Kas inimesel on õigus
piinarikastes tingimustes kasvatada teist elusolendit ainult selleks, et maha
võtta tema ilus nahk ja teha sellest endale müts või krae? Tappa 200 naaritsat,
et lohiseda peenele vastuvõtule pikas kasukas või lüüa maha loom, et teha tema
sabast võtmehoidja?
Tunnistan, et minu suhe
loomade ärakasutamisse inimese poolt on kahetine. Pean lugu veganitest, ent
mõistan seda, et meie kliimas on ellujäämiseks ikka söödud liha ja tarbitud
piima ning mune ning sellist toiduvalikut toetavad siinmail ka
toitumisteadlased. Ma arvan, et on keskkonnateadlik ära kasutada nende põllumajandusloomade
nahad, niipalju kui see on võimalik, keda inimene kasvatab, neid muidugi ära
kasutades, et saada oma eluks vajalik toit. Ma ei kujuta ette elu ilma nahast
jalatsiteta ja söön liha. Pean intellektuaalselt huvitavaks, ent äärmuslikuks
ökofeministlikku arusaama, mis näeb piima- ja munade tarbimise taga soolise
võrdõiguslikkus temaatikat: emasloomade- ja lindude ekspluateerimist, sest
piimaandmiseks ja munemiseks sundtiinestatakse veiseid ja kanu regulaarselt.
Samas, kui järgi mõelda, pole
karusloomanahk, millega end kaunistada, inimesele ellujäämiseks tänapäeval enam
vajalik, sest meie käsutuses on materjalid, mille abil ennast külma eest
kaitsta ja soovi korral lille lüüa ka oluliselt eetilisemalt. Daami karusnahkne
kasukas tänases Eestis on minu rikutud pilgu jaoks samasugune tugev stigma nagu
lõvi- või tiigrinahk mõne aafrika kuninga õlgadel ning seostub primitiivse
võimunäitamisega teiste surma ja kannatuste arvel.
Kui põllumeeste arvates on
karusloomakasvatused Eesti põllumajanduse ja maaelu loomulik osa, siis
linnainimestest ja ennekõike humanitaaridest loomasõprade jaoks on
karusloomakasvatus moraali valdkonda kuuluv filosoofilist laadi küsimus. Meie uus
valitsus ei võtnud küsimust eelmisel neljapäeval arutades vastu ühtset
seisukohta karusloomafarmide keelustamise osas ja praegu on
karusloomakasvatus meil igati seaduslik ettevõtmine, kui vastab veterinaar-ja
toiduameti normidele. Paljude arvates on tegu maaelu loomuliku mitmekesisusega,
ehkki karusloomakasvatuses on hõivatud marginaalne hulk inimesi. Eestis kasvatatakse karusloomadena
tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid. Kokku on Eestis umbes 200 000
karuslooma. Eesti ja Baltimaade suurim karusloomafarm asub Keila külje
all Karjakülas, kus on ligikaudu 150 000 minki ja 22 000 rebast. Soome
kapitalile kuuluva Balti Karusnahk OÜ turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti
toodangust.
Parlamendi maaelukomisjon
arutab peagi küsimust, mis muutus aktuaalseks seoses loomakaitsega tegeleva MTÜ
Loomus initsieeritud avaliku elu tegelaste hiljutise petitsiooniga ja praeguse
seisuga võib oletada, et komisjon ei näe põhjust karusloomakasvatust
keelustavat eelnõu koostada ega parlamendi ette saata.
Samas, Euroopa riigid on
viimastel aastatel suutnud avalikkuse survel karusloomakasvatuse lõpetada, nt.
Suurbritannia, Holland, Horvaatia, Põhja-Iirimaa, Austria, Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, mõned
Saksamaa liidumaad ning Belgia suurim piirkond Valloonia täielikult, osaliselt
Šveitsi, Taani, Rootsi, mujal maailmas Brasiilia, Uus-Meremaa, USA.
Karusloomafarmide keelud on eriti tugevalt poliitilises päevakorras Belgias,
Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis. Moemaailmas on karusnahk asendunud
kunstmaterjalidega, sest tarbija teadlikkus on kasvanud ning karusnahksed
luksustooted ei seostu trenditeadlikkus avalikkuses mitte alati
glamuuriga. Karusloomanahkade tootmine
pole paljudes maades enam ka majanduslikult mõttekas, sest Euroopa turg on
kokku kuivamas ja suur Hiina suudab ise toota oma turul veel vajaliku
karusnahatoodangu.
Viimase EMORi uuringu järel (vt.
Maaleht 12.01. 2017) pooldab karusloomafarmide keelustamist üle poole Eesti
elanikkonnast, sealhulgas on vastuseis, lausa üle 80% suurem naiste hulgas. Kui avalik arvamus on selline ja parlamendis
domineerib kitsas põllumeeste huvigrupi hääl, on aeg teema diskussiooniks üles
võtta nii avalikkuses kui ka Riigikogus. Ettevõtjate jaoks pika sujuva
üleminekuajaga --- oleks ka Eestis õige hetk kuulutada karusloomakasvatus oma
aja ära elanud nähtuseks, mineviku
reliktiks ja täielikult keelustada.
Comments
Post a Comment