Skip to main content

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.

Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaoks sobivaks, oleks ehk parem avalikkuses teadusest üldse vaikida ning lasta sellel valdkonnal häirimatult edasi elada oma sissepoole suunatud elu. 

Arvatavasti on vaid vähestel ettekujutus, millega tegeleb Eesti kaasaegne teadus, ka selle pehmem pool: sotsiaal- ja humanitaarteadused, sest teaduse ja avalikkuse vaheline kommunikatsioon on üsna kesine. 

Uut teadmist produtseerivad sajad magistritööd ja kümned doktoritööd Eestis igal aastal. Heal juhul ilmub mõne töö puhul ka eestikeelne artikkel Sirbis, enamasti aga jääb loodud teadmine failidena ülikooli andmepankadesse ja heal juhul on  ehk aluseks mõnele järgmisele tudengitööle. Sageli on teadustekstid ainult inglise keeles. Rakenduslikkus on Eesti akadeemilises maailmas pigem negatiivse varjundiga sõna ja rakenduslikke töid peetakse sageli vähenõudlikumaks.

Mõned näiteid Eesti aktuaalsetest teadusteemadest. Selle aasta alguses said Eesti Teadusagentuuri personaalsed uurimistoetused (PUTid), mille saamine on Eesti teaduse kõrgeima pilotaaži tunnus --  seitse Tallinna Ülikooli teadlast (kaudselt ka minu kolleegi Tallinna Ülikoolis). Need tippteadlased saavad lähiajal süvenenult tegelda kultuuriliste muutuste ja konfliktide teoreetilise mudeli, subjektsuse ja lausungi teemaga Juri Lotmani loomingus, relatsioonilise lähenemisega „nurjatute probleemide“ valitsemisele, demograafia aspektiga 19. sajandi maa- ja linnaühiskonnas, audiovisuaaltööstuse väljakutsetega digiajastul. Loodan siiralt, et uurijatel on inspireeriv oma teemadega tegelda, aga loodan ka, et saadav uus ja huvitav teadmine jõuab kunagi tagasi ka Eesti ühiskonda, rikastades meie arusaamist ümbritsevast ja iseendast, võib-olla saab aluseks mõnele asjakohasele  teemapüstitusele avalikus diskussioonis. Mõni akadeemiline leid  leiab ehk mõtestatud kujul koha õpiku kaante vahel, loengukursuses, või on aluseks mõne otsuse tegemisele, võib-olla aitab laiemalt analüüsida ka  mõnda aktuaalset probleemi. Loodan, et mõni uurimistoetuse saanud teadlane ilmutab teksti ka eesti keeles (vbl paralleelselt ingliskeelsega, kui aega jääb).Julgen väita, et Eesti teadusinstitutsioon olemuslikult ei soodusta teadusliku teadmise levikut.  
Samal ajal ühiskonnas, ka poliitikas tehtavad otsused peaksid olema eelkõige teadmiste-, mitte huvidepōhised ning teadusel on selles protsessis keskne roll. Teaduse staatust ja kaasarääkimise võimalusi ühiskonnas aitaks tõsta ka magistri-või doktorikraadi nõue asjakohastes ametites.

Tuleb au anda, teadusliku teadmise populariseerimise nimel teeb pingutusi nii uus Teaduste Akadeemia juhtkond kui ka ülikoolid, esile võib tõsta meie väikesetiraažilisi kultuuriajakirju. Ent kui Eesti  teaduse infosüsteem ETIS ei kvalifitseeri eesti keeles ilmunud artikleid (mõne erandiga) üldjuhul teadustekstideks, puudub teadlastel motivatsioon ennast eesti keeles väljendada ja sellega tegelevad vaid üksikud entusiastid. Isegi  eestikeelsed kõrgkooliõpikud ei kvalifitseeru ETISe järgi staatust andvateks publikatsioonideks. Akadeemia, Sirbi, Vikerkaare artiklid on õpetlase kvalifikatsiooni hindamisel sama hea kui mittemiski, ajaleheartiklid võivad mõjuda teadlase profiilile isegi negatiivselt. Nii jõuab poliitikuteni ja teiste otsusetegijateni  ühiskonnaalane teaduslik teadmine juhuslikult, heal juhul läbi mõne ekspertarvamuse või lihtsustatud kujul läbi mõne populaarse portaali.

