Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest, valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon, voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.
Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaoks sobivaks, oleks ehk parem avalikkuses teadusest üldse vaikida ning lasta sellel valdkonnal häirimatult edasi elada oma sissepoole suunatud elu.
Arvatavasti on vaid vähestel ettekujutus, millega tegeleb Eesti kaasaegne teadus, ka selle pehmem pool: sotsiaal- ja humanitaarteadused, sest teaduse ja avalikkuse vaheline kommunikatsioon on üsna kesine.
Uut teadmist produtseerivad sajad magistritööd ja kümned doktoritööd Eestis igal aastal. Heal juhul ilmub mõne töö puhul ka eestikeelne artikkel Sirbis, enamasti aga jääb loodud teadmine failidena ülikooli andmepankadesse ja heal juhul on ehk aluseks mõnele järgmisele tudengitööle. Sageli on teadustekstid ainult inglise keeles. Rakenduslikkus on Eesti akadeemilises maailmas pigem negatiivse varjundiga sõna ja rakenduslikke töid peetakse sageli vähenõudlikumaks.
Mõned näiteid Eesti aktuaalsetest teadusteemadest. Selle aasta alguses said Eesti Teadusagentuuri personaalsed uurimistoetused (PUTid), mille saamine on Eesti teaduse kõrgeima pilotaaži tunnus -- seitse Tallinna Ülikooli teadlast (kaudselt ka minu kolleegi Tallinna Ülikoolis). Need tippteadlased saavad lähiajal süvenenult tegelda kultuuriliste muutuste ja konfliktide teoreetilise mudeli, subjektsuse ja lausungi teemaga Juri Lotmani loomingus, relatsioonilise lähenemisega „nurjatute probleemide“ valitsemisele, demograafia aspektiga 19. sajandi maa- ja linnaühiskonnas, audiovisuaaltööstuse väljakutsetega digiajastul. Loodan siiralt, et uurijatel on inspireeriv oma teemadega tegelda, aga loodan ka, et saadav uus ja huvitav teadmine jõuab kunagi tagasi ka Eesti ühiskonda, rikastades meie arusaamist ümbritsevast ja iseendast, võib-olla saab aluseks mõnele asjakohasele teemapüstitusele avalikus diskussioonis. Mõni akadeemiline leid leiab ehk mõtestatud kujul koha õpiku kaante vahel, loengukursuses, või on aluseks mõne otsuse tegemisele, võib-olla aitab laiemalt analüüsida ka mõnda aktuaalset probleemi. Loodan, et mõni uurimistoetuse saanud teadlane ilmutab teksti ka eesti keeles (vbl paralleelselt ingliskeelsega, kui aega jääb).Julgen väita, et Eesti teadusinstitutsioon olemuslikult ei soodusta teadusliku teadmise levikut.
Samal ajal ühiskonnas, ka poliitikas tehtavad otsused peaksid olema eelkõige teadmiste-, mitte huvidepōhised ning teadusel on selles protsessis keskne roll. Teaduse staatust ja kaasarääkimise võimalusi ühiskonnas aitaks tõsta ka magistri-või doktorikraadi nõue asjakohastes ametites.
Tuleb au anda, teadusliku teadmise populariseerimise nimel teeb pingutusi nii uus Teaduste Akadeemia juhtkond kui ka ülikoolid, esile võib tõsta meie väikesetiraažilisi kultuuriajakirju. Ent kui Eesti teaduse infosüsteem ETIS ei kvalifitseeri eesti keeles ilmunud artikleid (mõne erandiga) üldjuhul teadustekstideks, puudub teadlastel motivatsioon ennast eesti keeles väljendada ja sellega tegelevad vaid üksikud entusiastid. Isegi eestikeelsed kõrgkooliõpikud ei kvalifitseeru ETISe järgi staatust andvateks publikatsioonideks. Akadeemia, Sirbi, Vikerkaare artiklid on õpetlase kvalifikatsiooni hindamisel sama hea kui mittemiski, ajaleheartiklid võivad mõjuda teadlase profiilile isegi negatiivselt. Nii jõuab poliitikuteni ja teiste otsusetegijateni ühiskonnaalane teaduslik teadmine juhuslikult, heal juhul läbi mõne ekspertarvamuse või lihtsustatud kujul läbi mõne populaarse portaali.
Teisalt on täiesti arusaadav, et teadus peab olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, võrreldav omas valdkonnas ja seetõttu on ingliskeelsed kõrge klassifikatsiooniga ajakirjaartiklid omal kohal teadustöö kvaliteedi hindamisel. On kokku lepitud, et Eesti teaduse rahvusvahelist taset näitab tsiteeritavuse indeks ja teaduslikku kvaliteeti mõõdetakse bibliomeetriliselt. Tsiteeritavuselt ongi Eestis mitmeid teadlasi, kes omas valdkonnas ka maailmas tipptegijad, ka siis, kui nad on Eesti avalikkusele tundmatud. Aga võime rõõmustada selle üle, et eesti teadlased panustavad globaalsesse teadusse ja viivad edasi maailma mõtet.
Nö kõvade teaduste vallas (science) keskenduvad teadus- ja arendustegevuse investeeringud tippteadusele (ekstsellentsile), mille järele mõnede ekspertide hinnangul ei eksisteeri Eesti majandusstruktuuris piisavat nõudmist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide Sigrid Rajalo ja Joel Peetersoo arvates ei oma teaduses tehtav Eesti majandusse nähtavat väljundit ja jätkates senise riikliku teaduse rahastamise süsteemiga väljundit majandusse ei tekigi!
Eestis oleks vaja teadustegevuse rahastamisse kaasata rohkem erasektorit, kuid selle eelduseks on, et erasektor näeb teaduse rahastamises selget seost oma tegevusega või kasu. Eesti innovaatilistest ettevõtetest peab samas vaid ca 1,5 protsenti Eesti ülikoole ja teadusasutusi kõige väärtuslikumateks koostööpartneriteks ning ka teadlastel on vähe huvi ettevõtetega koostöö vastu. Akadeemiline tippteadus kandideerib samas edukalt rahvusvahelistele grantidele ja on arvatud, et selline teadus ei peagi Eesti ühiskondlikke ja majanduslikke vajadusi katma, sest ei otsi Eestist ka rahastamisallikaid.
Eksperdid on näinud vajadust laiapõhjalise Teadus-ja Arendusnõukogu rolli suurendamiseks teaduse juhtimisel, samas kui otsused peaks põhinema huvirühmade, sh tööandjate laiapõhjalisel kokkuleppel. Teisalt on ülikoolid autonoomsed ning akadeemilise vabaduse säilitamiseks ei saa ülikoolidelt oodata kutsekoolide teenust.
Sotsiaaldemokraatide arvates tuleks teadus-arendusstrateegia valguses pöörata tähelepanu ka ülikoolide õppejõudude palgatasemele, millest avalikkuses just väga sageli ei kuule. Me räägime õpetajate ja lasteaednike palkadest, aga Eestis on suur haritlaste rühm, ülikoolide õppejõud, kelle palgad on olenevalt erialast sageli piinlikult madalad, arvestades nende kvalifikatsiooninõudeid. Kui tippteadus saab finantseeringuid heal juhul välisrahastusest ja Eesti riigilt, siis teadus on Eesti ülikoolides seotud ka õppetööga, sest õppetöö on ülikoolides teatavasti teaduspõhine. Pole õiglane, et õppetöö on ülikoolis nagu must töö, mille teevad odava hinna eest ära teaduskraadidega lektorid, kes saavad sageli alla Eesti keskmise palga. Teadustöö nõue kehtib ka lektorite kohta, samal ajal kui suure õppetöökoormuse ja vohava haridusbürokraatia nõudmiste täitmise kõrval jääb teadustegevuseks aega ja energiat vaid kõige vastupidavamatel.
Ent - õppejõududest oleneb teaduse järelkasv ning ilma teadlaste järelkasvuta pole ka teadus-arendus ja innovatsioonistrateegia elluviijaid.
Comments
Post a Comment