Skip to main content

Karusloomafarmide keelustamise kõne Riigikogus 10.05.2017


Austatud juhataja!
Head riigikogu liikmed!
Head loomaõiguslased!

Kunagi katsid meie esivanemad ennast külma eest loomanahkadega ja tapsid nõidade pähe lõkkes kasse.
Meie suhe loomadega on aja jooksul pidevas muutumises:
loomade küttimisest nende kodustamise ja pidamiseni, loomaaedade tekkimisest loomkatsete, lemmikloomaharrastuse ja äri, ning tänapäeva intensiivpõllumajanduseni välja.
 Samal ajal on pidevalt kasvanud meie teadmised loomade olemusest, erinevate liikide vajadusest ja viimasel ajal ka loomade õigustest.
Loomad on täna  uurimisobjekt erinevates teaduses (zooloogia, etoloogia, põllumajandus).
Loomad on ka  filosoofia, eriti eetika  teema. Nõrgemate  kannatuste vähendamise ja õiguste arvestamise raamistikus on väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel tekkinud ja üha populaarsemaks muutumas ka Eestis loomakaitse.
Inimesed on loomadele oma vajaduste rahuldamiseks ikka kannatusi põhjustanud. 
Me küsime täna õigustatult, millal on loomade ärakasutamine inimeksistentsiks põhjendatud või isegi vältimatu ja millal see on mittevajalik.
Ma ei hakka siin täna arutlema teemadel nagu, mis eristab inimest loomast, kas hing, keel, tunded, erootika, surmahirm.
Olen veendunud, et ükski vaimselt terve inimene ei soovi loomale kannatusi. Kui inimese eluks on vaja loom hukata, siis tuleb teha seda valutult, võimalikult väheste kannatustega nii loomale kui hukkajale.
Kui aga inimese eksistentsiks pole vaja loomi piinata, näiteks neid puuris pidada, et saada kätte nende kasukas, tuleb see tegevus ka  lõpetada.
Mis kunagi on olnud tavaks, aga  tänase seisuga  pole enam otstarbekohane,  kuulub ajaloos mahakandmisele.
Karusnahatootmine pole  Eestis  rahvuslik traditsiooniline tegevusala, et seda reliktina, mälestusena muistsetest aegadest -- säilitada.

Tänane arutelu siin parlamendi suures saalis on pika arengu ja töö üks tulemus. Nii kaugele pole karusloomakasvatuste keelustamise teema Eestis veel seni jõudnud.
Muutunud on maailm ja meie arusaamad õigest ja valest. Eestis on karusloomakasvatuste keelustamist arutatud vähemalt aastast 2009, loomakaitseorganisatsioonide, roheliste ja sotsiaaldemokraatide eestvõttel.
Parlamendierakondadest on karusloomakasvatuse keelustamine Eestis  ainsana  Sotsiaaldemokraatliku Erakonna programmis.
Täna pole karusloomade teema siiski ühe partei teema: 14 saadikut SDEst, keskerakonnast ja reformierakonnast on karusloomakasvatuse lõpetamise eelnõu esitanud ja seda väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel.
Me räägime täna palju riikide kuvandist. Eesti märgiks peetakse puhast loodust ja IT tehnoloogia arengut. Eile kuulasime näiteks IT ettevõtja Sten Tamkivi väga tehnoloogia-keskset positiivset ja liberaalset nägemust Eesti tulevikust. Eesti on mitmel alal innovatiivne, samas sotsiaalses plaanis, inimühiskonna ja väärtuste plaanis on meil kõvasti arenguruumi. Lõhe tehnoloogiameelse avangardi ja  ühiskonnas laiutava vanameelsuse vahel on kohati üüratu.
Ühiskonna arengutasemest räägib peale IT arengu näiteks suhtumine välismaalastesse, lähisuhtevägivalda, samasooliste koosellu, aga ka suhtumine loomade õigustesse. Siin on ka riikide vahel veel suured arenguerinevused ja siin pole Eesti veel üldse eeskujulik maa.
Aga meil on praegu kõik eeldused selles suunas liikuda ja muutuda paremaks!
Karusloomakasvatus on viimase 10-15 aasta jooksul keelatud Suurbritannias, Austrias, Horvaatias. Hollandis, Makedoonias, Brasiilias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Sloveenias, Saksamaal osades liidumaades, osaliselt Šveitsis, Taanis, Rootsis, Uus-Meremaal, USAs. Heaolunõuete kasv on praktiliselt lõpetanud karusloomade kasvatmise Itaalias ja Šveitsis. Poliitilise teemana on karusloomafarmide keelustamine päevakorras Belgias, Saksamaal, Tšehhis, ka Norras.