Teisalt on täiesti arusaadav, et teadus peab olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, võrreldav omas valdkonnas ja seetõttu on ingliskeelsed kõrge klassifikatsiooniga ajakirjaartiklid omal kohal teadustöö kvaliteedi hindamisel. On kokku lepitud, et Eesti teaduse rahvusvahelist taset näitab tsiteeritavuse indeks ja teaduslikku kvaliteeti  mõõdetakse  bibliomeetriliselt. Tsiteeritavuselt ongi Eestis mitmeid teadlasi, kes omas valdkonnas ka maailmas tipptegijad, ka siis, kui nad on Eesti avalikkusele tundmatud. Aga võime rõõmustada selle üle, et eesti teadlased panustavad globaalsesse teadusse ja viivad edasi maailma mõtet.

Nö kõvade teaduste vallas  (science) keskenduvad teadus- ja arendustegevuse investeeringud tippteadusele (ekstsellentsile), mille järele mõnede ekspertide hinnangul ei eksisteeri Eesti majandusstruktuuris  piisavat nõudmist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide Sigrid Rajalo ja Joel Peetersoo arvates ei oma teaduses tehtav Eesti majandusse nähtavat väljundit ja  jätkates senise riikliku teaduse rahastamise süsteemiga väljundit majandusse ei tekigi!
Eestis oleks vaja teadustegevuse rahastamisse kaasata rohkem erasektorit, kuid selle eelduseks on, et erasektor näeb teaduse rahastamises selget seost oma tegevusega või kasu. Eesti innovaatilistest ettevõtetest peab samas vaid ca 1,5 protsenti Eesti ülikoole ja teadusasutusi kõige väärtuslikumateks koostööpartneriteks ning ka teadlastel on vähe huvi ettevõtetega koostöö vastu. Akadeemiline tippteadus kandideerib samas edukalt rahvusvahelistele grantidele ja on arvatud, et selline teadus ei peagi Eesti ühiskondlikke ja majanduslikke vajadusi katma, sest ei otsi Eestist ka rahastamisallikaid.
 Eksperdid on näinud vajadust laiapõhjalise Teadus-ja Arendusnõukogu rolli suurendamiseks teaduse juhtimisel, samas kui otsused peaks põhinema huvirühmade, sh tööandjate laiapõhjalisel kokkuleppel. Teisalt on ülikoolid autonoomsed ning akadeemilise vabaduse säilitamiseks ei saa ülikoolidelt oodata kutsekoolide teenust.
Sotsiaaldemokraatide arvates tuleks teadus-arendusstrateegia valguses pöörata tähelepanu ka ülikoolide õppejõudude palgatasemele, millest avalikkuses just väga sageli ei kuule. Me räägime õpetajate ja lasteaednike palkadest, aga Eestis on suur haritlaste rühm, ülikoolide õppejõud, kelle palgad on olenevalt erialast sageli piinlikult madalad, arvestades nende kvalifikatsiooninõudeid. Kui tippteadus saab finantseeringuid heal juhul välisrahastusest ja Eesti riigilt, siis teadus on Eesti ülikoolides seotud ka õppetööga, sest õppetöö on ülikoolides teatavasti teaduspõhine.  Pole õiglane, et õppetöö on ülikoolis nagu must töö, mille teevad odava hinna eest ära teaduskraadidega lektorid, kes  saavad sageli alla  Eesti keskmise palga. Teadustöö nõue kehtib ka lektorite kohta, samal ajal kui suure õppetöökoormuse ja vohava haridusbürokraatia nõudmiste täitmise kõrval  jääb teadustegevuseks aega ja energiat vaid kõige vastupidavamatel. 
 Ent - õppejõududest oleneb teaduse järelkasv ning ilma teadlaste järelkasvuta pole ka teadus-arendus ja innovatsioonistrateegia elluviijaid.




Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku