias, Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis. Moemaailmas on karusnahk asendunud kunstmaterjalidega, sest tarbija teadlikkus on kasvanud ning karusnahksed luksustooted ei seostu trenditeadlikkus avalikkuses mitte alati glamuuriga.   Karusloomanahkade tootmine pole paljudes maades enam ka majanduslikult mõttekas, sest Euroopa turg on kokku kuivamas ja suur Hiina suudab ise toota oma turul veel vajaliku karusnahatoodangu.
Viimase EMORi uuringu järel (vt. Maaleht 12.01. 2017) pooldab karusloomafarmide keelustamist üle poole Eesti elanikkonnast, sealhulgas on vastuseis, lausa üle 80% suurem naiste hulgas.  Kui avalik arvamus on selline ja parlamendis domineerib kitsas põllumeeste huvigrupi hääl, on aeg teema diskussiooniks üles võtta nii avalikkuses kui ka Riigikogus. Ettevõtjate jaoks pika sujuva üleminekuajaga --- oleks ka Eestis õige hetk kuulutada karusloomakasvatus oma aja ära elanud  nähtuseks, mineviku reliktiks ja täielikult keelustada.  

Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…