Rõhutan, et täna arutatav loomakaitse eelnõu puudutab üksnes või peamiselt karusnaha saamise eesmärgil peetavate loomade heaolu ja selle eelnõu eesmärk on lõpetada karusloomakasvatus Eestis 10 aastase üleminekuperioodi jooksul.
Eelnõu ei puuduta loomi ega linde, keda kasvatatakse liha saamise eesmärgil ja kelle nahad või suled lähevad samuti kasutusse, nt lambad, veised, hobused, jaanalinnud, küülikud, kanad, kalkunid, pardid, haned.
Eelnõu ei puuduta ka juba olemasolevate kasukate kandmist, seda ei ole kavas ära keelata. Eelnõu ei puuduta ka jahi teel loomanahkade hankimist.
Ma igaks juhuks teen need täpsustused, sest selline vajadus on selgunud teemat kolleegidega diskuteerides.  
Nüüd karusloomadest, keda eelnõu puudutab.
Eestis peetakse praegu 200 000 karuslooma (rebased, mingid, tšintšiljad)  ja selles valdkonnas on hõivatud 100kond inimest. Seega on tegemist marginaalse ettevõtlusvormiga.
Suurim kasvandus on soomlastele kuuluv AS Balti Karusnahk ca 70 töökohaga. Soomlaste tööstus moodustab 90-95% Eesti karusnahatööstusest.
10 aastase üleminekuaja jooksul, mida seaduseelnõu ette näeb, saab Eesti karusnahakasvatus tootmise kokku tõmmata järk-järgult. Nt AS Balti Karusnahk saab praeguste tootmismahtude juures siiski veel kasvatada ja nahastada 1,5 miljonit looma.
Miks siis peaks selle ettevõtlusvormi või põllumajandusharu lõpetama, kui inimesed saavad väikestes maakohtades ometi tööd ja karusnahad lähevad ekspordiks?
Võiks esitada ka küsimuse, kui töökoht on maal, kas siis pole üldse vahet, mis tööd inimene teeb? Missugune on selle töö sisu ja eetika? Kuidas see avaldab mõju töötajate vaimsele seisundile?
Eesti karusnaha üheks loojaks peetud veterinaar Salme Mitt on intervjuus Eesti Ekspressile rääkinud karusnahatööstuse  varjukülgedest ja kahtlusest oma elutöö eetilise külje osas. „Inimene ei ole lõpuni selgeks mõelnud, mida see tähendab, kui ta võtab ühe vabas looduses elava looma ja paneb ta puuri.“
Ta on ka üllatavl kombel tunnistanud, et „Loomadelt hinge võtmine oli väga ebameeldiv.“Hinge?
Soovitan lugeda, mida  22.09.2016 Ekspressis rääkis nimene, kes tõi Eestisse mh tšintšiljapidamise, kes on juhtinud Karusloomakasvatajate Seltsi ja on olnud hiljuti veel karusloomakasvatuse konsulent.
Salme Mitt on muide  saatnud ka kirja karusloomakasvatuse teemal eelmisele maaelukomisjoni juhile Ivari Padarile, kus avaldas kahetsust, et sellesse eluvaldkonda sattus.
Karusloomakasvatuste sulgemise sotsiaalsest mõjust niipalju, et praegused töötajad, keskealised inimesed saavad täna arutatavas eelnõu järgi 10-aastase üleminekuperioodi jooksul kas jääda pensionile, mida vanus enamasti lubab või leida teise tegevuse.
Veel loomade olukorrast puurides. Ka siis, kui on täidetud kehtivad veterinaarameti nõuded, on zooloogid osutanud, et liigiomased vajadusi ei ole puuriloomadel võimalik rahuldada. Nad ei saa joosta, kaevata, varjuda, naaritsad ei saa ujuda. Tegemist pole küll metsast püütud ja puuri pandud loomadega, ent liigiliselt on puurirebane siiski rebane ja puurinaaritsa järeltulija naarits.
Arvestades aretustööd, millele karusnahatööstuse esindajad on puuriloomade puhul  viidanud, võib puurirebaseid soovi korral siis pidada koerlasteks, keda peetakse kasuka saamise eesmärgil puuris. Ka ametkonnad, nagu Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee  raport on sedastanud, et karusloomakasvatuse puurid ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele, sagenevad loomade käitumuslikud häired, haigused, suremus. Loomade asjatud kannatused on ilmsed.
Kui soovitaks karusloomi pidada liigi vajadustele vastavalt, peaks neid pidama loomaaedadele sarnastes tingimustes. See muudaks karusnahatootmise majanduslikult mõttetuks. Et kasvandused on  loomade jaoks igal juhul ebasobiv keskkond, on rõhutanud Eesti zooloogid Turovski ja Maran.
Karusloomakasvandus on ka loomade nappide elutingimuste juures maailmas üha ebastabiilsemaks muutuv majandusharu, eriti arenenud maailmaosas. Moemaailm liigub üha vähesema karusnahakasutamise suunas, progressiivsemad moeloojad toetavad loomakaitse pingutusi, et vähendada loomade kannatusi. Paljud staarid on täna  karusnahavastased, kuigi me mäletame filmiajaloost minginahkadesse, rebaseboasse või isegi eskootiliste metsloomade nagu jaaguarid ja tiigrid -- mähkunud Hollywoodi tähti. Täna oleks see skandaal.
 2016. aastal vähenes minkide tootmine järsult, 25%. Oksjonimaja KopenhagenFur andmetel langes naaritsanahkade tootmine 2015. aastal toodetud 72 miljonilt 2016. aasta 52 miljonile, põhjuseks muu hulgas Hiina karusnahamulli lõhkemine (mille taga olevat võtlus korruptsiooniga Hiinas, kus karusnahk on olnud traditsiooniline kingitus).
Näeme, kuidas tänavapildis väheneb karusnahkade nähtavus, sest need pole moes või mõjuvad isegi teatud stigmana või luksusega eputamisena.
Tean, et Maaülikool on oma vastavas aruandes näinud ka karusloomakasvatuse perspektiivsena, kuid selles pole arvestatud tööstuse eetilisi ja keskkonnaaspekte. Karusloomakasvatus pole ökoloogiline majandusharu, nagu vahel väidetakse, sest nahkade säilitamiseks ja parkimiseks ning värvimiseks kasutatakse kemikaale. Karusnahatööstus kuulub maailma 5 kõige enam saastava tööstusharu hulka. Isegi paljud rõivad, mille kaunistamiseks on kasutatud karusnahadetaile,  sisaldavad nt formaldehüüdi lubatust suuremas koguses. Lisaks on probleemiks võõrliikide võimalik levik loodusse ja loomade väljaheited. Loomade korjused küll üle ei jää, aga paraku söödetakse neid kondijahuna ka liigikaaslastele sisse sealsamas kasvanduses.
Kokkuvõttes:
On aeg väärtuspõhiselt mõelda ja lõpetada see marginaalne, halva mainega  tegevusala, karusloomakasvatus Eestis.
Soovitan kõigil parlamendiliikmel, tuginedes oma südametunnistusele, lõpetada loomade asjatu piinamine ja toetada nimetatud eelnõu.



Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku